Minu Pariis. Urmas Väljaots

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Pariis - Urmas Väljaots страница 3

Minu Pariis - Urmas Väljaots

Скачать книгу

tundub, et selliseid mõistliku aastamaksuga klubisid on siin igale spordialale. Kuna tegutsetakse linnale kuuluvates ruumides, on keskkond vähem luksuslik kui eraspordiklubides, kuid selleeest on treenerid ja sporti tehakse hingega. Hea, et seal ujulates dušidki töötavad. Tuletavad meelde meie 1990. aastate ujulate omi, masside suurest kasutamisest natuke logisevad ja räämas.

      Klubil on treeningud igal õhtul ja kohal on treener, kes igale tasemele sobiva programmi ette annab ning vajadusel korrigeerib ja õpetab. Nagu päris. Mulle sattus täiesti juhuslikult juhendajaks ukrainlanna Julia. Kohe näha, et endine N. Liidu sportlane, aga hästi lahke ja südamlik.

      Naljakas on see, et siin pole kombeks duši all pesemise ajal ujumispükse ära võtta. Nendes munitsipaalbasseinides on isegi sildid seintel, et duši all on maillot de bain obligatoire ehk ujumisriiete kandmine kohustuslik. Seebitad end üleni vahuseks ja vaata siis ise, kuidas vahu ujukatest välja saad…

      Hiljem taipasin, et selle taga ei peitu ainuüksi prantslaste puhul ootamatult puritaanlikuna mõjuv kombekus (kuigi ka seda), vaid hoopiski praktiline unisex-printsiip. Riietusruumid on ühised ja varustatud kabiinikestega, kus igaüks saab oma trikoo pilkude eest varjatuna selga sikutada.

      Telefon läks natuke katki. Kukkus jälle maha ja nüüd on nii, et teised mind ei kuule. Pole ei häält ega pilti. Käisin vaatamas, mida siin pakutakse. Hinnad on normaalsed, kui leping teha. Ilma lepinguta on väga kallis. Lepinguks on aga vaja Prantsuse pangaarvet, selle avamiseks omakorda üüri- või elektrikviitungit. Mul pole neid vastsaabunud välismaalasena muidugi kuskilt võtta. Nunuh. Saadame siis sõnumeid.

      TEINE REISIKIRI

      Ehk sellest, kuidas tegin esimese tutvuse korterikadalipuga ja kuidas mind ABBA liikmeks peeti.

      From: Urmas Väljaots

      Sent: 27 September 2004 13:58

      Subject: Carnet de voyages

      Tervitused taas kord,

      lugemist järgnevaks nädalaks. :)

      Eelmisel pühapäeval käisin kinos vaatamas filmi „Carnet de voyage”, millest ka tänane kirjateema inspireerit’ on, eesti keeles „reisimärkmik”. Film jutustas Che Guevara reisist Lõuna-Ameerikas ja sellest, kuidas ta endas kommunismipisiku avastas.

      Vaatasin kalendrisse ning tuleb välja, et olen siin olnud juba viis nädalat ehk rohkem kui kuu aega. Ametlikult peaks kolme kuu möödudes igal välismaalasel olema endale hangitud carte de séjour ehk elamisluba. Nii-öelda vana Euroopa Liidu kodanikele peaks teoorias selle hankimine suhteliselt lihtne olema, piisavat ühest käigust politseijaoskonda. „Uue” Euroopa Liidu inimestele ehk teise järgu kodanikele (ja kõikidele ülejäänutele) see nii lihtne pole.

      Tegelikult huvitab mind, kuidas nad praegu, Schengeni ja Euroopa Liidu ajal seda tõestada kavatsevad, millal kodanik riiki saabus. Piire ületades passi ju märki enam ei jää… Nii pole seda elamisluba siin ei mu soomlastest sõpradel ega teistelgi tuttavatel, kuid kõik saavad elatud.

      Keegi niisama carte de séjour’i ei küsigi. Aga kohe, kui soov riigis natuke rohkem tegutseda, läheb seda vaja.

      Samuti kestavad korteriotsingud. Otsin koos ühe eesti tüdrukuga, kes on siin Erasmuse raames õppimas. Ta tegeleb asjaga isegi aktiivsemalt kui mina. Tal on elamist kiiremini vaja ja mina ei saa ju oma mobiili pealt helistada…

      Korteri leidmine on siin raske. Tegelikult, eks ta ole raske igal pool, kui rahakott kõhna. Tahan aga teiega jagada hoopiski seda kafkalikult mõjuvat üüriturgu ning seal valitsevaid tingimusi. Tavaline on see, et kuulutuses nõutakse sérieuses garanties ehk tõsiseid garantiisid. Harv pole seegi, et kirjas on selgesõnaliselt kuupalk, mida üürijalt nõutakse, näiteks minimaalselt kaks tuhat kakssada euri! Väidetavalt sätestab seadus, et üüriks võib maksa kuni kolmandiku sissetulekust. Nagu inimene oleks lasteaialaps, kes ei oska ise oma eelarvet planeerida.

      Kujutate ette, et Kuldses Börsis ilmuks kuulutus, kus nõutakse üüriliselt minimaalselt 35 tuhande kroonist kuusissetulekut? Tõsiste garantiide ja soovituskirjade puudumisel tuleb siin ette sedagi, et küsitakse näha vanemate või iseenda eelmiste aastate tuludeklaratsioone. See peaks omanikule tõestama, et tegu on tõsiseltvõetava üürilisekandidaadiga.

      Kui need paberid puuduvad, võib juhtuda, et nõutakse mitme kuu ulatuses ettemaksu ja tagatiseks veel mitme kuu üüri. Ühed soome sõbrad pidid niimoodi maksma kuue kuu üüri. Ühe kuu üür oli kaheksasada euri.

      Seoses korteriotsingutega üks lõbus lugu meie neidudest. Nimelt olid siin kaks eesti tüdrukut elamispinda otsinud. Istuvad ühel kenal päeval kohvikus, kui neist möödub umbes kuuekümneaastane lõunamaist päritolu meesterahvas.

      „Kas te olete Baltikumist?” pärib ta saagijahil hai pilguga neile otsa vaadates.

      „Jaa,” kõlab üllatusest pahviks löödud krõõtade hele jaal.

      Meesterahvas paistab olevat ühest neiust päris huvitatud ning kutsub ta parki. Too ei julge üksi minna ning palub teisel kaasa tulla. Nii siis lähevadki.

      Mees jutustab mesimagusalt, kuidas ta töötab Zara heaks ja kuidas neiud võiksid sinna tööle tulla, saatku vaid CVd ja passid. Siis mainib kui möödaminnes, kuidas ta olevat just Johnny Deppiga pidutsenud.

      Ühel neiul on natuke kiire, sest peab korterit vaatama minema.

      „Ära muretse, ma viin su ära! Jõuad kindlasti õigeks ajaks kohale,” moosib vanamees. Läheb aeg edasi, ei midagi. Neiu asutab end minekule, mille peale vanamees prahvatab: „No miks sa lähed? Ära mine! Ma hoolitsen teie eest. Ma annan teile korteri!”

      „Näed, me ei peagi enam muretsema! Ta annab meile korteri…” õhkab teine neiu õnnelikult.

      Esimene on selle peale kergelt šokeeritud ning lahkub kiiresti.

      Kas see eesti neiu sai siis korteri või mitte, ma paraku ei tea. Kuid kahtlustan, et kui sai, siis elab selles korteris veel teisigi, kes vastutasuks meelelahutusteenust pakkuma peavad.

      Eelmisel nädalavahetusel juhtus selline lugu, et kohtasin öösel kodu poole kulgedes juhuslikult tuttavat Soome moetoimetajat, kes oli Pariisi lennutatud Lagerfeldi ja H&Mi ühise kollektsiooni presentatsioonile. Temaga olid kaasas kaks Skandinaavia MTV tüdrukut, kes olid sama üritust üles võtma tulnud. Nii juhtus, et kojuminekuplaanid lükkusid edasi ja läksime hoopiski poppi ööklubisse Cab.

      Väljas lookles saba ning nii ootamine kui piletihind tekitasid meis mõningast vastumeelsust. Vaja plaani.

      Ujusime vaikselt sissepääsu poole. Olime vaevu turvani jõudnud, kui see meid nähes pahvatas: „ABBA!”

      Tõsi, kõik kolm tüdrukut olid nagu õed, blondid ja rootslase välimusega. Ning minagi olen nende jaoks blond…

      „Jajah, ABBA ABBAks, tegelikult oleme MTVst,” teatas Kicki ja torkas mehele nina alla kotis olnud uhkete kirjadega mikri, kuhu paar tundi varem moegurud intervjuusid olid jaganud.

      Turvamehe

Скачать книгу