päeval, 1950. aasta sügisel, kutsus Nila mu enda juurde.
„Ma tahan, et sa mu Shadbaghi viiksid,“ ütles Nila. Ta ütles, et tahab kohtuda minu perekonnaga, näha, kust ma pärit olen. Ta ütles, et ma olin talle juba aasta aega toitu serveerinud ja teda mööda Kabuli ringi sõidutanud, aga ta ei teadnud minust peaaegu mitte midagi. Tema palve võttis mu leebelt öeldes pahviks, sest oli ebatavaline, et mõni tema positsiooniga inimene palub end viia kuhugi kaugele, et teenri perekonnaga kohtuda. Ma olin samas ka rõõmus, et Nila minu vastu nii suurt huvi tundis, ja ebakindel, sest teadsin, millist ebamugavust – ning jah, häbi – ma tunnen, kui näitan talle vaesust, millesse ma olin sündinud.
Me asusime teele pilvisel hommikul. Tal olid jalas kontsakingad ja seljas virsikukarva varrukateta kleit, aga ma arvasin, et pole minu asi talle midagi muud soovitada. Teel esitas ta küsimusi küla, minu tuttavate inimest, minu õe ja Saboori ning nende laste kohta.
„Mis nende nimed on?“
„Noh,“ ütlesin ma, „üks on Abdullah, tema on peaaegu üheksa-aastane. Tema pärisema suri eelmisel aastal, nii et ta on minu õe Parwana kasupoeg. Tema õde Pari on peaaegu kaheaastane. Parwana sünnitas eelmisel talvel poja – tema nimi oli Omar –, aga tema suri kahenädalasena.“
„Mis juhtus?“
„Talv, bibi sahib. See laskub neile küladele ja võtab igal aastal ühe või kaks last kaasa. Võib vaid loota, et see sinu kodust mööda läheb.“
„Jumal küll,“ pomises Nila.
„Aga kui millestki rõõmsamast rääkida,“ ütlesin ma, „siis mu õde ootab jälle last.“
Külas tervitas meid tavapärane paljasjalgsete laste summ, mis auto poole tormas, aga kui Nila tagaistmelt välja ilmus, jäid lapsed vait ja tõmbusid tagasi, võib-olla hirmust, et naine võib neid noomima hakata. Aga Nila ilmutas suurt kannatlikkust ja lahkust. Ta kükitas maha, naeratas ja rääkis igaühega, tervitas neid kättpidi, silitas laste määrdunud põski, sasis nende pesemata juukseid. Tundsin piinlikkust, kui inimesed hakkasid kogunema, et teda näha. Baitullah, üks minu lapsepõlvesõpradest, vaatas katuseservast, kükitades seal koos vendadega nagu varesed reas, kõik naswar’i tubakat närimas. Ja tema isa, mulla Shekib isiklikult, ning kolm halli habemega meest istusid müüri varjus, sõrmitsedes loiult palvehelmeid, eatud silmad hukkamõistva pilguga Nilale ja tema paljastele käsivartele suunatud.
Ma tutvustasin Nilat Saboorile ning läksime tema ja Parwana savionni poole, terve kari jälgijaid kannul. Uksel käis Nila peale, et ta võtab kingad jalast, kuigi Saboor ütles talle, et see ei ole vajalik. Kui me sisenesime, nägin, et Parwana kükitab vaikselt nurgas, tõmmanud end kerra. Ta tervitas Nilat häälega, mis oli vaevu sosinast valjem.
Saboor andis Abdullah’le kulmudega märku. „Too teed, poiss.“
„Oh ei, palun,“ sõnas Nila, istudes põrandale Parwana kõrvale. „Pole vaja.“ aga Abdullah oli juba kadunud kõrvaltuppa, mis, nagu ma teadsin, oli nii köök kui ka tema ja Pari magamistuba. Ukseavasse naelutatud tuhm kile eraldas seda toast, kuhu me kõik olime kogunenud. Ma istusin, mängisin autovõtmetega, soovisin, et mul oleks olnud võimalus õde külaskäigust ette hoiatada, anda talle aega pisut koristada. Pragulised saviseinad olid nõgist mustad, Nila istumise all oleval rebenenud madratsil oli tolmukord, toa ainuke aken oli kärbsemustast täpiline.
„See on imeilus vaip,“ lausus Nila rõõmsameelselt, libistades sõrmedega üle vaiba. See oli erkpunane, elevandi jäljemuster peal. See oli ainuke väärtuslik ese, mis Sabooril ja Parwanal oli – ja nagu hiljem välja tuli, müüdi see samal talvel maha.
„See kuulus minu isale,“ ütles Saboor.
„Kas see on Türkmeeni vaip?“
„Jah.“
„Mulle meeldib väga lambavill, mida nad kasutavad. Nende käsitööoskus on uskumatu.“
Saboor noogutas. Ta ei vaadanud kordki naise poole, isegi temaga rääkides mitte.
Kile laperdas, kui Abdullah tuli kandikuga, millel olid teetassid, ja selle Nila ette põrandale asetas. Ta valas naisele tassi ja istus rätsepaistes tema vastu. Nila püüdis temaga vestelda, pommitades teda mõne lihtsa küsimusega, aga Abdullah vaid noogutas oma pöetud pead, pomises ühe- või kahesõnalisi vastuseid ja vaatas talle valvsalt otsa. Ma panin endale mõttes kõrva taha, et mul tuleb poisiga rääkida, teda õrnalt kommete puudumise pärast kergelt noomida. Kavatsesin seda teha sõbralikult, sest mulle meeldis see poiss, kes oli loomu poolest tõsine ja asjalik.
„Kui kaua aega lapse sünnini veel on?“ küsis Nila Parwanalt. Pead maas hoides ütles mu õde, et laps sünnib talvel.
„Teid on õnnistatud,“ lausus Nila. „Sest te ootate last. Ja et teil on nii viisakas noor kasupoeg.“ ta naeratas Abdullah’le, kelle näoilme endiselt ei muutunud.
Parwana pomises midagi, mis võis olla aitäh.
„Ja kui ma õigesti mäletan, on siin üks väike tüdruk ka?“ lausus Nila. „Pari?“
„Ta magab,“ ütles Abdullah tõredalt.
„Ah soo. Kuulsin, et ta on imearmas.“
„Mine too oma õde,“ sõnas Saboor.
Abdullah viivitas, vaadates kord isa, siis Nila poole, kuid tõusis siis püsti, ilmselgelt ei tahtnud ta oma õde kohale tuua.
Kui ma sooviksin isegi nüüd, palju aega hiljem, kuidagi end süüst puhtaks pesta, ütleksin, et Abdullah’ ja tema väikese õe vahel oli tavaline side.aga see ei olnud nii. See oli mõistatuslik värk. Ma ei ole kunagi kahe olendi vahel seesugust tõmmet näinud. Tõtt-öelda oli Abdullah Parile nii isa kui ka vend. Kui tüdruk oli imik, kui ta öösiti nuttis, oli just Abdullah see, kes magamisasemelt üles tõusis, et temaga ringi kõndida. Tema oli see, kes võttis enda peale lapse määrdunud linade vahetamise, teki sisse mähkimise ja uuesti magama kussutamise. Ta oli õega lõputult kannatlik. Poiss käis temaga külas ringi, uhkeldades temaga, nagu oleks tüdruk maailma kõige ihaldusväärsem trofee.
Kui ta endiselt unesegase Pari süles tuppa tõi, palus Nila tüdrukut endale sülle. Abdullah ulatas õe talle ja heitis kahtlustava pilgu, nagu oleks tema sees mingisugune instinktiivne häirekell lööma hakanud.
„Oi, küll ta on armas,“ hüüatas Nila, aga tema kohmetu hüpitamine reetis, et tal puudus väikeste laste hoidmise kogemus. Segaduses Pari vaatas Nilat, heitis pilgu Abdullah’ poole ja hakkas nutma. Poiss võttis lapse kiiresti Nila sülest ära.
„Vaata neid silmi!“ lausus Nila. „Oi, ja neid põski! kas ta pole mitte armas, Nabi?“
„On küll, bibi sahib,“ ütlesin ma.
„Ja talle on antud täiuslik nimi: Pari. Ta on tõesti niisama ilus kui haldjas.“
Abdullah jälgis Nilat, kiigutades Parid kätel, nägu pilviseks tõmbumas.
Teel tagasi Kabuli lösutas Nila tagaistmel, pea aknaklaasi vastu toetumas. Ta ei öelnud tükk aega midagi. Ja siis, äkitselt, hakkas ta nutma.
Ma pidasin auto tee ääres kinni.
Nila ei rääkinud kaua aega midagi. Õlad vappusid, kui ta, käed silme ees, nuuksus. Lõpuks nuuskas ta nina taskurätikusse. „Aitäh, Nabi,“ lausus ta.
