kõrgeimale pulgale jõudmisega.
Sattusin kogemata Jaapani vanade gravüüride näitusele. Tegelikult tahtsin näha Turnerit, Whistlerit ja Monet’t, kuid lugesin afišilt kuupäeva valesti ning nii juhtusingi vaatama hoopiski muud, mis oli üllatuslikult huvitav.
Elulisem osa edastatud. Korteriotsingud kestavad. Loodetavasti on ka sellel rindel varsti uudiseid. Eile käisin ühte vaatamas, mida A. – ga koos üürida (kes ei tea, siis see on üks eesti neiu, kes siin õppimas). Võimalik, et sobib. Üks tuba on kahjuks läbikäidav, aga muidu erakordselt suur Pariisi kohta, kuuskümmend ruutu. Peab veel koos A. – ga vaatama minema, äkki läheb loosi, kui üürijale meeldime ja kui jõuame kokkuleppele, kes läbikäidavas toas elama hakkab…
Muidu on elu rutiinne. Hommikul toimetusse, pärast seda aga ei saada ma korda enam eriti midagi, vaid koju sööma/ ujuma ja nii need päevad mööduvad. Väljas enam nii soe pole, aga salli veel samuti vaja ei lähe, kümme-viisteist kraadi. Täna oli hommikul oktoobri lõpu kohta erakordselt soe, umbes seitseteist kraadi. Üldiselt on vihmane ja märg, kuid õnneks ei saja vahetpidamata.
Eelmisel nädalal käisin Eiffeli torni lähedalt vaatamas, esimest korda praeguse siinoleku ajal, sest tee viis sealt mööda. Ilus oli küll, pimedas ja tuledesäras. Võimas konstruktsioon.
Prantsuse keel edeneb, aga nii, et ükspäev tönkan täiesti normaalselt, järgmisel päeval ei suuda midagi öelda…
KAS KÜMME RUUTMEETRIT KÕLBAB KORTERIKS?
Ehk sellest, kuidas mul olevat Karl Lagerfeldi aktsent, kuidas Pariisis endiselt korteriotsimiskadalippu läbin, kuid ei leia isegi kümneruutmeetrist kamorkat ja ka mitte hingehinna eest ning kuidas lõpuks võtan vastu iga pariislase jaoks häbistava eeslinnaelu.
From: Urmas Väljaots
Sent: 10 November 2004 19:41
Subject: Tales from the city
Kõigepealt kõige olulisem. Leidsin endale lõpuks elukoha!
Tõotasin, et enne sellega ühele poole saamist ei kirjuta, ja pärast pingsaid otsinguid on asjaga korras: toakene eramus Pariisi lähistel. Sellest pikemalt lõpus, sest korterielamusi on tõesti palju. Kes viitsib, see lugegu. Kõigepealt muust.
Nädalavahetustel käin palju näitustel. Ükskord sattusin ka ühe tuttavaga seotud vernissaažile ehk avamisele, mis toimus imelaheda majadegrupi sisehoovis asuvas loft’is-näitusesaalis Père Lachaise’i kalmistu lähistel.
Sisehoovis lamas pingi peal kass. See oli maailma kõige paksem kass. Ma ei ole kunagi nii paksu kassi näinud. Selline oranž ja kassikätšide tulemusel poolitunud sabaga. Nagu Gar-field, aga veel paksem. No ikka nii suur, et tema nahast oleks normaalkasvus väikelapsele vabalt kasuka saanud.
Käisin vaatamas Serge Poliakoffi guašinäitust Musée Maillolis. Sealsamas oli alalise väljapaneku hulgas ka Ilya Kabakovi vene ühisköögi installatsioon. Tekkis taas kord tahtmine paremini vene keelt osata.
Järgneval nädalavahetusel kaesin Pierre’i & Gilles’i viimast näitust. Ei midagi erilist, vana jama. Kunstitunde saab kätte ka nende tööde reprosid vaadates. Samad asjad, aga lihtsalt kordi suuremad. Seekordse loometöö keskne staar (ning meediamagnet) oli perekond Marilyn Manson.
Ühes galeriis oli lühikest aega Hedi Slimane’i installatsioon, neli fotot kõhetutest poistest. Suhteliselt igav. Ma ei ole veel tema fotopüüdlustest aru saanud. Samas galeriis olid ka James Turrelli valgusobjektid. Tohutu võimsad, manipulatsioon valguse ja inimmeelega. Tõeline elamus.
Kujutlege: täiesti pime tuba ja siis ühe seina sees on oranž kast, s.t pimedas nähtav oranž värvus on tekitatud valgusega, kuid samas ei illumineerinud see valgus ülejäänud ruumi, mis püsis kottpime, nii et pidi käsikaudu edasi liikuma. Väga huvitav.
Nan Goldini video jäi mul paraku nägemata. Seda näidati kindlatel kellaaegadel ja jäin paar minutit hiljaks. Kõik rääkisid, et depressiivselt ülimõjuv. Sain vaid kuulda helisid ja lugeda teksti, ning needki andsid seda tunnet piisavalt hästi edasi.
Orsay muuseumis oli Alfred Stieglitzi pärandinäitus (seal muuseumis asuvad muu hulgas ka Manet’ „Olympia” ja „Balkoni” originaalid). Käisin ka väiksemates galeriides nii-öelda noorkunstnike näitusi vaatamas. Üksikud ja rahvusvahelised rühmitused, kõiksugu asju, kõiksugu rahvusi. Vaid eestlasi pole.
Vägisi jääb mulje, et meie kunstnikel pole mitte mingisugust rahvusvahelist ambitsiooni ja veenvat ideed. Või on probleem muus? Eks meid ole loomulikult vähe, aga siin ringi vaadates tundub, et lätlased ja leedukad vähemasti rabelevad ning pürgivad rohkem. Seni veel üsna tulutult, aga ikkagi.
Olen kohtunud siin igasuguste Pariisis elavate, kuid mitte töötavate välismaalastega. Näiteks Soome stilist, kes pildistab vaid Soome meediale (tihtipeale kusjuures Pariisis), või ajakirjanik või fotograaf, sest nende puhul pole oluline, kus nad füüsiliselt baseeruvad. Teevad siit tööd oma koduriiki, saavad sealt honorari. Ainult et see honorar võimaldab elada ka mujal. Tihtipeale on Prantsusmaal pildistamine odavamgi kui kodus, kas või sealsamas Soomes, kvaliteet aga parem.
Eestlasena pole see elustiil kahjuks võimalik. Meil makstavad honorarid võimaldavad vaevu ära elada koduriigiski, rääkimata siis Pariisist.
Korteriotsimismurega linnas ringi jalutades ja kõiki neid uhkeid maju, portaale, hoove ning läbi aknaruudu paistvaid nikerdustega lagesid vaadates hakkab üha selgemaks saama rahvarevolutsiooni alge ning töölisklassi mäss. Kui ikka elad üheksa ruutmeetri peal kitsikuses ja siis näed neid täissöönud kapitaliste oma uhketes lukselamistes, eriti 18. sajandil, kui tiisikus möllas ning korralikku kütet polnud, siis tekib vägisi tahtmine seda ebaõiglasena tunduvat olukorda muuta.
Meie oleme Eestis sellest oma enam-vähem ühtlase vaesustasemega tegelikult alati küllaltki kaugel olnud. Kuigi hammas läheb verele juba sellegi peale, kui naaber saab paari viiskude asemel saapad osta…
Paar nädalat tagasi juhtusin öösel Arte telekanalit vaatama. Sealt tuli „Karu süda”. Veider tunne. Lisaks faktile, et kuulen telekast eesti keelt, oli see ka ikka väga spooky film. Prantsuse keeles polnudki peale loetud nagu telekas tavaliselt. Arte ikkagi. Õnneks on ka Pariisi kinodes enamikul välisfilmidest subtiitrid. Mida kaugemale Pariisi kesklinnast minna, seda väiksemaks originaalkeeles filmide leidmise šansid muutuvad.
Eestlase aktsent – või noh, minu aktsent, sest vaevalt ainult ühe inimese baasil kogu rahvusele üldistusi saab teha – meenutavat sakslase oma, ütlevad prantslased.
Nagu veel sakslasest vähe oleks – päris tihti öeldakse, et ma rääkivat nagu Karl Lagerfeld, sarnase rütmi ja kiirusega. Selle juurde kuulub kohustuslikus korras lõbustus, mis seisneb selles, et pean vaguralt kordama: „La femme s’habille en sac à patates,” mis tähendab, et naised riietuvad kartulikottidesse ja mis Lagerfeldi suust mingil hetkel väidetavalt klassikaks muutunud.
