ütles Anna küsivalt. „Mis sellel siis viga on?”
Erica tegi teatraalse pausi. „Ta mängib rootsi kannelt.”
„Eeei, sa teed nalja,” ütles Anna väga kohkunud ilmel. „Tõsiselt mõtled või?” Nüüd tuli jälle naer. „Oh, ma näen seda oma silme ees. Tohutu suur pulm koos kõigi Kristina tädide ja nende käimisraamidega, sina imelühikeses heegeldatud kleidis, Patrik oma koolilõpuülikonnas ja bakenbardidega ning kõige krooniks hiiglaslik peoinstrument rootsi kannel. Issand, kui hea. Ma maksaksin ükskõik mida, et seda näha saada.”
„Naera mis sa naerad,” ütles Erica naeratades, „aga praegu paistab, et eitulegi mingit pulma, kui mõelda, kuivõrd maha me korraldamisega oleme jäänud.”
„Aga olgu siis,” ütles Anna otsustavalt ning istus köögilaua taha, paber ja pliiats kirjutamisvalmis. „Nüüd teeme nimekirja ja seejärel hakkame pihta. Ja ärgu Patrik parem mõelgugi, et ta pääseb. Kas abiellud ainult sina või Patrik ja sina?”
„Eks ikka tema ja mina,” ütles Erica. Tundus väga kahtlane, et ta suudab panna Patriku loobuma eksimõttest, et pulmade osas on tema, Erica, nii projektijuht kui ka musta töö tegija. Mees näis elavat usus, et pärast kosimist on tema praktilised teod tehtud ja ta peab veel ainult õigel ajal kirikusse tulema.
„Leida bänd peo jaoks, hmm, seda võiks teha … Patrik,” kirjutas Anna naudinguga. Erica kergitas umbusklikult kulme. Anna ei lasknud end sellest segada, vaid jätkas nimekirja koostamist.
„Frakk peigmehe jaoks … Patrik.” Ta kirjutas väga keskendunult ja Erica tundis mõnu, et oli selleks korraks pääsenud juhiistmel istumisest.
„Leppida kokku aeg pulmatoitude maitsmiseks … Patrik.”
„Kuule, see ei …” alustas Erica, kuid Anna teeskles, nagu ei kuulekski teda.
„Pruutkleit – jah, siin pead küll sina, Erica, oma panuse andma. Mis sa selle kohta ütled, kui me, tüdrukud kolmekesi, sõidaksime homme Uddevallasse ja vaataksime, mis seal leidub?”
„Jah …” ütles Erica kõhklevalt. Riiete proovimine oli küll viimane, mida ta praegu teha soovis. Lisakilod, mis olid Maja kandmise ajal juurde tulnud, koormasid endiselt tema keha ja ta oli lasknud peale nende veel mõned kilod juurde tulla, kuna polnud jaksanud viimaste kuude stressi tõttu mõelda, mida suust sisse ajab. Ta langetas käe saiakesega, mida oli just suhu toppimas, ja pani selle vaagnale tagasi. Anna tõstis silmad oma nimekirjalt.
„Sa tead, et kui loobud pulmadeni süsivesikutest, siis su kilod kaovad.”
„Aga minu kilod pole kunagi varem kiiresti kadunud,” ütles Erica tusaselt. Üks asi oli seda mõtet ise mõelda, hoopis teine aga, kui keegi teine viitas, et sul tuleks kaalu langetada. Ent samas oli Annal õigus. Midagi peab ta ju tegema, kui tahab oma pulmapäeval hea välja näha. „Okei, ma proovin,” ütles ta vastu tahtmist. „Ei mingeid saiakesi ega kooke või maiustusi, ei mingit leiba, valgest jahust pastat ega muud taolist.”
„Aga kleidi pead sa küll praegu valmis otsima. Vajaduse korral saab lasta seda vahetult enne pulmi sisse võtta.”
„Ma usun seda vajadust alles siis, kui see näha on,” ütles Erica kõlatult. „Aga sul on õigus, me võime homme Uddevallasse sõita, kohe kui oleme Emma ja Adriani lasteaeda viinud. Eks siis näeme. Muidu pean ma küll jooksudressis abielluma,” ütles ta, mornil ilmel iseennast silmitsedes. „Veel midagi?” küsis ta ohates ja peanõksuga Anna nimekirjale osutades. Anna jätkas agaralt kirjutamist, jagades ülesandeid vasakule ja paremale. Erica tundis korraga, et on tohutult, tohutult väsinud. Sellest siin ei saa kunagi asja.
TÄNAVAT ÜLETADES POLNUD Patrikul ja Martinil kuhugi kiiret. Sellest oli ainult neli päeva möödas, kui nad olid läinud täpselt sama teed, ja nad polnud kindlad, mis neid ees ootab. Kerstin oli neli päeva elanud teadmisega, et tema elukaaslane on surnud. Kindlasti neli lõpmatult pikka päeva.
Küsival pilgul Martini poole vaadates vajutas Patrik uksekella. Nagu kokkulepitult, hingasid mõlemad sügavalt sisse ja välja, püüdes niimoodi vähendada kehasse kogunenud pinget. Mõnes mõttes tundus isekas leinavate inimestega kohtumisest nii piinatud olla. Isekas tundus vähimatki ebameeldivust tunda, sest neil oli ju tohutult palju kergem kui sellel, kes parasjagu oma lähedast leinas. Ent ebameeldivus tulenes hirmust valesid sõnu kasutada, eksida ja teha asi hullemaks, ehkki loogika ütles, et mitte miski, mida nad võiksid öelda või teha, ei saaks suurendada valu, mis oli võitmatu, vallutamatu.
Nad kuulsid lähenevaid samme ja uks avanes. Seespool ei seisnud mitte Kerstin, nagu nad olid oodanud, vaid Sofie.
„Tere,” ütles ta nõrgal häälel ja nad nägid selgesti mitme päeva pisarate jälgi. Tüdruk ei liigutanud ja Patrik köhatas.
„Tere, Sofie.” Ta jäi vait, kuid jätkas siis: „Sa ilmselt mäletad meid. Patrik Hedström ja Martin Molin.” Ta vaatas Martini poole, siis aga pööras pilgu jälle Sofiele. „Kas … kas Kerstin on kodus? Me sooviksime temaga natuke rääkida.”
Sofie astus kõrvale. Kui Patrik ja Martin esikus olid, läks ta korteri sisemusse ja hüüdis: „Kerstin, politsei on siin. Nad tahavad sinuga rääkida.”
Ühest toast tuligi Kerstin, kes oli samuti äranutetud näoga. Ta peatus neist mõni samm eemal. Seisis seal vaikselt ning kumbki meestest ei teadnud, kuidas peaks sellele lähenema, mida neil oli tarvis öelda ja küsida. Viimaks ütles naine: „Kas sooviksite sisse tulla?”
Nad noogutasid, võtsid kingad jalast ja läksid tema järel kööki. Sofie näis tahtvat sedasama teha, aga võib-olla tundis Kerstin instinktiivselt, et see, mida arutama hakatakse, ei ole tüdruku kõrvadele, sest ta raputas peaaegu märkamatult pead. Sekundiks tundus, et Sofie tahab pearaputust ja selles sisalduvat eemalejätmist eirata, kuid siis kehitas ta õlgu, läks oma tuppa ja pani ukse kinni. Küll ta varsti teada saab, mida öeldi, aga praegu tahtsid Patrik ja Martin rääkida Kerstiniga segamatult.
Niipea kui nad olid istet võtnud, asus Patrik asja kallale.
„Me oleme leidnud palju … ebaselgeid asju seoses Mariti õnnetusega.”
„Ebaselgeid asju?” ütles Kerstin ja ta pilk liikus küsivalt ühelt mehelt teisele.
„Jah …” lisas Martin. „On teatavad … vigastused, mida ehk ei saagi õnnetuse arvele kirjutada.”
„Ehk?” ütles Kerstin. „Kas te ei tea täpselt?”
„Ei, me pole veel kindlad,” tunnistas Patrik. „Kui saabub kohtuarsti lõplik raport, saame rohkem teada. Aga on piisavalt palju küsimärke, mistõttu meil tekkis soov teiega veel vestelda. Teie käest kuulda, kas oleks põhjust arvata, et keegi võis Maritile halba soovida.” Patrik nägi, et Kerstin võpatas. Ta tajus, et naise peast käis läbi mõte, mille ta kohe kiiresti kõrvale heitis. Kuid just too mõte oli Patrikul vaja kätte saada, tagasi tuua.
„Kui te teate kedagi, kellest võiks arvata, et ta soovis Maritile halba, siis peate sellest meile rääkima. Kui mitte muu pärast, siis selleks, et saaksime asjaomase isiku kahtlusaluste ringist välistada.” Patrik ja Martin silmitsesid naist pingsalt. Ta näis millegagi võitlevat ja nad istusid vaikselt, andes talle aega end sõnades väljendada.
„Me oleme saanud hulga kirju.” Sõnad tulid aeglaselt ja vastutahtsi.
„Kirju?” ütles Martin, sellest rohkem kuulda tahtes.
„Jah
