tõesti, järgmisel ja ülejärgmisel aastal paranes tema saak nii suuruselt kui ka headuselt. Suurtes linnades, kus Baba Ayub oma kaupa müüs, istus ta uhkelt pistaatsiapähkli kuhjade taga ja säras nagu kõige õnnelikum mees siin maamunal. Maidan Sabzi ei tabanud enam ükski põud.
Rohkem polegi eriti midagi rääkida, Abdullah. Aga ehk küsid sa, kas mõni noor nägus mees hobusel ratsutas kunagi külast läbi, olles teel suurte seikluste poole? kas ta ehk peatus, et juua vett, mida külal nüüd oli palju, ja kas ta istus, et külaelanikega leiba murda, võib-olla Baba Ayubi endaga? ma ei oska öelda, poiss. Ma võin öelda, et Baba Ayub elas tõesti väga vanaks meheks. Võin öelda, et ta nägi oma lapsi abiellumas, nagu ta oli alati lootnud, ja ma võin öelda, et tema lapsed said ise palju lapsi, kellest igaüks tõi Baba Ayubile suurt rõõmu.
Ja ma võin ka öelda, et mõnel ööl ei suutnud Baba Ayub mingil seletamatult põhjusel magada. Kuigi ta oli selleks ajaks väga vana mees, sai ta endiselt oma jalgu kasutada, kui tal kepp abiks oli. Nii et neil unetutel öödel astus ta naist äratamata voodist välja, võttis oma kepi ja lahkus majast. Ta kõndis pimedas, toksides kepiga enda ees, öine kerge tuul nägu silitamas. Tema põllu serval oli lame kivi ja ta istus sellele. Ta istus seal sageli tund aega või enamgi, vahtides üles tähtede poole, samal ajal kui pilved kuu eest mööda triivisid. Ta mõtles oma pikale elule ning tänas kogu külluse ja rõõmu eest, mida talle oli antud. Ta teadis, et rohkem tahta ja veel enamat soovida oleks väiklane. Ta ohkas õnnelikult ning kuulas mägedest puhuvat tuult ja öölindude siutsumist.
Aga vahetevahel arvas ta, et kuuleb nende seas ühte teist heli. See oli alati samasugune, kellukese kõrge helin. Ta ei mõistnud, miks ta peaks sellist heli kuulma, ta oli üksinda pimedas, kõik lambad ja kitsed magasid. Mõnikord ütles ta endale, et ei olnud midagi seesugust kuulnud, ning mõnikord oli ta vastupidises niivõrd veendunud, et hüüdis pimedusse: „Kas keegi on seal? kes seal on? Näita ennast!“ aga kunagi ei kostnud ühtegi vastust. Baba Ayub ei saanud aru. Täpselt samuti nagu ta ei saanud aru, miks iga kord, kui ta helinat kuulis, käis temast üle mingisugune laine, justkui kurva unenäo lõpp, üllatades teda iga kord justkui ootamatu tuuleiil.aga siis see tunne vaibus, nagu kõik muu. See möödus.
Niisiis, poiss. Lugu sai otsa. Mul ei ole rohkem midagi öelda. Ja nüüd on tõesti hilja ja ma olen väsinud ning su õde ja mina peame koidikul üles ärkama. Nii et puhu oma küünal ära. Pane pea maha ja silmad kinni. Maga hästi, poiss. Jätame hommikul hüvasti.
KAKS
Sügis 1952
Isa ei olnud mitte kunagi varem Abdullah’t löönud. Nii et
Kui ta seda tegi, kui ta virutas pojale vastu pead, täpselt vastu kõrvu – kõvasti, äkitselt ja lahtise käega –, kerkisid Abdullah’ silmadesse üllatuspisarad. Poiss hoidis neid kiiresti silmi pilgutades tagasi.
„Mine koju,“ pressis isa läbi kokkusurutud hammaste.
Abdullah kuulis, kuidas eespool Pari nutma puhkes.
Siis lõi isa teda uuesti, kõvemini ja seekord vastu vasakut põske. Abdullah’ pea nõksatas kiiresti küljele. Nägu kirvendas ja pisaraid tilkus silmadest veel. Vasakus kõrvas vilistas. Isa kummardas nii lähedale, et tema tõmmu kortsuline nägu varjutas täielikult kõrbe, mäed ja taeva.
„Ma käskisin sul koju minna, poiss,“ ütles ta piinatud ilmega.
Abdullah oli vait. Ta neelatas ja kissitas isa poole, pilgutades silmi päikest varjava käe all.
Eestpoolt, väikesest punasest vankrist, hüüdis Pari venna nime, hääl hele ja hirmust värisev. „Abollah!“
Isa heitis pojale kurja pilgu ja rühkis tagasi vankri poole. Pari sirutas oma asemelt käed Abdullah’ poole. Abdullah andis neile edumaa. Seejärel pühkis ta silmad kuivaks ja järgnes.
Natuke aega hiljem viskas isa poja poole kivi, nagu Shadbaghi lapsed loopisid Pari koera Shujat – ainult et nemad tahtsid Shujat tabada ja talle haiget teha. Isa kivi langes ohutult Abdullah’st kaugemale. Ta ootas, ning kui isa ja Pari uuesti liikuma hakkasid, hakkas Abdullah neil jälle kannul käima.
Lõpuks, kui päike oli napilt oma kõige kõrgemast punktist madalamale langenud, jäi isa uuesti seisma. Ta pöördus Abdullah’t vaatama, näis midagi kaaluvat, ning viipas siis.
„Sa ei anna alla,“ lausus ta.
Vankrist lipsas Pari käsi kiiresti Abdullah’ omasse. Tüdruk vaatas üles tema poole, silmad veekalkvel, ja ta naeratas oma hambavahega naeratust, nagu ei saaks temaga kunagi midagi halba juhtuda, kui vend kõrval seisab. Abdullah pigistas tüdruku käe oma pihku, nagu ta tegi igal õhtul, kui tema ja ta väike õde, pead-jalad koos, välivoodil magasid.
„Sa pidid koju jääma,“ ütles isa. „Oma ema ja Iqbaliga. Nagu ma käskisin.“
Abdullah mõtles: Ta on sinu naine. Minu ema on maha maetud. aga ta teadis, et need sõnad tuleb alla suruda, enne kui need keelele tulevad ja välja pääsevad.
„Hästi siis. Tule,“ sõnas isa. „Aga et ei oleks mingit nutmist. Kas kuuled?“
„Jah.“
„Ma hoiatan sind. Ma ei taha nuttu.“
Pari naeratas laialt üles Abdullah’ poole ning poiss vaatas õe heledaid silmi ja roosasid ümaraid põski ning naeratas vastu.
Sealtpeale kõndis poiss vankri kõrval, kui seda mööda konarlikku kõrbepinda edasi veeti, hoides Paril käest. Vend ja õde vahetasid salamisi õnnelikke pilke, kuid ei rääkinud eriti midagi, kartes isa tuju rikkuda ja oma õnne ära rikkuda. Nad olid pikka aega kolmekesi, näha polnud midagi peale sügavate vasekarva kuristike ja hiigelsuurte liivakivist kaljude. Avar kõrb rullus nende ees lahti, olles nagu just nende jaoks loodud, õhk oli liikumatu, kõrvetavalt kuum, taevas kõrge ja sinine. Pragunenud maapinnal sätendasid kivid. Ainukesed helid, mida Abdullah kuulis, oli tema enda hingamine ja rütmiline rataste krigin, kui isa punast vankrit põhja poole tõmbas.
Mõni aeg hiljem peatusid nad kaljurahnu varjus, et puhata. Isa lasi oiates vankri aisa käest. Ta krimpsutas nägu, tõmbas selja nõgusaks, tõstis näo päikese poole.
„Millal me Kabuli jõuame?“ küsis Abdullah.
Isa vaatas alla nende poole. Tema nimi oli Saboor. Ta oli tõmmu nahaga ja tal oli karm nägu, nurgeline ja luider, nina kongus nagu kõrbekulli nokk, silmad sügaval pealuus. Isa oli kõhn nagu piitsavars, aga eluaegne töörügamine oli tema lihased võimsaks teinud, need olid pingul nagu rotangiribad korvtooli käetoe ümber. „Homme pärastlõunal,“ lausus ta, tõstes lehmanahast veepauna huultele. „Kui me kiiresti liigume.“ ta võttis suure lonksu ja kõrisõlm liikus üles-alla.
„Miks onu Nabi meile autoga järele ei tulnud?“ küsis Abdullah. „Tal on auto.“
Isa pööritas tema poole silmi.
„Siis me ei oleks pidanud nii kaugele kõndima.“
Isa ei öelnud midagi. Ta võttis oma tahmaga kaetud pigimütsi peast ja pühkis särgivarrukaga laubalt higi.
Pari pistis sõrme vankrist välja. „Vaata, Abollah!“ hüüdis ta erutunult. „Veel üks.“
Abdullah vaatas sõrmega osutamise suunas ja leidis koha kaljurahnu varjus, kus lebas sulg, pikk
