paar nädalat tagasi, kui neiu A. teatas, et oli kohtunud ühe prantsuse kutiga, kelle voodis ruumi kahele. Nii et saavat seal pikemalt peatuda. Temaga koos kulutatud kuu korteriotsinguid oli tühja jooksnud.
Pidin alustama praktiliselt nullist. Samas oli A. mure suurem. Temal polnudki reaalselt kuskil elada, kui ajutise ühikakoha kaotas, ja vahepeal peatunud ta isegi ühe tuttava juures kuskil hotellis. See tema prantslane oli päästearmeelase kombel täpselt õigel ajal õiges kohas.
Nii sisenesingi aktiivselt Suure Linna ellujäämisõppuse järgmisesse faasi, eesmärgiks leida korter või tuba või colocataire (kaasüüriline) või mis tahes kombinatsioon eelnevaist. Peaasi, et kuskil elada oleks.
Vaatamata sellele, et Antti oli väga hea ja tore sõber, kes lahke inimesena mulle alustuseks öömaja pakkus, oli saabunud tagumine aeg endale ise midagi leida, et vältida tema külalislahkuse kuritarvitamist.
Kuigi olin juba eelnevalt mõistnud, et korteri leidmine Pariisis ei kuulu mitte lihtsate ülesannete kilda, ei kujutanud ma kuni lõpuni ette, et see on selline võitlustanner. Tõeliselt tüütu. Kui alguses seadsin endale ülbelt kriteeriumiks, et alla kahekümne ruutmeetrist üksikelamist ei vaata – Tartus oli ühikatuba olnud üheksateist ruutu, kusjuures WC ja dušš olid koridoris –, siis mõne otsingutunniga sai selgeks, et üle kahekümnesed pinnad ületavad selgelt minu võimalusi. Kõik, mis üle kahekümne ruudu, maksab reeglina ka üle 500 euri ja üle kolmekümne ruutmeetrise stuudio puhul kribab hind koheselt 600–700 euri piirist üle. Seejuures pole asukoht mitte midagi meelitavat.
Üürimiseks ei tule omada ainult raha, vaid enamasti peab olema võimeline omanikule esitama ka maagilise dossier’ ehk kausta, ilma milleta osa omanikke üldse kedagi jutule ei võta. Dossier’ jaoks nõutakse näiteks viimase kolme kuu palgatõendeid, töölepingut, vanemate garantiid ja/või kellegi teise Prantsuse residendi solidaarset garantiid, pangaväljavõtet ja nii edasi. Igasugu toredaid asju, mille esitamisega äsja saabunud välismaalane reeglina hätta jääb…
Kõige veidram asi on palgatõendi küsimine. See tundub jämeda privaatsuse rikkumisena ka paljudele teistele eurooplastele. Siin on üürikorteri otsinguil seevastu igapäevane asi, et taktitundetult palganumbrit uuritakse.
„Milleks siis üürilepinguid tehakse ja iga kuu üüri makstakse,” imestasin Eestist tulnuna naiivselt. Meie seadustedžungel tundub prantslaste kõrval hõreda loopealsena.
Hiljem sain omanike garantiiparanoiale seletuse. Prantsusmaal on üürnike õigused väga kaitstud. Kellegi väljatõstmine kehtiva rendilepingu ajal on muudetud ülikeeruliseks. Seadus ütleb, et igal inimesel on õigus elamisväärsele elukohale ning seepärast ei saa kedagi lihtsalt tänavale kupatada, olgu ta patt milline tahes.
Kõigepealt peab teadma, et seadustest tulenevad õigused ja kohustused on kardinaalselt erinevad sõltuvalt sellest, kas üürida möbleeritud või möbleerimata elamispinda.
Korterit peetakse möbleerituks, kui elamiseks pole vaja midagi juurde osta ning piisab vaid isiklike asjadega kohale saabumisest. Möbleerituna võib teha korterile nii lühi- kui ka pikaajalisemaid üürilepinguid. Juhul, kui sellest elamispinnast saab üürniku põhielukoht, on kontrahti miinimumiks üks aasta, misjärel see automaatselt taas aasta võrra pikeneb. Väike erand tehakse õpilastele. Nendega võib sõlmida kooliaasta pikkusi ehk üheksakuulisi lepinguid.
Väidetavalt puudub möbleeritud korterite lepingute jaoks standard ning nii võivat omanik sinna sisse kirjutada praktiliselt mida iganes. Seepärast tuleb leping põhjalikult läbi lugeda. Ullike välismaalane ei pruugi kõiki neid nüansse muidugi teada ning võibki alla kirjutada millele iganes. Muuseas, möbleeritud korterite väljaüürimist peetakse äritegevuseks koos kõigi sellega kaasnevate maksuliste eripärade ja kohustustega.
Möbleerimata korterite puhul on asi riigi poolt väga kontrollitud ja reguleeritud. Eeldatakse, et inimene saabub sinna koos kõigi oma kodinatega või kulutab korteri peale raha ning plaanib seega sinna pidama jääda pikemaks ajaks. Lepingu pikkuseks on kolm aastat, mis automaatselt kolme aasta võrra pikeneb. Tegu on tsiviil- (mitte äri)tegevusega, mis sisuliselt tähendab, et üürnikust vabanemine on tehtud väga tülikaks ja aeganõudvaks.
Nüüd jõuamegi kõigi omanike hirmu teema ehk garantiideparanoia allika juurde ehk mida teha juhul, kui üürnik enam ei maksa? Annan selle edasi lihtsustatud kujul, sest kõik on taas kord ääretult keeruline nagu iga asi Prantsusmaal. Kõigest täpselt aru saamiseks peab olema kas selle ala spetsialist või vähemalt liigse vaba ajaga aktivist (loe: elu jooksul kokku aetud kinnisvara väljaüürimisega tegelev pensionär).
Niisiis, kui ühel päeval teie armastatud rentnik enam üüri ei maksa, peab kõigepealt talle andma kaks kuud võla likvideerimiseks. Kui ta selle aja jooksul kohtusse avalduse teeb, võib võla likvideerimise periood pikeneda kuni kahe (!) aasta võrra.
Sel ajal peab omanik samuti kuskile hunniku avaldusi tegema ja ikka maksmist nõudma. Ühesõnaga: algab pikk, tüütu ja bürokraatlik protsess. Kui üürnik kohtuniku poolt määratud tingimuste ja ajakava kohaselt kõik ära maksab (näiteks kahe aasta möödudes), võib ta korterisse edasi jääda. Vastasel juhul järgneb väljatõstmisprotseduur, mis algab muidugi mõne kuu pikkuste ajapikenduste ja etteteatamistähtaegadega. Kusjuures üürnikul on õigus taotleda kohtunikult veel kuni kolmeaastast armuaega…
Lühidalt – kui üüriraha enam ei laeku, ei saa nurjatut mitte niisama lihtsalt silla alla telki pagendada. Seda saab teha vaid vastavate volitustega riigiametnik kohtuotsuse alusel. Omakohut mõistes riskib omanik sellega, et pokri pistetakse hoopiski teda ennast, selle eest, et tungis kellegi elukohta.
Seaduses on muidugi varuks veel väikseid nüansse. Näiteks ei või kunagi inimest tänavale tõsta 1. novembri ja 15. märtsi vahel, välja arvatud juhul, kui on garanteeritud uus elukoht, sest valitseb niinimetatud trêve hivernale ehk talverahu, mis tähendab, et väljas on liiga külm.
Väljatõstmine peaks jääma kõige äärmuslikumaks protseduuriks, mis aga ei takista ajakirjandusel ja üürnikel-inimõiguslastel meedia vahendusel teemat regulaarselt orbiidile lennutamast. Teemat lahkavad igasugused probleem- ja dokumentaalsaated, tõsielu-show’d ning netifoorumid.
Ühel pool halisevad väljatõstetud, kellest paljud on tõesti väga õnnetute saatustega. Näiteks pensionieelikust ja diabeetikust üksikema, kes on omaniku poolt hooletusse jäetud korteri parendamisse oma väheseid vahendeid investeerinud. Korra võlgu jäänud, kuid võla kohe likvideerinud, aga sellegipoolest ähvardab teda nüüd väljaviskamine.
Teinekord on teatepulk taas kord halavate, puhaste ja korralike europensionäridest omanike käes, kes ausalt kogu elu tööd rüganud ja kelle korteris nüüd mingi Ida-Euroopa bandiit pesitseb. Halvemal puhul seal ise allüürimist korraldades, ähvardades omanikul silma siniseks lüüa. Kus on õiglus?
Tagasi enda korteriotsingute juurde. Oma alanenud kriteeriumide kohaselt läksingi vaatama kümneruuduseid endisi teenijatube ehk studette’e. Trepist üles seitsmendale korrusele roninud, avanes mu ees pisike uberik, kus oli keeduplaatide ja kraanikausiga niinimetatud kööginurk, imepisike dušš, voodi, lauake, toolike ja isegi tilluke telekas. Tualett asus koridoris (mis selliste „stuudiote” puhul on tavaline) ning seda pidi jagama seitsme teise elanikuga. Vähemasti oli see siin hiljuti remonditud ega olnud võrreldav 90. aastate lõpus Tartu Narva maantee ühikas avanenud vaatepildiga. Viimane kogemus on mind karastanud ja õpetanud, et võib ka elada nii…
Studette’i näitaja märkis kõik mu andmed paberilehele üles, nurises, et mul dossier’d ehk kausta polnud ja ütles, et omanik vaatab kõikide huviliste avaldused läbi ning valib
