täpselt sama kõrged kui torn. Meie informatsioon on tegelikult lausa ringlev.
Kolmandaks, mida võime seletada mõõdurihma enda kohta? Oleme ülal näitena toonud rea illustratsioone mõistutamiseks (suggest), et omadused, mida aistitavad objektid näiliselt omavad, ei kuulu neile tegelikult, vaid on kas meie oma kogemise omadused või, kuna meil kogemus neist varieerub, on igal juhul sõltuvad ja määratletud meie kogemise poolt. Aga kui see on nii, pole meil mingit õigust eeldada, et mõõdurihm on vaba tulemustest, mida on mõistutanud eelnenud analüüs, et tal reaalselt iseendast on omadusi, mis tal näivad olevat, ja eriti, et tal on pikkus, mis on reaalselt tema oma. Kui võiksime mõõdulindi kohta kõhklematult neid fakte eeldada, poleks vajadust tõsta küsimusi torni kõrguse kohta. Aga mis tahes põhjusi on olemas kahtlemiseks, kas tornil reaalselt on kõrgus, needsamad on võrdselt kaaluvad põhjused kahtlemiseks, kas mõõdurihmal on reaalselt pikkus. Lühidalt, me ei saa kindlaks määrata torni reaalset kõrgust mõõdurihma reaalsele pikkusele toetudes, sest just nende sõnade “ reaalne kõrgus” ja “reaalne pikkus” tähendus on see, mis on kahtlusalune.
Penni kuju. Kujuga on sama lugu mis kõrgusega. Arutlegem näiteks penni kuju. “Tervemõistus” peab penni kuju sõõrjaks, kuid peaaegu igast vaatepunktist, kust penni silmitsetakse, penn paistab, nagu me varsti avastame, püüdes teda joonistada, olevat ellipsitaoline, kusjuures ellipsid, mida tajume, varieeruvad paisumuse ja ahtumuse määra poolest vastavalt vaatamisnurgale, millelt me penni silmitseme. Kahelt asendilt tõepoolest penn näib olevat sõõrjas ja need, nimelt asend vertikaalselt ülalpool ning asend vertikaalselt allpool penni on kaunis erakordsed asendid, mida inimsilm hõivab võrdlemisi harva.
Kui penni kuju tavaliselt paistab ellipsitaolisena, miks nimetame teda sõõrjaks? Seda pole hõlbus öelda. Kõigepäält, võibolla seepärast, et üldine enanev (prevalent) uskumus on selle poolt, et ta on sõõrjas, uskumus, mis on nii laialt levinud ja sügavale juurdunud, et igaüht, kes selles kahtleks väljaspool filosoofilist diskussiooni, peetaks mõistuse poolest puudulikuks. Aga kuidas tekib see üldine uskumus? Millel see rajaneb? Tõenäoliselt tugineb ta viimati olmale, et paljude oma atribuutide suhtes penn ühtub ringi definitsiooniga. Ta pinnal on näiteks säärane punkt, et kõik sellest punktist ringi piirjoonele tõmmatud jooned on võrdse pikkusega; tema ümbermõõt jällegi on võrdne 2πr, ta pindala πr2. Aga kui jääme pidama selle definitsiooni juurde, siis tekivad samasugused raskused nagu need, mida kaalutlesime torni puhul. Mida me teada tahame, on selle kuju olemus, millele need matemaatilised omadused kuuluvad. Kui vastame, et see on sõõrjas kuju, tekib küsimus, kas pennil on see. Kahjuks pennil, nagu teda harilikult nähakse, ei ole seda. Ega ole seda tal ka kombituna; katsuda penni ei ole katsuda sõõrjat kuju, vaid kas mingit lamedat pinda või, kui sõrm on kõverdatud ümber penni serva, metalli kõverjoont. Järelikult kompimisele ja nägemisele penn harilikult ei paista sõõrjas. Aga millele ta siis paistab sõõrjas? Arvatavasti sirklile. Aga miks peaksime eeldama, et ta näivus sirklile või, kui eelistada väljendit, sirkli reageerimine temale tutvustab meid tema reaalse kujuga mingis mõttes, milles ta näivus silmadele ning sõrmedele ei tutvusta meid ta reaalse kujuga? Miks õigupoolest on sirkel eelistatav “vaatleja”? Päälegi, mida saame ütelda sirkli omadustest? Kas me võime, kui selliste füüsiliste objektide olemasolu, milledel on iseendast omadusi, on küsimuseks, anda mööda hiilides küsimusest endast vastuse sirkli abil seks, et pääseda seda ilma tõestamata kinnitamast penni puhul?
Nii nagu koetise ja temperatuuriga, nagu suuruse ja kujuga, nii on ka enamiku (kui mitte kõikide) omadustega, mis näiliselt kuuluvad välismaailma objektidele. Enamiku (kui mitte kõikide) nende näiliste omaduste suhtes võime tõega öelda, et viimases instantsis nad osutuvad meiega suhetatuteks. Oma keha temperatuuri tuleb meil näiteks tõsta vaid mõne kraadi võrra ja maailm paistab teistsugusena. Veelgi ilmsem on ta teistsugusel kompimisel. Ometi pole olemas mingit põhjust, miks peaks olema reaalsuse privileeg üksnes sellel maailmal, mida tajub normaalne, põhjatõugu täiskasvanu, kel on 36,6° temperatuurini köetud keha.
Moodsa teaduse asjassesegamine. Nende kaalutluste siduvust (ses ulatuses, milles nad püüavad näidata tajujale välismaailmas näiliselt eksisteerivate omaduste relatiivsust) tugevdab tunduval määral informatsioon, mida teadus üldiselt ja füüsika ning füsioloogia eriti on saavutanud tajumise mehhanismi suhtes. Enne aga, kui viitame moodsas teaduses nende kaalutlemisel olevate probleemide kohta tehtud otsuste tähtsusele, on vajalik kaitsta ennast väärtõlgitsemise vastu hoiatava sõnakese lisamisega.
Esiteks, kogu küsimus suhtest teaduse ja filosoofia vahel on vaidlusalune ja paljud filosoofid väidaksid, et ükski teaduse poolt saavutatud tulemus ei oma ega võigi omada mingisugust tähtsust filosoofilistele probleemidele.
Teiseks, filosoofid, kellede mõtlemissuunda olen eelnevate illustratsioonide kestel päämiselt järginud ja kelle üldotsustustega (nimelt, et meile tajus avalduvad objektid on mõnes mõttes sõltuvad tajuja mõistusest) meil selles päätükis on päämiselt tegu, ei toonud teaduslikke kaalutlusi oma argumentide hulka või tegid seda ainult väga kitsas ulatuses. Kõnesolevad filosoofid (keda mõnikord tuntakse subjektiivsete idealistidena) on Locke (1632–1704), Berkeley (1685–1753) ja Hume (1711–1776),5 kes elasid XVII ja XVIII sajandil, mil füüsika ja füsioloogia olid võrdlemisi ebaküpsed teadused, ja tavaliselt arendasid oma väiteid vihjamata tulemusile, mida need teadused olid saavutanud.
Kolmandaks, on kahtlane, kas isegi siis, kui nad oleksid olnud täiesti kodus XX sajandi teadlaste lõppotsustustes, need filosoofid oleksid olnud võimelised neid pidevalt kasutama oma üldseisukohtade kasuks. Vähemalt meil on õigust loota, et nad oleksid olnud liiga selgepäised tegema seda, mis oleks tegelikult olnud raske elementaarne vääratus. Põhjus sellele kahtlusele esitatakse parajal kohal, pääle nende filosoofide poolt tõeks peetud seisukohtade lühikest kokkuvõtet.
Et on ju nii palju öeldud ära kvalifikatsiooni ja reservatsiooni kaudu, kavatsen loendada teatavaid moodsa teaduse otsustuste läbi võimaldatud kaalutlusi, mis kalduvad kinnitama vaadet, et meeltekogemuses tunnetatud objektide omadused ei kuulu neile iseendast, vaid sõltuvad suurel määral tingimusist, mis prevaleerivad tajujas. Siiani on meil tegemist olnud päämiselt osaga, mida etendab tajuja mõistus. Nüüd peame teaduse suunitlusel rõhutama pigemini tajuja keha mõju tajutava määratlemisel.
Füsioloogi seletus taju mehhanismist. Oletagem, et ma vaatlen pimedal ööl taevatähte, ütleme Siiriust. Kui uskuda füüsikat, siis valguslained, mis paljude aastate eest hakkasid rändama Siiriuselt, jõuavad (pärast astronoomide poolt täpselt kindlaks määratud aega) Maale, põrkavad minu silma võrkkesta vastu ja põhjustavad mind ütlema, et näen Siiriust. Nüüd aga see Siirius, mille kohta nad annavad mulle informatsiooni, on Siirius, mis eksisteeris ajal, mil valguslained teele asusid. Aga see Siirius ei tarvitse enam eksisteerida, ta võib olla vahepääl kadunud. Ütelda, et keegi võib näha seda, mis enam ei eksisteeri, on absurdne. Järgneb, et olgu see mis tahes, mida ma näen, Siirius ta ei ole. See, mida ma tegelikult näen, on teatava suuruse, kuju ning intensiivsusega kollane laik. Ma järeldan, et sellel kollasel laigul oli ürgus (origin) (millega ta on ühendatud füüsikaliste sündmuste pideva ahelikuga) mitu aastat tagasi ning mitme miljoni miili kaugusel. Kuid see järeldus võib olla ekslik, selle kollase laigu ürgus, mida nimetan täheks, võib olla löök nina pihta või laevamastil rippuv lamp.
Ega ole see ka ainus asjas sisalduv imandus (inference). On õige, et ma mõtlen end nägevat kollast laiku, ent kas olen tõepoolest õigustatud kinni pidama sellest uskumusest? Kui füüsika ja füsioloogiaga arvestada, siis kõik see, mida tohin õigustatult öelda, on, et mu nägemisnärvi ärritatakse teataval viisil, mille tulemusena mu ajus põhjustatakse teatavaid sündmusi. Kas ma olen tõepoolest õigustatud midagi rohkem ütlema kui seda?
Ühes kuulsaks saanud näites osutab Bertrand Russell juhtu füsioloogist, kes uurib oma patsiendi aju. Kaheldamatult usub füsioloog end vaatlevat kellegi teise isiku pääaju, kuid
Nende filosoofide lõppotsustusi on üksikasjalisemalt puudutatud ptk. II, lk. 30–45.
