koos toredaid asju, siis ma pean lubama tal mu reisi kinni maksta…” Emantsipeerunud naise kehastus!
„Lahe!” kiidan takka, kuid mõtteis tekitab Nathalie kontrollifriigilik „härjal sarvist”-suhtumine kõhedust. „Go-go boy!” lipsab, nagu mul vahel ikka juhtub, suust soovimatu lapsus. Õnneks läheb see tahtmatu kahemõttelisus tema jaoks tõlkes kaduma.
Henningu ja Nathalie romanss kestis paar kuud. Suhtele sai ühelt poolt saatuslikuks nii-öelda klassivahe, kuid peamiselt Nathalie niinimetatud temperamentsus, mis tegelikult osutus lihtsalt eraeluta ja kergelt meeleheitel karjäärinaise emotsionaalseks labiilsuseks.
Pidudest. Viimasel ajal olen väisanud mitut ühel või teisel viisil tähelepanuväärset ööaktsiooni.
Üks oli moetoimetaja Charles’i juures, ta tähistas tagasihoidlikult oma sünnipäeva. Peamiselt oli seal meie kontorirahvas ja natuke ta moesõpru.
Charles’i juurde jõudes nägin välisuksel kirja:
„Kallid naabrid, tähistan täna oma sünnipäeva ning seetõttu vabandan ette võimaliku müra pärast minu korteris. Kõik on oodatud ja palun ärge kartke läbi astuda. Charles, kolmas korrus, vasakut kätt.”
Siin on reegel, et kui korraldad kodus lärmakamat pidu, pead panema koridori vastava infoga sildi ning heade tavade kohaselt kutsud naabrid ka. Üldjuhul ei tule keegi, kuid see kuulub viisakate ühiselureeglite juurde ning aitab ära hoida probleeme ehk öörahu rikkujale kutsutavat politseid. Muidugi, selliseid pidusid ei tohi teha iga nädal.
Kõik toovad kaasa pudeli – viisakamad veini, rajumad viina-viskit. Külakostita külla minemine on Prantsusmaal äärmiselt ebaviisakas, vähemalt vein või lilled või šokolaadikarp peab ikka olema. Veini puhul tuleb arvestada, et sobiliku pudeli hind algab „araablase” juures seitsmest eurost. Alla selle peetakse peediks ja ostjat ihnuriks.
Muidu ei midagi erilist. Korteriläbu nagu korteriläbu ikka. Tantsitakse, hüpatakse ja karatakse, tehakse nalja ja lollusi. Osa joob end silmini täis, teised askeldavad keemiaga…
Teine pralle toimus legendaarses restoranis Maxim’s. Sõbrad olid suutnud kutsed organiseerida. Metsikult rahvast oli kohale voorinud. Naljakas mõelda, et päeval peen söömapaik muundub öösel vulgaarseks patu-urkaks. Tõsi, paljud külalised on nendesamade peente inimeste järeltulijad ning eks ka Maxim’si helgemad päevad ole minevikku vajunud nagu Pierre Cardini paljudel teistelgi äridel. (Maxim’s kuulub tänapäeval Cardinile.)
Huvitav oli inimesi jälgida. Küll seal oli koos ekstsentrikuid ja öökuningannasid! Suurem osa oli end täiesti segi kamminud, kuid keegi ei maganud nokastanult laua all. Ekstravagantsemas seltskonnas pidutses näiteks esihammasteta kiilakas transvestiit, kes rinnad ripakil ringi kepsutas (mingil põhjusel oli ta oma kleidi ülaosa niuetele rullinud).
Teisel, nõtke sammuga afro päritolu meesdiival, pupillid suured nagu alustassid ja samm nõtke, oli isegi turvamees tantsupõrandal kaasas. Viimase ülesanne polnud vaid kaitsta oma hoolealust teiste eest, vaid ka vastupidi – hoida tal silm peal, et too ise endale oma bravuurika käitumisega häda ei teeks, ning usun, et ka garanteerida ta turvaline kojujõudmine.
Pärast pidu jalutasime surmväsinult külma käes Champs-Elyséel, eesmärgiks leida mingi sõiduk, mis meid koju viiks. Pariisis valitseb öisel ajal teatavasti totaalne taksopõud.
Igatahes jätkus Kentuckyst pärit Josephil hollywoodlikku positiivsust, et tõelise ameeriklasena Pariisis meelde tuletada meie privilegeeritust: võrreldes tuhandete teiste öiste jalutajatega üle maailma saame meie seda teha siiski Champs-Elyséel.
Sõiduki otsimine päädis tõdemusega, et kell on juba nii palju, et metroo sõidab ja pagarid avavad oma ärisid.
Vahepeal lõpuks ka kolisin. Kui Pariisi saabusin 37 kiloga pluss käsipagas, siis paari kuu jooksul oli veel lisa tulnud. Pidin kõik käe otsas rongi peale ning sealt omakorda uude koju tarima. Kaks korda käisin edasi-tagasi, sest loomulikult on nii, et kui autoga sõpru vaja, pole ühtegi. Vähemasti saab mingiks ajaks kohvrimajanduse peatada ja asjad kappi ära panna.
Elan nüüd Bondys. See on Pariisist natuke kirdesse. Kolisin ametlikult banlieu’sse ehk äärelinna ehk departemangu number 93 ega ole seega enam pariislane. Pariisiga ühendab Bondyt linnalähirong RER – kümme-viisteist minutit Põhja raudteejaamani (Gare du Nord), kust saab siis metroo peale ümber istuda. Hommikul jõuan RERiga linna umbes kolmekümne mintsiga, mis oli nagu kunagi Mustamäelt Baltikasse minek.
Rongis on nagu loomaaed. Või siis korrektsemalt väljendudes Paabeli torn. Õhtul jõuab ka statistikat teha ning võin tõdeda, et meie departemangu populatsioon vastab enamvähem maailmakaardile. Üks loeb midagi kambodža keeles, teine räägib nii tugeva aafrika aktsendiga prantsuse keelt, et ka kohalikud ei saa aru, kolmas lehkab nuudlipraadimisrasva järele ja vadistab kaaslasega hiina keeles ja nii edasi. Noored on cool’id hiphop-inimesed. Tüdrukutel ja ka poistel kõikvõimalikud tutid, palmikud, patsid peas. Olete ju näinud, mida aafriklaste juustega kõik teha annab. Seljas praegusel hetkel popid Von Dutchi särgid ja käes Vuittoni (koopia)kotid.
Minu viieteistruutmeetrine rendituba asub ühe eramaja poolkeldrikorrusel. Lisaks sellele saan kasutada pererahva kööki, elutuba ja sanitaarruume. Õnneks on kõiksugu köögiatribuutika ja majapidamisaparaadid olemas, ei pea ise esialgu midagi ostma.
Peale omanikepaari elavad majas ja selle taga asuvas aianurgas kass, koer ja kalad, üks komplekt toas akvaariumis, teine kuldkalakeste näol tiigiaugus. Õnneks mulle seoses selle loomaaiaga kohustusi ei kaasne, välja arvatud siis, kui ise nende vastu huvi tunnen.
Must kass on mingis kasside kismas (või mõnel muul õnnetul moel) kolmveerandist sabast ilma jäänud ning nüüd saab halva tuju korral oma köndikesega vaid natukene vinka-vonka teha. Muidu armas loomake.
Koer on samuti musta värvi. Väga sõbralik labrador, kes peamiselt oma asemel lesib ja norskab. Nime kahjuks ei mäleta – Woumba, Wambou… Häbi mitu korda üle kah küsida. Aeg-ajalt õhtuti mängin temaga ja muidu pole koeraga mingit muret, kui et mõnikord hommikuti keeldub ta majast välja minemast, nii et ma pean ta sõna otseses mõttes õue lohistama. Nimelt käib maja valve alla ja kuna lahkun viimasena, lasub signalisatsiooni sisselülitamise kohustus minul. Koer ei tohi majja jääda.
Kõige häirivam asjaolu on maja asukoht. Rong käib viiestkuuest hommikul kuni umbes üheni öösel, kuid vahepealsel ajavahemikul tuleb takso võtta. Bondy on nagu küla: unine, pealtnäha vaikne ning rahulik, kus peale magamise (või vaikse pereelu elamise) polegi midagi teha. Elu käib ikka linnas, see tähendab Pariisis – sest ametlikult on ju ka Bondy linn. Üle 50 000 elanikuga eramajade ja magala sulam. Lõimun asulaga minimaalselt, kokkupuude piirdub kolmnurgaga toidupood-rongijaam-kodu.
Vaatasin Wikipediast Bondy kohta sissekannet, mis on nii prantsuse kui inglise keeles, kuid tekstid on täiesti erineva sisuga. Inglise keeles on kümme rida ja kõnekas graafik: Bondy elanike sünnikoht 1999. aasta seisuga. Prantsuskeelsel lehel graafik puudus.
Selgub, et elanikkonnast on sündinud väljaspool Prantsusmaad ligi 28 protsenti. Noori on palju ja usun, et neist on valdav enamik sündinud Prantsusmaal, nad on nende väljaspool sündinute järeltulijad. Rohkem etnilise päritolu kohta infot pole, sest Prantsusmaa seadused keelavad selle kohta statistika tegemise.
Paar kuud pärast seda, kui olin Bondyst ära kolinud, põletas seesama korraliku rakenduseta noorsugu paar kvartalit eemal autosid. Majaomanik rääkis, et nende tänava alguses süttisid viimased masinad, et sealt oli läinud nii-öelda piir. Kirev piirkond.
