olin tema üksildusearmastust vist siiski valesti hinnanud. Uudis kihlusest levis kiiresti. Ja kuulujutud ka. Ma kuulsin neid teistelt töötajatelt, kes härra Wahdati majast läbi käisid. Kõige häälekamalt pajatas neid Zahid, aednik, kes käis kolm korda nädalas, et muru eest hoolitseda ning puid ja põõsaid pügada, ebameeldiv tüüp, kellel oli vastik komme iga lause järel keelt naksutada, seda keelt, millega ta levitas kuulujutte niisama kergekäeliselt, kui ta loopis laiali peotäite viisi väetist. Ta kuulus eluaegsete tööliste sekka, kes, nagu mina, töötasid naabruskonnas kokkade, aednike ja jooksupoistena. Ühel või kahel õhtul nädalas, kui tööpäev oli läbi, pressisid nad end minu majakesse pärast õhtusööki teed jooma. Ma ei mäleta, kuidas see rituaal alguse sai, aga kui see oli juhtunud, ei suutnud ma seda peatada, kartsin näida ebaviisakana ja matsina või, mis veel hullem, et ma pean end omasugustest paremaks.
Ühel õhtul rääkis Zahid teejoomise ajal teistele meestele, et härra Wahdati perekond ei kiida abielu heaks tulevase pruudi kehva iseloomu pärast. Ta ütles, et Kabulis on hästi teada, et naisel puudub igasugune nang ja namoos, igasugune au, ja et kuigi ta on alles kahekümneaastane, oli teda juba „kogu linnas suksutatud“ nagu härra Wahdati autot. Mis kõige hullem, ütles ta, naine mitte ainult ei püüdnudki neid süüdistusi tagasi lükata, ta kirjutas neist veel luuletusi. Toas levis hukkamõistev pomin, kui ta seda ütles. Üks meestest märkis, et tema külas oleks naisel juba kõri läbi lõigatud.
Sel hetkel tõusin ma püsti ja ütlesin meestele, et olen piisavalt kuulnud. Ma pragasin nendega, et nad klatšivad nagu vanamoorid õmblusringis, ning tuletasin neile meelde, et härra Wahdati suguste inimesteta me peaksime tagasi oma külla minema ja seal lehmasõnnikut korjama. Kus on teie lojaalsus, teie austus? nõudsin ma.
Tekkis hetkeline vaikus, mille jooksul ma arvasin, et olin nendele puupeadele mingit mõju avaldanud, aga siis puhkes valla naer. Zahid ütles, et olen tallalakkuja ning et võib-olla kirjutab maja peatne perenaine luuletuse ja paneb sellele pealkirjaks „Ood Nabile, paljude taldade lakkujale“. ma kõndisin naerukõkutuste saatel nördinult majakesest välja.
Aga ma ei läinud kaugele. Nende klatš tekitas minus nii tülgastust kui ka põnevust. Ja hoolimata õiglustunde väljendamisest, sündsuse ja diskreetsuse jutlustamisest, jäin kuuldekaugusesse. Ma ei tahtnud ühestki rõvedast üksikasjast ilma jääda.
Kihlus kestis vaid mõni päev ja kulmineerus mitte suure tseremooniaga, kus oleks olnud elav muusika, tantsijad ja pidu, vaid mulla ja tunnistaja põgusa külaskäiguga ning kahe allkirja paberile kritseldamisega. Ja nii, vaevalt kaks nädalat pärast seda, kui ma olin teda esimest korda näinud, kolis proua Wahdati majja.
Lubage mul siinkohal väike paus teha, härra Markos, et öelda, et siit alates nimetan ma härra Wahdati naist Nilaks. On sõnadetagi selge, et toona mulle seda vabadust ei lubatud, ja ma poleks sellega ka nõustunud, isegi kui seda oleks mulle pakutud. Ma kutsusin teda alati bibi sahibiks lugupidamisega, mida minult oodati. Aga selle kirja puhul jätan etiketi sinnapaika ja kutsun teda nii, nagu ma temast alati mõtlesin.
Ma teadsin algusest peale, et abielu on õnnetu. Ma nägin harva paari vahel õrna pilku ja kuulsin lembesõnu. Nad olid kaks inimest, kes elasid samas majas, kuid kelle teed tundusid harva ristuvat.
Hommikuti serveerisin härra Wahdatile tema hariliku hommikusöögi: tüki röstitud naani, pool tassi pähkleid, suhkruta rohelise tee kübekese kardemoniga ning üheainsa keedetud muna. Talle meeldis, kui rebu oli muna katki tehes veidi vedel, ja minu esialgsed luhtunud katsed just sellist konsistentsi saavutada tegid mulle peavalu. Samal ajal kui ma saatsin härra Wahdatit igahommikustel jalutuskäikudel, magas Nila kaua, sageli keskpäevani või isegi kauem. Selleks ajaks, kui ta tõusis, olin mina peaaegu valmis härra Wahdatile lõunasööki serveerima.
Kogu hommiku, kui ma oma ülesannetega tegelesin, igatsesin hetke järele, mil Nila lükkab lahti võreukse, mis viis elutoast verandale. Ma mängisin oma peas mänge, püüdes ära arvata, milline ta tol päeval välja näeb. Huvitav, kas tal on juuksed kinni, kuklal krunni seatud, või näen neid lahtiselt õlgadelt alla langemas? kas tal on päikeseprillid ees? kas ta on rihmikute kasuks otsustanud? kas ta valib sinise siidist hommikumantli, millel on vöö, või lilla, millel on suured ümmargused nööbid?
Kui Nila viimaks verandale astus, leidsin endale aias tegevust, teeseldes, et auto kapott vajab pühkimist, või otsisin pargiroosi, mida kasta, aga ma jälgisin kogu aeg teda. Ma vaatasin, kuidas ta lükkas päikeseprillid üles, et silmi hõõruda, või tõmbas patsikummi peast ja heitis pea kuklasse, et lasta tumedatel läikivatel lokkidel vabalt alla langeda, ning ma jälgisin, kuidas ta istus, lõug põlvedele toetumas, ja vaatas ainiti aeda, tõmbas sigaretist loiult mahve, või kui ta pani jala üle põlve ja kõigutas seda üles-alla, mis andis mulle märku tüdimusest või rahutusest või äkki hoopis ulakusest, mida vaevu ohjes hoiti.
Härra Wahdati oli mõnikord tema kõrval, aga sageli mitte. Ta veetis päevi enamasti nii nagu varem, ülakorruse kabinetis lugedes ja joonistades, abielu ei olnud tema igapäevast rutiini eriti muutnud. Nila enamasti kirjutas, kas elutoas või siis verandal, pliiats käes, paberilehed sülest maha libisemas, ja alati suitsupakk ligidal. Õhtuti serveerisin neile eine ja nad mõlemad võtsid söögi vastu rõhutatud vaikuses, pilk langetatud riisitaldrikule, vaikust häirimas vaid pomisetud tänusõnad ning lusika ja kahvli kõlksumine portselani vastas.
Üks või kaks korda nädalas pidin sõidutama Nilat, kui ta vajas uut suitsupakki või uusi pastakaid, märkmikku, meigivahendeid. Kui ma teadsin ette, et pean teda sõidutama, kammisin alati pea ära ja pesin hambaid. Ma pesin nägu, hõõrusin sidruniviiluga sõrmi, et neilt sibulalõhna maha saada, kloppisin ülikonnalt tolmu ja lõin kingad läikima. Ülikond, mis oli oliivroheline, oli tegelikult härra Wahdati vana ülikond, ja ma lootsin, et ta polnud seda Nilale öelnud – kuigi kahtlustasin, et ehk oli. Mitte paha pärast, aga sellepärast, et härra Wahdati positsiooniga inimesed ei mõista sageli, kuidas sellised väikesed, tühised asjad võivad minusugusele mehele häbi teha. Mõnikord oli mul isegi kadunud isale kuulunud lambanahast müts peas. Seisin peegli ees ning lükkasin mütsi peas ühele ja teisele poole, olles niivõrd haaratud Nila silmis enda viisakaks tegemisest, et kui herilane oleks mulle nina otsa maandunud, oleks see pidanud mind nõelama, et oma kohaolekust teada anda.
Kui me olime teele asunud, otsisin sihtkohta sõitmiseks võimalusel pisut pikemaid teid, mis teekonna minuti võrra pikemaks venitaksid – või ehk kahe minuti võrra, aga mitte rohkem, sest muidu võis ta midagi kahtlustada –, et saaksin temaga kauem aega koos veeta. Ma sõitsin, mõlemad käed rooli pigistamas, pilk teel. Hoidsin end vaos ega vaadanud Nilat tahavaatepeeglist, vaatasin seda vaid siis, kui ta mind kõnetas. Olin lihtsalt rahul tõsiasjaga, et ta on tagaistmel, et ma hingasin sisse tema paljusid lõhnu: kalli seebi, ihupiima, parfüümi, närimiskummi ja sigaretisuitsu hõngu. Sellest enamasti piisas, et mulle tiibu anda.
Just autos toimus meie esimene vestlus. See tähendab meie esimene päris vestlus, jättes kõrvale musttuhat korda, kui ta oli palunud mul midagi tuua või kanda. Ma viisin teda apteeki ravimi järele ning ta küsis: „Nabi, milline sinu koduküla on? mis selle nimi oligi?“
„Shadbagh, bibi sahib.“
„Shadbagh, jah. Milline see on? Räägi.“
„Selle kohta pole palju öelda, bibi sahib. See on küla nagu iga teine.“
„Oi, kindlasti on seal midagi erilist.“
Väliselt säilitasin ma rahu, aga sisemuses olin paanikas, püüdsin meeleheitlikult midagi leida, mingisugust nutikat kummalist omadust, mis võiks teda huvitada, talle lõbu pakkuda. Tulutult. Mida võis minusugune külamees, tähtsusetu, tagasihoidlik mees, öelda, et pälvida temasuguse naise tähelepanu?
„Viinamarjad on oivalised,“ ütlesin ma, ning niipea
