Sel laupäeval oli raekoja ees tasuta kontsert. Lugemishälbeliste heaks toimunud heategevusasi. Kohal oli erinevaist kaalukategooriaist Prantsuse staare ja staarikesi, õhtu hitiks MC Solaar. Muidu tore, aga mind hämmastas, et nad kõik nägid laval välja täiesti suvalised pussakad. Glamuuri polnud eurosendi eestki.
Sattusin sirvima ühte raamatut à la välimääraja „välismaalased Pariisis”. Seal olid kirjas erinevate rahvusrestoranide, kultuurikeskuste ja – ühenduste andmed.
Otsisin nimekirjast loomulikult Eestit ja ennäe – seal me olimegi, Baltimaade peatüki all koos Läti ja Leeduga. Baltimaade peatükk oli kenasti liigitatud Põhjamaade sektsiooni koos Inglismaa, Šotimaa, Skandinaaviamaade, Belgia, Hollandi ja Iirimaaga.
Ida-Euroopa oli eraldi, mille sees veel omakorda blokk „ex-USSRi”. Sellest olime seekord pääsenud.
Aga see selleks. Lugesin, et siin paikneb Eesti Kultuurikeskus, kust saab ka raamatuid laenutada (näiteks Kivirähki ja Krossi…), kuid muud eestlaslikku siin ei leidu. Seda fakti kommenteerisid prantslased pragmaatiliselt: „Kui rahvust esindavad Pariisis ametlike andmete kohasel paarsada indiviidi, on kultuurisidemete vähesus ka igati mõistetav.” Peaksime siin tõelised haruldused olema. Mis siin salata – Pariisis oldud aja jooksul kõigist kohatud inimestest võin eestlast tundnuid üles lugeda ühe käe sõrmedel. Reeglina olen ikka esimene elus eksponaat.
Raamatust leidsin ka mõned vene poodide aadressid. Vaatama pole veel jõudnud. Igatahes Londonis nägin ühes sellises müügil Leedu kohukesi, Läti kalja ja Tallinna sprotte. Äkki on siinseteski miskit head.
Ilm on siin vist parem kui teil seal. On kah jahedamaks läinud, s.t 15 kraadi ringis. Päikest pole ning vihma tibab, kuid tugevalt ja pidevalt veel ei saja.
VODKA ZUBROWKA
Ehk sellest, kuidas armeenlane mulle pelmeene müüs, kuidas Pariisis heausksel kliendil toidupoe uks nina ees kinni lüüakse ja kuidas prantslased paar korda aastas öiseid massiüritusi korraldavad.
From: Urmas Väljaots
Sent: 20 October 2004 12:06
Subject: Kolmas följeton
Tere, kallid sõbrad! :)
Tavalisi vene poode ma üles ei leidnudki. Need, mida nägin, olid siis kas nii-öelda traiteur-restoranid või ainult restoranid. Traiteur’i otsetõlge oleks catering või toitlustaja, kuid sisuliselt tõmbaksin pigem paralleeli kulinaariakauplustega, mis selle nime all kadusid meilt koos Vene vägedega. Ühesõnaga, natuke peenem ja juba valmis tehtud cuisine, kus tavalisemat rooga nagu pelmeen sügavkülmast ei pakuta.
Seevastu sattusin täiesti ootamatult mitmete poola kaupluste peale. Seda, kas nad on viimaste aastate fenomen ning kuuluvad pigem Poola torumehe saatepaketti või eksisteerivad juba pikemat aega, pole õnnestunud välja selgitada. „Asutatud aastal see-ja-see”-sildid ripuvad paraku teises hinnaklassis kaupluste uste kohal.
Sel polegi tähtsust, peaasi, et poolakate poodidest saab osta nii hapukurki kui ka natuke mahedamalt marineeritud kurki. Prantslaste marineeritud kurgid on enamasti nn beebisuuruses, nagu ka mais ja porgandid, ja väga vänged. Ei ole siiani aru saanud sellest toiduainete miniformaadihullustusest, aga ju siis näeb kokteililaual šikim välja.
Kui ükskord uhkusega Poola kurki demonstreerisin, siis vaadati: „Ohoo – selliseid pole enam ammuilma näinud! Maal sugulased vist tegid taolisi kunagi.” Kuigi, kui tuhnida tavalise supermarketi alumistel riiulitel, leiab sealtki vene moodi tehtud normaalsuurustes kurke (niinimetatud malossol). Või noh, nende miniformaadis mutantkurkide kõrval tunduvad nad täiesti normaalsuuruses. Vanaema hoidistes oleks nad siiski „minina” diskvalifitseerunud.
Poola poes lootsin leida ka naaberriikide (kas või Leedu) toodangut, kuid ei – seal oli kõik Poola kaup, leidus isegi Krakovi vorsti (pole küll julgenud osta) ja sissetehtud tomateid, kui isu peaks tulema.
Poola traditsioonidega kaup ongi siin levinum, prantslaste jaoks tuttavlikum. Alates viinast, mis prantslaste jaoks millegipärast kõige enam just Poolaga seostub. Turg on üle ujutatud Zubrowka ehk Piisoni ja Wyborowa vodka poolt. Piisoni viin pidavat sisaldama mingi taime ekstrakti, mida Suur Mäletseja hõrguks peab. Eks nii võimsat esindatust kaubandusvõrgus seleta nende levitaja, kelleks on Pernod-Ricard’i grupp, maailma üks võimsamaid alkofirmasid, mis peale Wyborowa hiljuti ka Absoluti ära ostis. Ühel kenal päeval avastasin aga supermarketist Odini vodka. Kuigi kiri oli Made in Estonia ja Eesti kaartki pudelil, räägib tekst, et tegu on esimese Balti viinaga ja ka Eesti peal ilutseb kiri The Baltics.
Peale selle olen paaris tavasupermarketis sattunud peale „Poola päevadele”, mil siis needsamad kurgid ja veel mingid piirkonnale iseloomulikud konservid keset müügisaali püramiidiks on laotud.
Ühel päeval läks kõrvalmajas asuv araablase lavka kinni. Kes ei tea – „araablane” ehk viisakamalt (poliitiliselt korrektsemalt) väljendudes superette on selline väiksemat tüüpi (nurga)pood, mis enamasti ööpäeva lahti püsib ja kõike esmavajalikku müüb. Aitab hädast välja, kui enam üldse toitu pole või väga veini vaja on. Hinnad on võrreldes normaalse toidupoega kõvasti soolasemad, aga häda ajab härja kaevu. „Araablaseks” kutsutakse seetõttu, et enamasti peavad neid Põhja-Aafrika päritolu prantslased. Sarnaseid asutusi võib näha igas suurlinnas: Berliinis peavad neid türklased, Londonis hindud ja nii edasi. Siin siis põhja-aafriklased.
Ühesõnaga, nurgapood kinni. Remont.
„Ohoo, siia tuleb vist peenem asutus,” mõtlesin, nähes poefassaadi raamistuseks kerkivat liivakiviimitatsiooniga tellisemüüri. Ning siis süttis fassaadi kohal sildike: „Caucase – Armeenia-Kreeka-Vahemere hõrgutised”. See trio mõjus intrigeerivalt.
Paar päeva hiljem jõudsin poodi. Mis ma näen! Tarhun ja Buratino! Kohukesed, euro tükk! Balti sprotid (paraku Made in Leedu) ning pelmeenid. Erinevad konservid ning vene kommid (nagu Karakum ja Punane Moon). Letil reas omaniku naise küpsetatud liha-, seene-, porgandi- ja kapsapirukad. Puhas õnn.
„Palun mulle igast üks,” osutan pirukatele ja laon letile ka pelmeenikoti, komme ja kaerahelbeid.
Müüjaks olev vanem härrasmees jätab venekeelse jutu sõbraga ning pakib sisse.
„Tehke siis ahjus soojaks. Jahedast peast ei ole nad nii head,” õpetab ta.
„Ahah, aitäh,” möhisen vastu, silmadega pirukaid õgides.
„Ja neid,” lausub ta pelmeenidele osutades, „keetke pigem kaheksa minutit, mitte kuus, nagu kotil kirjas.”
„Aitäh – jah, pelmeene ma tean küll. Ma olen Eestist,” naeratan.
„Oo, meie oleme armeenlased. Vene keelt räägite?” uurib ta heatahtlikult.
„Väga konarlikult, olen nii palju unustanud… Kasutasin seda viimati koolitunnis kümme aastat tagasi,” tunnistan häbiga.
Maksan. Ning siis torkab ta mulle veel kauba peale, kingituseks, kotikese marmelaadiga.
Pirukad on imehead. Nagu vanaema Niina retsepti järgi tehtud.
Kaupa kodus lähemalt uurides
