korrust (kui mitte kogu maja) ning teisigi üürikortereid üle linna.
Läbisin sama stsenaariumi paaril korral veel. Edutult, sest selliseid kümneruutmeetriseid katuse all asuvaid kamorkasid oli alati vaatamas käinud keegi minust eeskujulikum kaustatäitja.
Vahepalaks: kortereid leitakse siin lisaks tutvustele peamiselt kohaliku kuulutustelehe vahendusel või kirikute kaudu. Neist on tuntuim Ameerika kirik ja jänkide häälekandja Pariisis – tasuta ajaleht Fusac. Kinnisvaraagentuuride teenuseid vaene tudeng vaevalt kasutab, sest nende vahendustasud on krõbedad ja dokumendinõudmised sama keerulised.
Korteriotsijale on nädala kriitilisimaks hetkeks neljapäeva hommik, kui ilmub kuulutustelehe Particulier-à-Particulier’ ehk PAPi uus number. Ma ei tea, mis kell siin usinamad helistamist alustavad, vist seitsmest, sest kui mina üheksa või poole üheksa ajal helistama jõudsin, oli osa korteritest juba läinud ja mõne „magusama” kuulutuse automaatvastajad sõnumeid täis. Paljude kuulutuste puhul saadki vestelda ainult automaatvastajaga. Jäta sõnum ja kui omanikule su hääl meeldib, helistab tagasi…
Paralleelselt tegelesin ka colocation’i ehk ühisüürimise variantide otsimisega. Koos- ja kaasüüriliste kokkuviimiseks on spetsiaalsed veebisaidid ja ühe sellise vahendusel oma kodu leidsingi.
Tuba eramus. Pariisist ametlikult väljaspool, kuid kesklinna pääseb linnalähirongiga 15–20 minutiga. Nii et distants on ajaliselt võrreldav Tallinnas Lasnamäelt või Õismäelt kesklinna sõitmisega.
Mul oli otsimisest juba tõsiselt siiber saanud. Iga päev kulus kuulutuste vaatamisele ja nendele vastamisele metsikult aega. Tahtsin selle kaelast ära saada. Tüütu pseudoprobleem.
Niisiis pakuti toakest eramajas. Tuba oli normaalne, rent on eeslinnas odavam kui Pariisis, omanikud jätsid sümpaatse mulje ning oluline oli ka see, et ei pea hakkama midagi ostma, saab kasutada omanike kööki ja pesuvahendeid. Nii võtsingi selle.
Olulisimaks teguriks oli loomulikult suurus: rohkem pinda ja õhku kui neis kümneruudustes ubrikutes Pariisis. Loomulikult pole eeslinn Bondy sama mis PARIIS, aga antud olukorras tundus see täitsa vastuvõetava variandina. Eks siis, kui Pariisis avaneb mingi mõnusam ja odavam elukoht, saab ümber kolida. Varsti jagan muljeid äärelinnast.
Viimasel paaril päeval on toimetuses lahvatanud melodraama. Nimelt muutus endise moetoimetaja Francesca ametinimetus ja tinglikult sai ta nii-öelda paguneid juurde. Sellest hetkest alates käib tema ja teise moetoimetaja Thierry vahel pidev hõõrumine. Üks intrigeerib, kuid teine neelab sööda imekergelt alla.
„!!?? Ma ei mõista… !??!! Misse olgu… Oled sa idioot või?..” püüavad kõrvad kinni taamalt kostvat kisa-kära.
Sekundi murdosa hiljem tuiskab kohale pisarais Amélie, Francesca assistent, tema järel tipib umbes kahekümne sentimeetri kõrgustel kontsadel kohale vihast põlev Francesca.
Et moeetendustele kutseid saada, peab moemajadesse fakse lähetama (on aasta 2004!). Faksil seisis härra Thierry nimi proua Francescast eespool! Selline löök daami ego pihta ning taas kord põhjus uueks draamaks.
Faksi autoriks olin aga mina! Õigemini oli Thierry selle valmis kirjutanud ja mina ära saatnud. Kuid sellegipoolest oli mul õigus omale koosale. Pidime kõik faksid ümber kirjutama. Enam mitte kunagi ei või panna Thierry nime ettepoole!
Sarnane tsirkus järgnes ka siis, kui moemaja julges saata Thierryle parema istekohaga kutse. Seepeale näitas proua Francesca musklit ja talle ilmus mõneks ajaks ka kolmas assistent! Samal ajal pidas Thierry vaid kahte. Kaaskonna suurus näitab võimu.
Homme on siin vaba päev. Selle puhul, et sakslastele esimeses ilmasõjas tuupi tehti. Olen toimetuses olnud juba kolmkümmend minutit kauem kui vaja.
Peaksin kuu viimasel nädalavahetusel korra Tallinna sattuma. Ootan seda juba väga. Nagu kunagi välismaareise.
PRUUT METROOST JA ELU EESLINNAS
Ehk sellest, kuidas Pariisis korteripidusid korraldatakse, kuidas metroost pruute-peikasid leitakse ja kuidas ma kolin eeslinna Bondysse, kus näen pealt prantsuse funktsionäride võimudemonstratsiooni.
From: Urmas Väljaots
Sent: 14 December 2004 12:24
Subject: Nouvelle novell
Paar nädalat tagasi olid siin puudel ikka veel lehed küljes, olenevalt liigist muidugi. Siinsed igihaljad ei piirdu ainult okkaformaadi tootmisega, isegi üks roositaoline põõsaspuu oli õites. Meenutas mulle mingit taime Kaplinnast, mis kliimavöötmeid arvestades ei olegi väga imelik kokkusattumus.
Sel nädalavahetusel oli siin –1 °C kuni –2 °C ja inimesed ütlesid, et väga külm. Oligi nii. Rohkem miinusesse ei pidanud tavaliselt langema. Isa oli külas ja imestas, et Tallinnas oli ikka olnud +5 °C ringis ja Pariisiga võrreldes täitsa soe. Nii et ta külmetas end siin lausa ära.
Kust leida suurlinnas kaaslast? Näiteks metroost! Olin kuulnud juhtumeist, kus inimesed on tutvunud just maaaluses transpordivahendis. Kuulutustelehtedes on tavaline ilmutada väikseid nuppe stiilis: „Olime koos sõbrannaga liinil see-ja-see, sel-ja-sel päeval, see-ja-see kell ning jutustasime liiga kõval häälel eelseisvast kontserdist, kuni sa meie vestlusesse sekkusid. Pidime järgmises peatuses (nimi) maha minema ning soovisime paraku vaid liiga kiirelt head ööd, vaatasime üksteist pikalt läbi aknaklaasi ning ma ei suuda oma mõtteid sust eemal hoida. Palun kirjuta!”
Ühel päeval teatab mu oma sõber Henning, et läheb suusatama. Henning on saksa poiss, kes siin Erasmust tegemas ning kellega tutvusin prantsuse keele kursustel ja kellega me polnud mitu nädalat näinud.
„Lahe! Ma pole kunagi suusatamas käinud, tahaks nii proovida. Millal siis?” Vaatamata ühisele keeltekoolinädalale kulgeb me omavaheline suhtlus inglise keeles.
„No see ongi probleemiks, et see on planeeritud jaanuari ning pean kuidagi koolist ära saama.”
„Kellega sa lähed siis? Perekonnaga?” Olin arvanud, et ta võtab reisi ette koolikaaslaste või oma ragbiklubiga. Ta kuulus ka kodulinnas ragbikoondisesse ja siin on oma võistkond igal korralikul koolil.
„Tead, ma tutvusin siin selle naisega, Nathalie’ga…” teeb ta ääri-veeri juttu.
„Misasja!?!?? No sellest oleksidki pidanud kohe alustama!!! Mis mõttes tutvusid? Lao kohe kõik välja!” Oo, põnevaks läheb. Mu silmad põlevad uudishimust. „Kus te tutvusite? Et ühe naisega, jah? Mitte tüdrukuga?”
„Vaata, sõitsin nädalapäevad tagasi ragbitrenni ja ta istus metroos mu vastas. No ja siis pilgud kohtusid korra, siis teise, naeratasime, hakkasime rääkima…”
„Pilgud ja nooled, need mööda ei lenda,” ümisen mõttes ühe Eesti 90. aastate hittlaulu sõnu.
„Ta andis oma numbri. Helistasin pärast trenni. Läksime dringile ja hommikul ärkasin tema juures… Tead, tal on super korter kuuendas linnaosas,” elavneb Henning.
„Mis ta teeb siis? Kes ta on?” pärin edasi.
„Advokaat, umbes kolmekümneaastane.”
„Mm-mm, vanemate naistega semmid!” Henning on
