heitis uuesti pikali ja surus õde tugevalt kaissu, süda kurgus pekslemas.
Abdullah polnud kunagi Kabulis käinud. Kõik, mida ta Kabulist teadis, pärines lugudest, mida onu Nabi oli talle rääkinud. Ta oli isaga tööl kaasas käies mõnes väiksemas linnas käinud, aga päris suurlinnas mitte, ja see, mida onu Nabi oli rääkinud, ei oleks teda kuidagi saanud ette valmistada kõige suurema ja tegusama linna siginaks-saginaks. Ta nägi kõikjal foore ja teemaju ja restorane ja suurte vaateakendega poode, millel olid kirevad sildid. Autod vurasid lärmakalt mööda rahvarohkeid tänavaid, andes signaali ning laveerides busside, jalakäijate ja jalgrataste vahel. Hobuste veetud gari’d sõitsid mööda puiesteid edasi-tagasi, nende raudkodaratega rattad teel hüplemas. Kõnniteed, millel ta koos Pari ja isaga jalutas, olid täis sigareti- ja närimiskummimüüjaid, ajaleheputkasid, hobuseraudu taguvaid seppi. Ristmikel puhusid halvasti istuvas vormis liikluspolitseinikud vilet ning tegid käskivaid liigutusi, mida mitte keegi ei paistnud järgivat.
Pari süles, istus Abdullah lihunikupoe juures kõnnitee pingil ning jagas temaga plekktaldrikul küpsetatud ube ja koriandritšatnit, mille isa oli neile tänavaputkast ostnud.
„Vaata, Abollah,“ lausus Pari, osutades poele teisel pool tänavat. Selle vaateaknal seisis noornaine, kellel oli seljas kaunite tikanditega roheline kleit, mille küljes olid pisikesed peeglid ja helmed. Tal oli ka sama värvi pikk sall, hõbeehted ja tumepunased püksid. Ta seisis liikumatult, vaadates möödujaid, pilgutamata kordagi silmi. Ta ei liigutanud sõrmeotsagi selle aja jooksul, mil Abdullah ja Pari oma oad ära sõid, ja jäi ka pärast seda liikumatuks. Kvartal edasi nägi Abdullah kõrgehoone fassaadil tohutult suurt plakatit rippumas. Sellel oli noor ilus indialanna tulbipõllul vihmasajus mingisuguse bangalo taha põikamas. Naine naeratas häbelikult, märg sari kumerustele liibumas. Abdullah mõtles, et ehk oli see koht, mida onu Nabi oli nimetanud kinoks, ning lootis, et järgmisel kuul viib onu Nabi tema ja Pari filmi vaatama. Selle mõtte peale naeratas poiss laialt.
Kohe pärast seda, kui tänava lõpus olevast siniste mosaiikplaatidega kaetud mošeest oli kajanud kutse palvusele, nägi Abdullah onu Nabit teeservas peatumas. Onu Nabi hüppas oma oliivikarva ülikonnaga juhipoolsest uksest välja, tabades peaaegu noort chapan’is jalgratturit, kes jõudis täpselt õigel hetkel kõrvale põigata.
Onu Nabi tõttas auto eest läbi ja embas isa. Kui ta Abdullah’t ja Parid nägi, lõi tema näol särama lai naeratus. Ta lasi kummargile, et nendega ühel kõrgusel olla.
„Kuidas teile Kabulis meeldib, lapsed?“
„Siin on hirmus lärm,“ sõnas Pari ning onu Nabi naeris.
„Seda küll. Tulge, ronige peale.autos näete rohkem. Pühkige enne jalad puhtaks. Saboor, sina istu ette.“
Tagumine iste oli jahe, kõva ja helesinine, et ülejäänud sisuga kokku sobida. Abdullah libistas end piki istet juhiistme taha akna alla ja võttis Pari sülle. Ta märkas, millise kadedusega möödujad autot vaatasid. Pari pööras pea venna poole ja nad naeratasid teineteisele.
Kui onu Nabi sõitis, vaatasid nad, kuidas linn neist möödus. Onu ütles, et ta valib pikema tee, et nad saaksid pisut Kabuli näha. Ta osutas Tapa Maranjani nimelisele künkale ja kuppelkatusega mausoleumile, mis selle otsas linnale ülevalt alla vaatas. Ta ütles, et Nadir-šahh, kuningas Zahir-šahhi isa, oli sinna maetud. Ta näitas neile Bala Hissari kindlust Koh-e-Shirdawaza mäe otsas, mida tema sõnul britid olid kasutanud oma teises Afganistani-vastases sõjas.
„Mis see on, onu Nabi?“ Abdullah koputas aknale, osutades suurele ristkülikukujulisele kollasele hoonele.
„See on silo. Uus leivavabrik.“ Nabi hoidis rooli ühe käega ja vaatas tagasi, et poisile silma pilgutada. „Tänu meie sõpradele venelastele.“
Tehas, mis teeb leiba, imestas Abdullah, kujutades ette, kuidas Parwana Shadbaghis taignalatakaid nende savist tandoor’i külgede vastu loobib.
Lõpuks pööras onu Nabi puhtale laiale tänavale, mida ääristasid korrapärase vahega istutatud küpressid. Majad olid elegantsed ja suuremad kõigist neist, mida Abdullah oli iial näinud. Need olid valged, kollased, helesinised. Enamikul oli paar korrust, neid ümbritsesid kõrged müürid ja neid kaitsti kahe metallväravaga. Abdullah märkas tänava ääres pargituna mitmeid samasuguseid autosid nagu onu Nabil.
Onu Nabi pööras sissesõiduteele, mida ääristas korralikult pügatud põõsaste rivi. Sissesõidutee otsas kõrgus võimatult suur valge kahekorruseline maja.
„Sinu maja on nii suur,“ ahhetas Pari, silmad imestusest suured.
Onu Nabi pea vajus naermise ajal kuklasse. „See oleks vast midagi. Ei, see on minu tööandja kodu. Te kohtute nendega kohe. Käituge nüüd nii hästi, kui oskate.“
Maja osutus veel võimsamaks, kui onu Nabi juhatas Abdullah, Pari ja isa sisse. Abdullah’ meelest oli see piisavalt suur, et mahutada endasse vähemalt pooled Shadbaghi majad. Tal oli tunne, nagu ta oleks div’i paleesse astunud. Aed krundi tagaosas oli kaunilt kujundatud, seal oli ridade viisi igat värvi lilli, mida oli korralikult lõigatud, põlvekõrgused põõsad ja siin-seal viljapuud – Abdullah tundis ära kirsi-, õuna-, aprikoosi- ja granaatõunapuu. Majast aeda viis katusega veranda – onu Nabi ütles, et selle nimi on veranda –, mis oli ümbritsetud madala rohelise viinapuu võrguga kaetud piirdeaiaga. Teel tuppa, kus härra ja proua Wahdati nende saabumist ootasid, märkas Abdullah vannituba portselanpotiga, millest onu Nabi oli neile rääkinud, ja lisaks sädelevat kraanikaussi, millel olid pronksikarva segistid. Abdullah’s, kellel kulus iga nädal tunde veeämbrite Shadbaghi külakaevu juurest koju vedamisele, tekitas imestust elu, kus vesi oli vaid käeliigutuse kaugusel.
Nüüd istusid nad kogukal kuldtuttidega diivanil, Abdullah, Pari ja isa. Pehmed padjad nende selja taga olid tillukestest kaheksanurksetest peeglitest tähnilised. Diivani vastas võttis üksik maal suurema osa seinast enda alla. Sellel oli kujutatud eakas kiviraidur, kes kummardus tööpingi kohale ja tagus vasaraga kivitükki. Volditud veinpunased kardinad ümbritsesid laiu aknaid, mis viisid vöökõrguse rauast piirdega rõdule. Toas oli kõik poleeritud ja tolmuvaba.
Abdullah ei olnud elu sees oma räpasust niivõrd teravalt tajunud.
Onu Nabi boss, härra Wahdati, istus nahktugitoolil, käed rinnal risti. Ta vaatas neid näoilmega, mis ei olnud just ebasõbralik, aga oli kuskil ära, läbitungimatu. Ta oli isast pikem; seda oli Abdullah näinud kohe, kui härra oli nende tervitamiseks püsti tõusnud. Tal olid ahtad õlad, kitsad huuled ja kõrge läikiv laup. Tal oli seljas valge ülikond, mis oli vöökohast sisse võetud, ja lahtise kaelusega roheline triiksärk, mansetinööpideks ovaalsed lasuriidid. Ta polnud kogu selle aja jooksul öelnud rohkem kui tosin sõna.
Pari vaatas küpsisetaldrikut nende ees oleval klaasist laual. Abdullah ei olnud ettegi kujutanud, et nii palju eri sorte võib üldse olemas olla. Sõrmekujulised šokolaadiküpsised kreemikeerdudega, väikesed ümmargused apelsinitäidisega, rohelised lehekujulised küpsised ja veel teisigi.
„Kas sa tahaksid küpsist?“ küsis proua Wahdati. Tema ainult rääkiski. „Olge lahked. Teie mõlemad. Ma panin need teie jaoks lauale.“
Abdullah pööras end loa saamiseks isa poole ja Pari järgis tema eeskuju. See näis võluvat proua Wahdatit, kes kergitas kulme, kallutas pea küljele ja naeratas.
Isa noogutas. „Mõlemale üks,“ ütles ta vaiksel häälel.
„Oi, nii küll ei kõlba,“ lausus proua Wahdati. „Ma lasin Nabil nende järele peaaegu Kabuli teise otsa minna.“
Isa punastas ja pööras
