600m, bussijaam 320 m, Olümpia hotell – 600 m.
+ Ühistranspordi peatused lähedal – Trammi nr 2 ja 4 peatus – 320 m kaugusel
+ Lähedal toidupoed (Rimi, Grossi) ja teised kauplused
+ 500 m raadiuses mitu lasteaeda ja gümnaasiumi
MAJA
+ Trepikoja välisuks vahetatud ja alati lukus, sisenemise võimalus ka uksekoodiga
+ koridor remonditud
+ maja ees suur parkimisala, kus kohti jätkub ka õhtuti
+ Maja taga aiaga piiratud hoov koos prügimaja ja parkimiskohtadega
– Maja soojustamise ja välise renoveerimisega pole veel alustatatud (samas annab see hiljem võimaluse korteri hinnatõusuks kui maja saab renoveeritud).
KORTER
+ Korteris on tehtud kvaliteetne remont ca 14 000 euro väärtuses
+ Nurgapealne korter – aknad nii hommiku kui ka lõunapäikese suunas
+ m2 arv suhteliselt väike, mis hoiab nii korteri müügihinna kui ka kommunaalkulud suhteliselt madalal
+ Köök oma niššis, kuid siiski elutuppa avatud – jätab korterist veelgi avarama mulje
+ Kõrge esimene korrus – mugav elamiseks nii väikeste lastega perele kui ka vanematele inimestele
+ Korter on täielikult möbleeritud – kaasaegne sisustus, elutoamööbel, köök + köögitehnika, lükandustega garderoob jms
+ Vannituba täielikult möbleeritud ja sisustatud, põrandaküte koos aluspõranda soojustusega
+ Kogu korteris on välja vahetatud elektrijuhtmestik, uus elektrikilp ja veetorustik
+ Korteris on naturaalne Boen’i tammeparkett
+ Korteris on vahetatud kõik aknad ja uksed
+ Interneti ja TV kaablid on veetud mitmesse seina, et saaks valida, kuidas diivanit ja muud sisustust kõige mugavamalt paigutada
+ Mõnusate filmielamuste nautimiseks on telekaseinast veetud seinasisesed kõlarikaablid, mis lubavad hetkega võtta kasutusele näiteks korraliku Dolby Surround helisüsteemi!
+ Korteris on valmis kaabeldus liitumiseks tsentraalse valvesüsteemiga (G4S jms)
KAUPMEHE TÄNAVA KORTER – MINU SENINI KÕIGE PROBLEEMSEM ÜÜRIPIND
2011. aasta sügisel avastasin ma kinnisvaraportaalist, et ERE-nimeline ettevõte müüb Tallinna kesklinnas Kaupmehe tänaval, vahetult USA saatkonna kõrval 1-toalist korterit 22 000 euroga. Ulmeliselt odav hind tõmbas tähelepanu, sest reeglina maksid odavaimad kesklinna korterid vähemalt 30 000 eurot. Helistasin maaklerile ja selgus, et korterit saab vaatama minna ainult nende poolt valitud kindlal kuupäeval ja kellaajal. Kuna ma ise ei olnud sellel hetkel linnas, siis saatsin ühe oma sõbra asja uurima. Tema jutu järgi oli korteri ukse taga paarikümneinimeseline järjekord huvilistest ja maakler pidi osa neist ajapuudusel ära saatma. Seda juttu kuuldes tekkis hasart, et olime tõesti leidnud hea tehingu ja väikesed pisiasjad jäid tahaplaanile. Näiteks see, et korter asus keldris. Või see, et elamispinda oli 14 ruutmeetrit; pisiasi, et tegu oli mitte-eluruumiga; asjaolu, et kõik vähegi mõeldav sisustus viidi korterist välja (kaasa arvatud lambid ja peegel). Igatahes lõppes asi sellega, et pidime pakkuma alghinnast 1000 eurot rohkem ja saime korteri kätte 23 000 euroga. Ostsime korteri sõbraga kahasse, kuid erinevalt varasemast koostööst Kallega jäid seekord rollid jagamata. Üürisime selle ühisele tuttavale välja 140 euroga kuus ja esmapilgul tundus olevat täiesti mõistlik tehing (tootlus veidi üle 7 %). Siis aga hakkas tulema murekõnesid üürnikult – korter on niiske ja külm, põrandaküte ei tööta, veearve on üle mõistuse suur jne. Esmane selgitus oli, et kuna tegemist polnud elamispinnaga, siis oli Tallinna Vesi rakendanud äriklientide veetariifi ja veehind oli kordades kallim tavalise korteri omast. Veel mõned kuud hiljem selgus, et korteris lekib – parkett läks kummi ja WC-poti taga oli loik. Lasime torumehel selle lekke ära parandada. Veel mõned kuud hiljem avastasime, et korteri kipsseinad hallitavad. Selle peale läks üks ehitusspetsialistist tuttav asja uurima ja selgus, et köögimööbli tagune sein sõna otseses mõttes mädanes. Võtsime ühendust ehitajatega ja pärast lähemat uurimist ja lammutustööd tuli välja, et seina paigutatud veetorud lekkisid. Ja mitte tilkhaaval, vaid üle 10 liitri ööpäevas! Nii et poole aasta vältel oli kipsseina sisse valgunud sadu liitreid vett. See seletas nii kummis põrandat, mädanevaid seinu kui ka suurt veearvet. Ehitaja oli nõus tegema remondi, kuid üürnik selles korteris enam elada ei tahtnud. Leidsime uue huvilise ja tundus, et lõpuks on kõik korras. Aga 2013. aasta septembris, kui ma ise Eestist eemal olin, sain teate, et korteri põrand vajub. Oktoobris läksime asja uurima ja selgus, et mingi veetoru oli siiski jäänud lekkima. Seekord ei pääsenud me kogu põranda välja vahetamisest, remont läks maksma ligi 1000 eurot ja tuli otse meie taskust. Olime seega sinna korterisse kokku investeerinud juba ligi 25 000 eurot (koos köögi ja mööbliga).
Leidsime lõpuks maakleri abil ka uue üürihuvilise, kuid juba esimese päeva õhtul sain murekõne, et korteri aknad on udused ja aknalauad hallitavad. Huhh, esimesest korda tundsin, et aitab! Ma ei taha enam selle korteriga rohkem jamada! Kui keegi oleks sellel hetkel pakkunud mulle korteri eest kasvõi 20 000 eurot, oleks vist ilmselt kahjumiga tehingu lukku löönud. Seda enam, et teine korter (mida ma ise ilma Kalle abita haldasin), tiksus nagu kellavärk ja ma polnud seal juba enam kui aasta pidanud isegi käima. Siit järeldus, et korteril ja korteril on vahe (eriti kui üks korter asub keldris).
Viisin siis Kaupmehe tänava korterisse mingi karbi, mis pidi õhust niiskust koguma ja puhastasin aknalaua ära. Üürnik oli rahul ja veidi aega oli vaikus. Siis tulid jõulud ja aastavahetus peale ja 1. jaanuari hommikul kell 9 sain ma kõne, et üürnik on nüüd linnas tagasi ja korteris ei olevat enam võimalik elada, sest niiskus on ikka nii suur. Surfasin veidi internetis ringi ja avastasin, et on olemas elektriga töötav niiskuse eemaldaja, mis peaks olema kordades efektiivsem. Lisaks ostsin ehituspoest mingit eriti kanget hallitusetapjat ja läksin siis uue aasta algust tähistama keldrikorteri puhastamisega…
Lugu kahjuks sellega veel ei lõppe. Masin töötas 24/7 ja korteris oli õhk hoopis teine (igal õhtul oli masina veekogumise kauss mahuga 2 liitrit vett täis!). Küll aga hakkas üüriline protestima kõrgete elektriarvete vastu, mis masina ja elektriradiaatori koostöös tekkisid. Summad ei olnud tegelikult suured (paarkümmend eurot kuus), kuid üürnik polnud sellega arvastanud ja ilmselt sai tal lõpuks kõigest sellest küllalt ja nii kolis ta ikkagi talvel välja. Paar nädalat seisis korter hoopis tühjalt ja lõpuks leidsime taaskord maakleri abiga sinna ühe sõdurpoisi, keda pisidetailid niiske õhu või keldrikorruse näol ei huvitanud. Üüriks sai kokku lepitud 220 eurot kuus ehk siis tootlus oli (arvestades korteri hinnaks 25 000) enam kui 10 %. See tegi meele veidi rõõmsamaks, eriti arvestades et minu probleemidevaba üürikorter tootis mulle alla 5 % tootlust. Korteril ja korteril on vahe…
Olime samal ajal oma korteri ka müüki pannud ja 2014. aasta sügisel andis maakler teada, et on leidnud meile 29 000 euroga ostuhuvilise. Veidi hiljem sain kirja kõrvalkorteri omanikult (korterid olid juriidiliselt kaasomandis ehk siis mõlemal omanikul oli teise korteri osas eesostuõigus), et tema müüb oma korteri maha ja ostjaks on – üllatus, üllatus – mulle tuttav kinnisvarainvestor. Võtsin siis ostjaga ka otse ühendust ja selguski, et ta on teinud pakkumise ka meie korterile. Meil oli aga maakleriga kunagi ammu sõlmitud ainuesindusleping ja kui ma seda tühistada tahtsin, pidin maksma 800 eurot (algselt nõuti koguni 2000 eurot, kuid pika seletamise ja vaidlemise peale saime
