Me ei taha, et Nabi oleks ilmaasjata vaeva näinud,“ sõnas proua Wahdati rõõmsalt. Ta naeratas onu Nabile.
„See ei olnud üldse mingi vaev,“ lausus onu Nabi punastades.
Onu Nabi seisis ukse lähedal kõrge puidust kapi kõrval, millel olid paksust klaasist uksed. Selle sees olevatel riiulitel nägi Abdullah hõberaamides fotosid härra ja proua Wahdatist. Seal nad olid, ühe teise paari kõrval, mähitud paksudesse sallidesse, rasked mantlid seljas, jõgi selja taga vahutades voolamas. Teisel pildil oli proua Wahdati, klaas käes, naermas, paljas käsivars mehe ümber, kes, Abdullah’le arusaamatult, ei olnud härra Wahdati. Seal oli ka pulmafoto, musta ülikonnaga pikk ja heas vormis mees ning voogava valge kleidiga naine, ja mõlemad naeratasid kinnise suuga.
Abdullah vaatas vargsi naist, tema saledat pihta, tema väikest ilusat suud ja täiuslikult kaarduvaid kulme, tema roosasid varbaküüsi ja sama tooni huulevärvi. Naine meenus talle nüüd paari aasta tagusest ajast, kui Pari oli peaaegu kaheaastane. Onu Nabi oli naise Shadbaghi toonud, sest too oli tahtnud tema perega kohtuda. Tal oli seljas varrukateta virsikukarva kleit – Abdullah mäletas jahmunud ilmet isa näol – ja ees tumedad päikeseprillid, millel olid laiad valged raamid. Naine naeratas kogu aeg, esitas küsimusi küla ja nende elu kohta ning tahtis teada laste nimesid ja vanust. Ta käitus, nagu kuuluks ta nende madala laega savionni, nõjatudes seljaga nõgist musta seina vastu, istudes kärbsemustast tähnilise akna ja häguse kile kõrval, mis eraldas peamist eluruumi köögist, kus Abdullah ja Pari ka magasid. Naine oli külaskäigust etenduse teinud, käies peale, et tahab oma kõrgete kontsadega kingad ukse juures ära võtta, otsustades põrandale istuda, kui isa talle mõistlikult tooli pakkus. Nagu oleks ta üks nende seast. Abdullah oli siis alles kaheksa-aastane olnud, aga ta oli sellest läbi näinud.
Kõige rohkem oli Abdullah’le külaskäigust meelde jäänud see, kuidas Parwana – kes oli toona Iqbali oodanud – oli nagu vari olnud, istudes jäigas vaikuses, kerratõmbunult nurgas. Ta oli istunud, õlad längus, jalad suure kõhu alla tõmmatud, nagu tahaks ta seinaga ühte sulada. Tema nägu varjas pilgu eest määrdunud loor. Ta hoidis seda puntras lõua all rusikas. Abdullah peaaegu nägi temast nagu auru kerkimas häbi, piinlikkust, seda, kui tähtsusetuna ta end tundis, ja ta oli üllataval kombel tundnud, kuidas temas kasvas kaastunne kasuema vastu.
Proua Wahdati sirutas käe küpsisetaldriku kõrval oleva paki järele ja pani suitsu põlema.
„Me tegime tee peal pika ringi ja ma näitasin neile pisut linna,“ sõnas onu Nabi.
„Tore! tore,“ ütles proua Wahdati. „Kas te olete varem Kabulis käinud, Saboor?“
Isa lausus: „Kord või paar, bibi sahib.“
„Ja kas ma tohin küsida, millised on teie muljed?“
Isa kehitas õlgu. „Siin on väga palju rahvast.“
„Jah.“
Härra Wahdati korjas oma pintsakuvarrukalt niidijupi ära ja vaatas põrandal olevat vaipa.
„Palju rahvast, jah, ning mõnikord on siin ka väsitav,“ lausus tema naine.
Isa noogutas, otsekui teda mõistes.
„Kabul on tegelikult saar. Mõned ütlevad, et linn areneb, ja see võib tõsi olla. Ilmselt peab see paika, aga samas on see ülejäänud riigist nii kaugel.“
Isa silmitses pigimütsi oma käte vahel ja pilgutas silmi.
„Ärge saage minust valesti aru,“ ütles naine. „Ma toetaksin kogu südamest igasugust arenguplaani, mida linnast välja suunataks. Jumal teab, et see kuluks riigile ära. Aga linn on minu meelest ikkagi pisut liiga enesega rahul olev. Ma vannun, uhkeldamine selles linnas…“ ta ohkas. „See muutub väsitavaks. Ma olen ise alati maapiirkonda imetlenud. Tunnen selle vastu suurt kiindumust. Kaugemate provintside, qaria’te, väikeste külade vastu. Nii-öelda tõelise Afganistani vastu.“
Isa noogutas ebalevalt.
„Ma ei pruugi kõikide või isegi paljude hõimutraditsioonidega nõustuda, aga mulle näib, et seal elavad inimesed ehedamat elu. Neis on midagi tugevat. Värskendavat alandlikkust. Külalislahkust ka. Ja vastupidavust. Uhkust. Kas see on õige sõna, Suleiman? Uhkus?“
„Lõpeta, Nila,“ ütles tema abikaasa vaikselt.
Järgnes pinev vaikus. Abdullah vaatas, kuidas härra Wahdati sõrmedega oma tooli käetoel trummeldas ja tema naine pingutatult naeratas, sigareti otsas roosa plekk, jalad pahkluude kohalt ristatud, küünarnukk tooli käetoele toetumas.
„Tõenäoliselt pole see õige sõna,“ lausus ta vaikust murdes. „Väärikus on ehk sobivam.“ ta naeratas, paljastades sirged ja valged hambad. Abdullah polnud kunagi seesuguseid hambaid näinud. „Just. Palju parem. Maainimesed kannavad endas väärikust. Seda ju kantakse, eks? Nagu märki? ma räägin siiralt. Ma näen seda teis, Saboor.“
„Aitäh, bibi sahib,“ pomises isa, niheldes diivanil, silmitsedes endiselt oma pigimütsi.
Proua Wahdati noogutas. Ta pööras pilgu Pari poole. „Ja kui tohib öelda, siis sa oled nii armas.“ Pari nihkus Abdullah’le lähemale.
Proua Wahdati deklameeris aeglaselt: „Täna olen ma näinud selle näo võluvust, ilu ja seletamatut graatsiat, mida olen otsinud.“ ta naeratas. „Rumi. Kas olete temast kuulnud? ta oleks seda nagu sinu kohta kirjutanud, mu kullake.“
„Proua Wahdati on edukas luuletaja,“ lausus onu Nabi.
Teisel pool tuba sirutas härra Wahdati käe küpsise järele, murdis selle pooleks ja võttis väikese ampsu.
„Nabi kiidab mind,“ sõnas proua Wahdati, heitis mehe poole sooja pilgu. Abdullah tabas taas puna onu Nabi põskedesse tõusmas.
Proua Wahdati kustutas sigareti, koputas koni mitu korda tugevalt vastu tuhatoosi. „Võib-olla võiksin lapsed kuhugi viia?“ küsis ta.
Härra Wahdati hingas puhinal välja, laksas mõlema käega vastu tooli käetugesid ja hakkas nagu püsti tõusma, kuid ei tõusnud.
„Ma viin nad basaarile,“ ütles proua Wahdati nüüd isale. „Kui see teile sobib, Saboor. Nabi sõidutab meid sinna. Suleiman võib teile maja taga ehituskohta näidata. Võite selle ise üle vaadata.“
Isa noogutas.
Härra Wahdati silmad vajusid aeglaselt kinni.
Nad tõusid minekuks püsti.
Äkitselt soovis Abdullah, et isa neid inimesi küpsiste ja tee eest tänaks, temal ja Paril käest kinni võtaks ning lahkuks sellest majast ning selle maalide, kardinate, ülima luksuse ja mugavuse juurest. Nad võiksid veepauna uuesti täita, leiba ja paar keedumuna osta ning tuldud teed mööda tagasi minna. Tagasi läbi kõrbe, rahnude ja mägede vahel, isa neile jutte vestmas. Nad tiriksid kordamööda Parid vankris. Ja kahe, võib-olla kolme päeva pärast, kuigi nende kopsud oleksid tolmu täis ja käed-jalad väsinud, oleksid nad tagasi Shadbaghis. Shuja näeks neid tulemas ja tõttaks ligi, tiirutaks Pari ümber. Nad oleksid kodus.
Isa ütles: „Minge, lapsed.“
Abdullah astus sammu ette, soovides midagi öelda, aga siis pani onu Nabi oma jämeda käe talle õlale, pööras ta ringi ning juhatas teda mööda koridori edasi, sõnades: „Oota, kuni te selle linna basaare näete. Te kaks pole selliseid kunagi näinud.“
