Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ja mägedelt kajas vastu - Khaled Hosseini страница 6
„Ma arvan, et tal pole viga midagi.“
„Keegi ei tee talle haiget?“
„Ta on suur koer, Pari. Ta oskab ennast kaitsta.“
Shuja oli suur koer. Isa ütles, et ta oli ilmselt mingil hetkel võitluskoer olnud, sest keegi oli tal kõrvad ja saba ära lõiganud. See, kas ta oskas või tahtis end kaitsta, oli teine asi. Kui hulkuv loom oli Shadbaghi ilmunud, olid lapsed teda kividega loopinud ning puuokste või roostes rattakodaratega torkinud. Shuja ei hakanud kunagi vastu. Ajapikku tüdinesid külalapsed tema piinamisest ja jätsid ta rahule, kuid Shuja oli endiselt ettevaatlik ja umbusklik, nagu ta poleks nende varasemat julmust tema suhtes unustanud.
Ta vältis Shadbaghis kõiki peale Pari. Just Pari pärast unustas Shuja oma enesevalitsuse. Tema armastus tüdruku vastu oli tohutult suur ja puhas. Pari oli tema universum. Hommikuti, kui ta nägi Parid majast välja astumas, kargas Shuja püsti ja värises üle kere. Tema lõigatud saba könt vehkis metsikult ja koer keksis ringi, nagu kõnniks kuumadel sütel. Ta kepsles rõõmsalt tüdruku ümber ringi. Koer liikus terve päev nagu vari Pariga kaasa ja nuuskis tema kannul ning õhtuti, kui nende teed lahku läksid, lamas ta hüljatult ukse taga ning ootas hommikut.
„Abollah?“
„Jah.“
„Kui ma suureks saan, kas ma hakkan siis sinuga koos elama?“
Abdullah vaatas, kuidas oranž päike madalale langes ja silmapiiri puudutas. „Kui tahad. Aga sa ei taha.“
„Tahan jah!“
„Sa tahad siis oma maja.“
„Aga me võime naabrid olla.“
„Võib-olla.“
„Sa ei ela kaugel.“
„Mis siis, kui sul minust kõrini saab?“
Pari müksas talle küünarnukiga vastu külge. „Ei saa!“
Abdullah naeratas endamisi laialt. „Hästi, olgu peale.“
„Sa oled minu lähedal.“
„Jah.“
„Kuni me vanaks saame.“
„Väga vanaks.“
„Igavesti.“
„Jah, igavesti.“
Tüdruk pööras end vankri eesotsas, et talle otsa vaadata. „Kas lubad, Abollah?“
„Igavesest ajast igavesti.“
Hiljem tõstis isa Pari oma turjale ja Abdullah kõndis nende järel, tõmmates tühja vankrit enda järel. Kõndides langes ta mõtetest vabasse transsi. Ta oli teadlik vaid omaenda põlvede üles-alla liikumisest, pigimütsi servast alla nirisevatest higipiiskadest. Pari väikesed jalad toksisid isa puusi. Ta nägi vaid oma isa ja õe pikenevat varju kõrbepinnal, mis oleks temast kaugenenud, kui ta oleks käiku aeglustanud.
Just onu Nabi oli isale viimase tööotsa leidnud – onu Nabi oli Parwana vanem vend, nii et tegelikult oli ta Abdullah’ kasuonu. Onu Nabi oli Kabulis kokk ja autojuht. Kord kuus sõitis ta Kabulist neile Shadbaghi külla, tema saabumisest andsid märku signaalitörtsud ning helepruuni katuse ja läikivate velgedega suurt sinist autot jälitava külalaste karja hõiked. Nad patsutasid poritiibu ja aknaid, kuni mees süüte välja keeras ja laia naeratusega autost väljus, nägus onu Nabi, pika põskhabeme ja laubalt taha kammitud laineliste mustade juustega, seljas lohvakas oliivikarva ülikond ja valge päevasärk ning jalas pruunid mokassiinid. Kõik tulid välja teda vaatama, sest ta sõitis autoga, kuigi see kuulus tema tööandjale, ning kuna tal oli seljas ülikond ja töötas suures linnas, Kabulis.
Oma viimase külaskäigu ajal oligi onu Nabi isale tööotsast rääkinud. Jõukad inimesed, kelle heaks ta töötas, laiendasid oma kodu – ehitasid väikest külalistemaja tagaõue, kuhu pidi tulema vannituba ja mis pidi peahoonest eraldi seisma – ning onu Nabi oli neil soovitanud palgata isa, kes oskas ehitusplatsil toimetada. Ta ütles, et töö eest makstakse hästi ja see saab umbkaudu kuu ajaga valmis.
Isa oskas tõesti ehitusplatsil toimetada. Ta oli sellistes kohtades piisavalt töötanud. Nii kaua kui Abdullah suutis mäletada, otsis isa tööd, koputades päevatööd otsides ustele. Ta oli ükskord kuulnud, kuidas isa ütles külavanemale, mulla Shekibile: Kui ma oleksin loomana sündinud, mulla sahib, vannun, et ma oleksin muul. Mõnikord võttis isa Abdullah’ tööle kaasa. Kord olid nad korjanud õunu linnas, mis asus Shadbaghist terve päevatee kaugusel. Abdullah mäletas, kuidas isa seisis redeli otsas päikeseloojanguni, tema längus õlgu, nahavolti tema kuklal, mis päikese käes kõrbes, tema käsivarte põlenud nahka ning jämedaid sõrmi ükshaaval õunu väänamas ja pööramas. Teises linnas olid nad mošee jaoks telliseid teinud. Isa oli Abdullah’le näidanud, kuidas koguda head pinnast, sügavat heledamat tooni mulda. Nad olid seda koos läbi sõelunud, lisanud põhku ning isa oli talle kannatlikult õpetanud, kuidas seda veega lahjendada, et segu liiga vedel ei tuleks. Viimasel aastal oli isa kive vedanud. Ta oli kraavi kaevanud, põllu kündmises kätt proovinud. Ta oli töötanud teetöölisena ja asfalti maha pannud.
Abdullah teadis, et isa süüdistab ennast Omari surmas. Kui ta oleks rohkem või paremat tööd leidnud, oleks ta saanud osta lapsele paremaid talveriideid, paksemaid tekke, võibolla isegi korraliku ahju, millega maja soojendada. Seda oli isa mõelnud. Ta polnud Abdullah’le Omarist rääkinud matustest saadik, aga Abdullah teadis.
Ta mäletas, kuidas ta nägi isa mõni päev pärast Omari surmas üksinda hiigelsuure tammepuu all seismas. Tamm kõrgus üle kogu Shadbaghi ja oli küla kõige vanem elav hing. Isa ütles, et teda ei üllataks, kui puu oleks olnud tunnistajaks sellele, kuidas Babur oli oma sõjaväega Kabuli vallutama marssinud. Ta ütles, et ta oli pool lapsepõlve selle tohutu võre varjus või selle laiuvatel jämedatel okstel roninud. Tema enda isa, Abdullah’ vanaisa, oli ühe jämeda oksa külge pikad köied sidunud ja sinna kiige riputanud ning see oli talunud lugematut arvu karme aastaaegu ja vanast mehest endastki kauem elanud. Isa rääkis, et ta oli sellel kiigel kordamööda kiikunud Parwana ja naiseõe Masoomaga, kui nad kõik olid lapsed olnud.
Aga neil päevil oli isa alati tööst liiga väsinud, kui Pari teda varrukast sikutas ja palus, et ta teda kiigel lendama paneks.
Võib-olla homme, Pari.
Ainult natuke aega, Baba. Palun tõuse püsti.
Mitte praegu. Teine kord.
Lõpuks andis tüdruk alati alla, lasi varrukast lahti ja läks alistunult minema. Mõnikord läks isa kiitsakas nägu morniks, kui ta lahkuvat tütart vaatas. Ta keeras välivoodil teise külje, sikutas siis teki endale peale ja pani väsinud silmad kinni.
Abdullah ei suutnud ette kujutada, et isa oli kunagi kiikunud. Ta ei suutnud ette kujutada, et isa oli kunagi olnud poiss nagu tema. Poiss. Muretu, kergejalgne. Tuisupäiselt mängukaaslastega avaratele väljadele jooksmas. Isa, kelle käed olid armilised, kelle näol olid ristunud sügavad kurnatuse kortsud. Isa, kes oleks nagu sündinud, labidas käes ja muld küünte all.
Nad pidid tol öösel kõrbes magama. Nad sõid leiba ja viimaseid keedukartuleid, mille Parwana oli neile kaasa pakkinud. Isa tegi lõkke üles ja pani tee valmistamiseks kannu tulele.
Abdullah lebas tule kõrval,