nägin Bondy raudteejaama piletikassa ees pealt konflikti, osapoolteks kassiir ja Aafrika päritolu ülikonnastatud meesterahvas. Osa aafriklastest on tohutud ülikonnalembid, kohati väga dändilikud. Mehe kaaslaseks oli pampudega Aafrika naine. Kui aus olla, siis antud situatsiooni konfliktiks nimetamine oli ilmselge aafriklastele liiga tegemine.
„Palun mulle üks pilet Pariisi,” küsis meesterahvas kassast alandlikult. Kellaosutid olid tiksunud sekundi üle 23.
„Ei saa, kassa on suletud,” nähvati vastuseks. Kassiir ei olnud Aafrika päritolu.
„Palun, proua, meil on tõesti vaja Pariisi pääseda,” jätkas meesterahvas anumist.
„Ei saa, kassa on kinni. Ostke automaadist!” kamandati edasi.
„Aga mul pole peenraha, proua, palun,” kurtis onu.
„Ei saa, meil on tööpäev läbi!” kõlas vastuvaidlemist mittesallival toonil.
Nii kestis see oma viis minutit või kauemgi. Paraku ma stseenikese lõppu ei näinud, kuna rong tuli. Hale hakkas neist õnnetutest kujudest. Oleks tahtnud vaestele aafriklastele pileti osta või anda, paraku jäi see tegemata, polnud endalgi sularaha.
Vastik oli vaadata seda väiklase väikese bossi autoritaarset eneserahuldust ja võimuiha. Oleks siis veel, kelle vastu – ohvriks kõige nõrgemad ja väetimad nagu ikka. Situatsioon oli samas tüüpiliselt prantslaslik. Õigemini pariislik-bürokraatlik. Selle asemel, et talle see pilet kätte anda, kassa kinni panna ja end nobedalt kodu poole asutada, kulutati kordi rohkem aega õiendamisele, oma õiguse kehtestamisele ja kindlustamisele, et teine pool ikka kindlasti aru saaks, kelle käes siin võim on.
Eelmisel nädalal silmasin tööl kahtlast toimetamist. Paar assistenti kadusid tualetti ning nihistasid seal natuke, askeldasid käepärast olnud visiitkaartide, valge pulbri ja taskupeegliga. Pärast jätkus neil juttu kauemaks.
See on ikka haiglane. Keset päist päeva laksu all! Samas räägitakse, et reklaamiagentuurides pidi selline käitumine olema täiesti tavaline ja igapäevane praktika. Et ikka hulle ideid oleks.
Võib-olla on see ka Eesti agentuurides nii, ei tea, aga kuna rahvusvahelisi auhindu tuleb haruharva, siis vist ikka ei ole.
Olen hakanud siin palju rohkem eesti muusikat kuulama. Sama ütlesid ka mu soome sõbrad, et siin kuulavad nad soome asju tunduvalt rohkem kui kodus, kus seda peaaegu üldse ei mänginud. Sama minugi puhul. Tõnis Mägist ja Ivo Linnast on saanud mu lemmikud 1 ja 2.
Eelmisel nädalal tuli välja Citizen K uus number, kaanel Isabelle Adjani, keda paar kuud tagasi pildistati. Eile pildistati Monica Belluccit. Meie Francesca jätab alalõpmata muljet, nagu Bellucci oleks ta hea sõbrants, mis pole muidugi võimatu – mõlemad ju itaallannad. Bellucci elavat Pariisis seitsmesajaruutmeetrises korteris! Hiljuti korraldati prantslaste hulgas küsitlus, et selgitada välja maailma ilusaim naine. Bellucci pärjati teiseks. Esimeseks platseerus Adjani.
Ükspäev käisin oma koolis. Proua juhataja palus läbi tulla. Kool asub 8. linnaosa ühes hôtel particulier’s, kohe Prada poe taga. Ta siis rääkis, mis ja kuidas, näitas ruume, raamatukogu ning innustas seda kasutama. Kõik tundus väga huvitav. Tahaks juba rutem õppima hakata. Natuke üle poole aasta on veel jäänud.
LÄÄNERINDEL MUUTUSTETA
Ehk sellest, kuidas leidsin prantsuse versiooni kohupiimast, kuidas jogurtit magustoiduks süüakse ja kuidas Monica Bellucci fotosessioonil polaroidid ära kadusid.
From: Urmas Väljaots
Sent: 14 February 2005 19:47
Subject: Läänerindel muutusteta (osa 7)
Sõbralikud sõbrapäevatervitused!
Kõigepealt toidu-uudiseid. Pariis esitleb: Aasta Avastus. Prantsusmaal eksisteerivad siiski versioonid kohupiimast ning kaerahelvestest!
Tõsi, kohupiima käsitlevad nad juusturahvale kohaselt juustu esimese staadiumina… Mitte lihtsalt ühe piimale järgneva etapina, nagu meie loogilise ning targa rahvana juba ammu oleme aru saanud (et enne on piim ja siis alles juust).
See selleks, nimi ei riku meest ja fakt on see, et maitsestamata kohupiimapastat poes müüakse. Mingil põhjusel ainult imepisikestes topsides, kuhu mahub umbes kaks lusikatäit.
Selle kohupiimalaadse asja nimi on Petit Suisse ehk väike šveitslane ja ta on ametlikult kirjas ka Prantsuse juusturegistris.
Samuti ei ole ma näinud mingeid erinevaid maitseversioone nagu meil. Saadaval vaid maitsestamata, nii-öelda naturaalsena, millele ise moosi-mett-suhkrut lisama peab. Samuti tundub mulle, et seda peetakse rohkem bébé’de kui täiskasvanute toiduks.
Mu Belgias elanud sõbranna Piret jutustas, et kui tema prantslasest sõber Eestis külas käis, tundunud rosina- ja kakaokohupiim talle kõige jäledama toiduna. Kultuurilised erinevused.
Siin nad seevastu „maiustavad” maitsestamata jogurtiga, mis minus samasugust õudu esile kutsub. Ja siis raputavad sellele tavalist valget suhkrut peale. Ma armastan jogurtit, aga minu jaoks on see rangelt hommikusöök või ükskõik mis, välja arvatud dessert.
Selle jogurtirahva keskel hakkas mulle juba tunduma, et äkki olen mina imelik, aga vestlus Piretiga andis kinnitust, et luulude käes ma veel ei kannata.
„Kas nad siin ka söövad jogurtit magustoiduks?” päris ta minult, kui oma kohupiimavestlust pidasime. Ometigi keegi, kes mind mõistab! Teine eestlane.
Muuseas, juustust rääkides. Neil pidi olema ligi nelisada juustusorti ja see juustuteadus on nii kaugele arendatud, et iga kalendrikuu jaoks on välja mõeldud aastaaja ja veiniga sobiv spetsiaalne juustukandik. Vaat nii.
Loomulikult on juustud imeliselt head ja minusugusel kolme juustuga matsirahva realiikmel on nendes orienteerumine sama raske nagu Theseusel labürindis Ariadne lõngata. Pärast seda, kui mulle sattus kätte pererahva juustu välimääraja, said asjad palju selgemaks: erinevad juustu valmimise astmed ja töötlusviisid, keedetud ja keetmata koorik, pehme ja kõva „taigen” ja nii edasi. Väga köitev.
Toidukommetega jätkates: uue aasta algul, kolmekuningapäeval, on siin la galette de roi pidamise traditsioon. See galette on martsipanitäidisega lehttaignast kook, mille sisse peidetakse mingi jubin – väike kujukene, umbes nagu inglastel pudingis. Koogiviilude jagamiseks peab seltskonna kõige noorem pugema laua alla ja ütlema, kellele milline koogitükk läheb. Idee on selles, et ta ei näeks, kes millise tüki saab. See, kes oma tükist hambaid murdes kujukese leiab, saab nii-öelda kuningaks ja talle pannakse pähe papist kroon. See antakse koogiga kaasa, sest enamasti kook ostetakse – kes seda ikka ise viitsib teha. Traditsioon ise on igivana, pidi pärinema Antiik-Rooma aegadest, mil sellisel viisil valiti peo kuningas.
Kuigi kolmekuningapäev on vaid korra, ei takista see koogi mugimist. Galette’i serveeritakse terve jaanuarikuu. Muuseas, ka uue aasta soovimine kestab siin veebruarini.
