ON SEOSES selle projektiga suured lootused. Kas esmaspäeval lähete eetrisse?”
„Jah, siis lükkame asja täie hooga käima,” ütles Fredrik ja naeratas Erlingile laialt.
Nad istusid volikogu esimehe suure kabineti väikeses nurgakeses, kus olid laua ümber mõned tugitoolid. See oli olnud Erlingi jaoks üks esimesi asju: vahetada volikogu igav mööbel korraliku vastu. Asjade vastu, millel on klassi ja kvaliteeti. Saatelehe salaja raamatupidamisse sokutamine ei tekitanud suuremaid probleeme – kontorimööblit tohtis ju ometi osta.
Nahk krabises pisut, kui Fredrik tugitoolis asendit vahetas ja jätkas: „Me oleme siiani tehtud salvestustega väga rahul. Põnevust pole vast kuigi palju, aga see-eest head materjali osavõtjate tutvustamiseks, üldiseks häälestamiseks. Edaspidi tuleb meil endil selle eest hoolitseda, et tekiks intriige ja saaksime mõned head pealkirjad. Homme toimub siin ju mingisugune õhtune üritus, mis võib olla hea koht alustamiseks. Kui ma osavõtjaid õigesti tunnen, siis panevad nad korraliku peo püsti.”
„Noh, meie tahaksime, et Tanumi nimi esineks meedias vähemalt sama palju, kui esinesid Åmål ja Töreboda.” Erling tõmbas sigarit ja vaatas läbi suitsu produtsendile otsa. „Kindel, et ma ei või pakkuda üht sigarit?” Ta osutas peaga laual seisvale karbile. Humidor, nagu tal oli alati kombeks öelda, rõhuga o-l. See oli oluline. Ainult amatöörid hoidsid oma sigareid mingisuguses tavalises karbis. Tõelistel asjatundjatel oli humidor.
Fredrik Rehn raputas pead. „Tänan, ei, ma jään oma tavaliste nikotiinipulgakeste juurde.” Ta võttis taskust paki Marlborot ja süütas sigareti. Laua ümber hakkas heljuma tihe suits.
„Jah, ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui tähtis see on, et me lähemate nädalate jooksul tõesti laiema avalikkuse ette jõuame.” Erling tõmbas veel ühe mahvi. „Åmål oli ju salvestamisperioodil vähemalt kord nädalas pealkirjades ja Töreboda ei jäänud palju maha. Ma loodan meie puhul vähemalt samasugust sagedust.” Ta viipas sigariga.
Produtsent ei lasknud ennast hirmutada, ta oli harjunud enesekindlaid telebosse kohtlema ega löönud põnnama ühe endisaegse tähtsa tegelase ees, kes nüüd oli pisike kuningas ühes kääbusriigis.
„Küll need pealkirjad tulevad, küll nad tulevad. Kui asi kulgeb liiga loiult, tuleb meil lihtsalt natuke rohkem tuld alla panna. Uskuge mind, me teame täpselt, milliseid nuppe vajutada, kui asi neid inimesi puudutab. Nad pole kuigi keerulised.” Ta naeris ja Erling liitus temaga. Fredrik jätkas: „Võrrand on tegelikult paganama lihtne. Me viime kokku mõned rumalad, ennast näidata tahtvad noored inimesed, toimetame kohale ohtralt alkoholi ja pidevalt nende ümber töötavad kaamerad. Nad saavad liiga vähe magada, toituvad halvasti ja tunnevad kogu aeg survet pingutada, nähtav olla – nii meie kui ka televaatajate poolt. Kui see neil ei õnnestu, ei saa nad veeta aega baarist baari käies, ei saa ööklubides järjekorras ette, ei leia ohtralt pruute ega tekita huvi erootikaajakirjades. Uskuge mind, nad on motiveeritud pealkirju tekitama ja suuri vaatajanumbreid saama, ja meil on õiged tööriistad, mis aitavad neil seda energiat kanaliseerida.”
„See kõlab tõesti nii, nagu te teaksite, mida teete.” Erling kallutas end laua poole ja koputas pika jupi tuhka tuhatoosi. „Ehkki ma pean ütlema, et ma ise nende saadete võlu ei mõista. Ma ei tuleks ilmaski selle peale, et neid vaadata, kui meil just selle saate suhtes erilist huvi poleks. Mina kiidan saateid, mida tehti vanasti. See oli kvaliteetne televisioon … Pole enam niisuguseid saateid ega saatejuhte nagu siis.”
Fredrik Rehn surus maha soovi silmi pööritada. Alalõpmata pidid need vanad mullad korrutama, et vanasti oli televisioon parem. Aga kui panna nad vaatama lõiku nende kiidetud saatejuhtide saatest, siis jääksid nad kümne sekundiga magama. Suurepärane unerohi. Ent Erlingile ta ainult naeratas, nagu oleks temaga täielikult nõus. Erling oli mees, kellega tuli häid suhteid hoida.
„Aga me ei taha loomulikult, et kellelgi halvasti läheks,” jätkas Erling, murekorts otsaees. Tippjuhiks olemise ajal oli tal sellest kortsust palju kasu olnud. Pärast ohtrat treenimist nägi see välja peaaegu siiras.
„Muidugi mitte,” ütles produtsent ning püüdis samuti murelik ja osavõtlik välja näha. „Me hoiame osavõtjate meeleolul hoolega silma peal ja oleme hoolitsenud isegi selle eest, et nad siin veedetava aja jooksul saaksid professionaalset tuge psühhoterapeudilt.”
„Kelle poole te siis pöördusite?” küsis Erling ja pani käest sigari, millest nüüd oli järel vaid pisike jupp.
„Meil vedas nii väga, et saime ühendust psühholoogiga, kes oli just siia Tanumisse kolinud. Tema naine oli siinsesse politseijaoskonda tööle tulnud. Mehel on väga soliidne ametialane taust, nii et meil vedas tõesti, et tema leidsime. Ta räägib osavõtjatega paar korda nädalas, nii ühekaupa kui rühmana.”
„Hästi, hästi,” ütles Erling noogutades. „Me oleme ju väga huvitatud, et kõik end hästi tunneksid.” Ta naeratas Fredrikule isalikult.
„Selles punktis oleme täiesti ühel meelel.” Produtsent naeratas vastu. Ehkki mitte niisama isalikult.
CALLE STJERNFELT VAATAS vastikustundega taldrikutel olevaid toidujäätmeid. Ta seisis nõutult, ühes käes voolikuotsik ja teises taldrik. „Kurat võtaks, kui jälk,” ütles ta, suutmata pöörata pilku kartulitükkidelt, soustilt ja lihalt, mis olid tundmatuseni segunenud. „Kuule, Tina, millal me tegelikult vahetama pidime?” küsis ta frustreeritult, põrnitsedes temast mööda puhkivat tüdrukut, kes tuli köögist, kandes kaht taldrikut kenasti asetatud toiduga.
„Mitte kunagi, kui oleks minu teha,” nähvas too ja lükkas pöördukse puusaga lahti.
„Kurat, kuidas ma seda vihkan,” üürgas Calle ja viskas taldriku kraanikaussi. Selja tagant kostev hääl pani ta võpatama.
„Kuule, kui sa midagi katki teed, võtame selle su palgast maha.” Günther, Tanumshede Gestgifverieti peakokk, vaatas talle teraval pilgul otsa.
„Kui sa arvad, et ma palga pärast siin olen, siis sa eksid rängalt,” nähvas Calle. „Lihtsalt et sa teaksid: kodus Stockholmis kulutan ma ühe õhtuga rohkem, kui sina teenid kuu ajaga!” Ta võttis demonstratiivselt veel ühe taldriku ja laskis sel kraanikaussi kukkuda. Taldrik läks katki ja Calle trotslik pilk õhutas Güntherit midagi tegema. Sekundiks tundus peakokk juba suud avavat, et sõimama hakata, kuid heitis siis pilgu kaamerate poole, läks pomisedes välja ja hakkas pliidiplaatidel podisevat toitu segama.
Calle muigas mõrult. Asjad olid ikka ühesugused, ükskõik kus sa ka ei viibinud. Tanumshedes või Stureplanil. Sama jama igal pool. Money talks. Kõik lähevad sinna, kus pappi on. Tema oli selle sees üles kasvanud. See oli maailmakord, milles ta oli õppinud elama ja mida ta hindas. Miks mitte? See oli ju tema eelis. Ja ta ei saanud midagi parata, et oli sündinud maailma, kus raha kulutati. Ainus kord, kui ta oli kogenud, et need reeglid ei kehti, oli saarel. Selle mõtte juures läks ta nägu pilve.
Calle oli liitunud „Robinsonidega” kõrgete ootustega. Ta oli harjunud võitma. Loomulikult polnud probleemi kambale lollidele matsidele kärbseid pähe ajada. Oli ju teada, mis sorti rahvas selles saates osaleb. Töötud, laotöölised ja juuksurid. Temasuguse mehe jaoks pidi olema tühiasi võit koju tuua. Kuid tegelikkus oli tulnud šokina. Ilma võimaluseta rahakott välja võtta, ilma võimaluseta hiilata olid tähtsaks osutunud teised asjad. Kui toit otsa sai ning jamad ja liivakirbud juhtimise üle võtsid, oli ta varsti eikellekski taandatud, ta oli nobody. See kogemus oli tõesti valus. Ta oli viienda mehena välja hääletatud, polnud jõudnud isegi rühmade ühinemiseni. Äkki oli ta sunnitud taipama, et ta ei meeldi rahvale. Ega ta Stockholmiski kõige populaarsem mees olnud, aga seal näitas rahvas üles vähemalt
