nüüd kui oled tervelt viisteist,” ütles Kerstin õrritamisi. „Kas viieteistkümneselt antakse kätte juhend, kus on kõik kirjas: kõik vastused elu, lõpmatuse ja igaviku kohta? Kui see nii on, siis kas ma ei saaks seda mõnikord laenata?”
„Äh,” naeris Sofie. „Ma ei mõelnud nii. Ma mõtlesin, et võib-olla ma olen hakanud lihtsalt ema ja isa rohkem inimestena nägema, mitte ainult ema ja isana. Ja ma pole ju ka enam issi tütreke,” lisas Sofie kurvalt.
Üheks hetkeks kaalus Kerstin, kas ei peaks rääkima Sofiele kõigest muustki, kõigest sellest, millest nad olid püüdnud teda säästa. Ent sobiv hetk tuli ja läks ning ta laskis sel mööduda.
Selle asemel jõid nad teed ja rääkisid Maritist. Naersid ja nutsid. Kuid eelkõige rääkisid nad naisest, keda nad mõlemad olid armastanud. Kumbki omal moel.
„TERE, NAISED, MIDA siis täna võiks teile pakkuda? Võib-olla natuke Uffe-baguette’i?”
Suure kobarana pagaritöökojas seisvate naiste vaimustatud itsitamine näitas, et kommentaar oli saavutanud ettenähtud efekti. See ergutas Uffet mitte millegi ees risti ette lööma, ta võttis ühe pagaritöökoja baguette’idest ja üritas seda enda ees puusade kõrgusel viibutades näidata, mida tal oleks pakkuda. Itsitamine muutus hirmunud rõõmukiljeteks, mis ajas Uffe ennast jonksutades naiste suunas liikuma.
Mehmet ohkas. Uffe oli nii kuradi tüütu. Tal polnud kohe üldse vedanud, kuna talle oli osaks langenud koos Uffega pagaritöökojas töötada. Töökohal polnud muidu viga midagi. Talle meeldis süüa teha ja ta ootas pikisilmi, et saab küpsetamisest rohkem teada, ent kuidas ta viis nädalat seda idioodist Uffet välja kannatab, seda ei suutnud ta endale ette kujutada.
„Kuule, Mehmet, kas sina ei näitagi baguette’i? Tüdrukud tahaksid üht tõelist pigi-baguette’i näha.”
„Äh, lõpeta,” ütles Mehmet ja jätkas mandliküpsiste kõrvale punširullide väljaladumist.
„Mida, sa oled ju tõeline naistevõlur. Ja nad pole siin kindlasti varem tõelist pigi näinud. Kas olete, naised? Kas olete varem mõnda pigi näinud?” Uffe osutas dramaatiliselt kahe käega Mehmeti poole, teda justkui laval esitledes.
Mehmet hakkas tõsiselt ärrituma. Ta tundis seda otseselt nägemata, kuidas lakke kinnitatud kaamerad ta suurde plaani võtsid. Nad ootasid tema reaktsioone, igatsesid ja ihaldasid neid. Iga nüanss pidi kaableid pidi otse inimeste elutubadesse jõudma ning reaktsioonide ja tunnete puudumine tähendas vaatajate puudumist. Ta teadis seda. „Farmis” olles oli tal õnnestunud finaali jõuda, nii et ta tundis mängu. Kuid ometi oli ta selle justkui unustanud, alateadvusse surunud. Miks ta muidu oli nõustunud siin osalema? Ehkki samal ajal oli ta teadlik, et see oli põgenemine. Viie nädala jooksul võis ta elada mingisuguses turvalises töökojas. Ajamullis. Ei mingit vastutust, ei mingeid nõudmisi peale selle, et olemas olla, reageerida. Ei mingit rügamist kusagil tõeliselt igavas töökohas, et mingi neetult igava korteri üüri jaoks raha kokku saada. Ei mingit argipäeva, mis varastaks tema elust ühe päeva teise järel, ilma et juhtuks midagi erilist. Ei mingit pettumust, et ta ei suuda selle vääriline olla, mida temalt oodatakse. Selle eest ta kõige rohkem põgeneski. Pettumuse eest, mida ta pidevalt nägi oma vanemate silmades. Nad oli talle nii suuri lootusi pannud. Haridus, haridus, haridus. Seda mantrat oli ta pidanud kuulma kogu oma kasvamise aja. „Mehmet, sa pead hariduse saama. Sa pead siin kenal maal oma võimalusi kasutama. Rootsis saavad kõik õppida. Sa pead õppima.” Isa oli seda ikka ja jälle korrutanud, sellest peale, kui ta väike oli. Ja ta oli üritanud. Tõesti oli. Kuid tal polnud õppimiseks pead. Tähed ja numbrid ei tahtnud sinna pidama jääda. Aga temast pidi saama arst. Või insener. Või halvemal juhul haritud majandusmees. Tema vanemad olid täielikult selleks valmis. Sest Rootsis oli tal ju võimalus. Teatavas mõttes oli see neil õnnestunud. Mehmeti neli vanemat õde olidki õppinud neid kolme eriala. Kaks olid arstid, üks insener ja üks majandusteadlane. Ent tema oli pesamuna, kellest oli kuidagi saanud perekonna must lammas. Ja ei „Farm” ega „Fucking Tanum” polnud perekonnas mingil moel tema aktsiaid tõstnud. Ega ta seda uskunudki. Televiisoris enda täis joomine polnud asi, mida oleks saanud võrrelda arstiks olemisega.
„Näita pigi-baguette’i, näita pigi-baguette’i,” jätkas Uffe ja püüdis oma itsitavat puberteetikutest publikut kaasa tõmmata. Mehmet tundis, kuidas ärritus hakkab varsti üle keema. Ta jättis oma tegemised pooleli ja läks Uffe suunas.
„Lõpeta nüüd, Uffe.”
Simon tuli pagaritöökoja siseruumidest, käes suur plaaditäis värskelt küpsetatud saiu. Uffe vaatas trotslikult tema poole ja kaalus, kas ta peaks kuuletuma või mitte. Simon ulatas plaadi tema poole. „Võta. Paku parem tüdrukutele natuke värskelt küpsetatud saiu.”
Uffe oli endiselt kahevahel, kuid võttis siis plaadi. Tõmblus suu ümber näitas, et tema käed polnud harjunud nii hästi kuumi plaate käsitsema kui Simoni omad, aga tal polnud muud valikut kui hambad kokku pigistada ja plaat tüdrukute poole sirutada.
„Noh, kuulsite küll. Uffe pakub saia. Võib-olla saaks aitähi asemel ühe musi?”
Simon pööritas Mehmeti poole silmi, see naeratas talle tänulikult. Mehmetile meeldis Simon. Ta oli pagaritöökoja omanik ja neil oli otsekohe klapp tekkinud, juba esimesel tööpäeval. Simonis oli midagi erilist. Midagi, tänu millele neil piisas vaid teineteisele otsa vaatamisest, et mõista, mida teine mõtles. Kuradima äge tegelikult.
Mehmet vaatas pikalt Simonile järele, kui see tagasi oma tainaste ja koogiküpsetamise juurde läks.
ALGAV ROHELUS OKSTEL akna taga äratas Göstas valusa igatsuse. Iga pung tõi endaga kaasa lubadusi kaheksateistkümnest august ja Big Berthast. Varsti ei saa enam miski tulla mehe ja tema golfikeppide vahele.
„On sul õnnestunud juba viiendast august edasi saada?” Ukselt kõlas naisehääl ning Gösta sulges kiiresti ja süüdlaslikult mängu. Kurat, ta kuulis tavaliselt alati, kui keegi lähenes. Ta istus mängides pidevalt, kõrvad kikkis, mis paraku mõjus mõnikord halvasti keskendumisele.
„Ma … ma tegin ainult pisikese pausi,” kogeles Gösta kohmetult. Ta teadis, et ülejäänud kolleegid ei lootnud nüüdsel ajal eriti tema töövõimele, aga Hanna meeldis talle ja ta oli lootnud vähemalt lühikeseks ajakski tema usalduse võita.
„Äh, pole hullu,” naeris Hanna ja istus tema kõrvale. „Mulle meeldib golfimäng. Samuti mu mehele Larsile. Mõnikord me kakleme selle pärast, kumb arvutisse saab. Aga viies auk on keeruline, kas oled sellega hakkama saanud? Ma võin sulle nõksu näidata. Mul kulus mitu tundi, et selle peale tulla.” Vastust ootamata nihutas ta tooli Göstale lähemale. Gösta suutis vaevu oma kõrvu uskuda, kuid pani siiski mängu uuesti käima ja ütles hardalt: „Ma olen maadelnud viienda auguga eelmisest nädalast saadik, aga kuidas ma ka ei teeks, läheb pall ikka kas liiga kaugele paremale või vasakule. Ma ei saa aru, mida ma valesti teen!”
„Siis ma näitan sulle,” ütles Hanna ja võttis tema käest hiire. Vilunult klõpsas ta õige koha ette, tegi arvutis mõned manöövrid ning … pall läks teele ja peatus griinil, asetatud täpselt nii, et ta võis selle järgmise löögiga auku saada.
„Wow, ah nii oli vaja teha! Aitäh!” See avaldas Göstale sügavat muljet. Tema silmad särasid nii, nagu need polnud juba palju aastaid säranud.
„Jah, see siin pole mingi lapsemäng,” naeris Hanna ja nihutas tooli tagasi, Göstast pisut kaugemale.
„Kas te mehega pärisgolfi ka mängite?” küsis Gösta värske innuga. „Sel juhul võiksime edaspidi ehk ühe ringi
