style="font-size:15px;"> „Jah.”
Kartsin, et ta keeldub, kuid tema paistis hoopis õnnelik, et tal nüüd midagi teha on.
„Hea küll, ma teen seda. Polegi ammu lõbutseda saanud, pole nagu õieti viitsinud. Aga nüüd, kus mul ka veidi publikut jagub,” naeratas ta kavalalt, „on tunnirikkumine palju nauditavam. Mis tundi ma sul rikkuma pean? Keemiat? Füüsikat?”
„Ääm, matemaatikat,” parandasin teda.
„Tüüpiline. Aga, okei siis. Mitmes tund see sul on?”
„Teine, seal 109 ruumis.”
„Selge, ma tean seda. Aga mida ma seal üldse ära rikkuma pean?” tundis ta õigusega huvi.
„Põhimõtteliselt pead sa takistama seda, et õps mu koduseid töid kontrolliks, sest ma ei osanud neid absoluutselt teha. Kolm ülesannet jäid isegi tegemata.”
„Kuule Annika, kui igaüks, kellel on kodused tööd tegemata või valesti tehtud, paluks mul tundi rikkuda, siis ei toimuks üheski tunnis õppetööd.”
Ma tõmbusin selle peale näost veelgi punasemaks – nii punaseks, et ta lihtsalt pidi seda nägema.
„Aga kuna igaüks mind ei tunne ja mulle kulub väike vaheldus ära, siis ma teen seda, aga ainult see üks kord, okei?”
Ta vaatas mulle otse silma ja mul hakkas kõhus keerama (ning mitte ainult süütundest…).
„Okei,” lubasin ma.
„Nojah, eks teise tunni ajal siis näeme,” pilgutas ta mulle silma.
„Eks jah. Noh, tšau siis.”
Tulin sealt võimalikult kiiresti tulema, sest Martiniga kahekesi viibimine ei mõjunud mulle just rahustavalt… Ei, pidin need mõtted peast välja viskama, see kõik polnud lihtsalt võimalik.
Esimene tund möödus suhteliselt viperusteta, kui mitte arvestada, et Merilin mulle tunni ajal kirja saatis, milles seisis:
„Kas sa midagi juuksurist oled kuulnud? Sul oleks aeg sinna minna.”
ja seda, et Aivar kleepis mulle selja peale sildi: „LÖÖ MIND!” (milline lasteaed!).
Avastasin rõõmuga, et bioloogias polegi ma nii palju teistest maas, ainult paar teemat. Palusin Laurat, et ta mind ükskord mataga aitaks, ja oh õnne, ta oli nõus! Mu tulevik oli päästetud! Pidin täna pärast tunde Laura poole minema, kuid kavatsesin veel enne seda kodust läbi lipata. See mul veel puudus, et mu kallis „ema” Ecuadora Gabriella mind otsima tulnuks.
Vahetunnis, enne matemaatika tundi vaatasin muuseas igale poole ringi, ega Martinit kuskilt ei paista. Ei paistnud. Tund algas ja ma läksin juba kergelt närvi, sest Martinit polnud ikka veel.
Õpetaja Leida Salumets, õpilaste jaoks lihtsalt Nõid, oli tõeline vana kooli õpetaja, väärides oma hüüdnime sada protsenti. Kui ta nüüd aeglaselt tatsates klassi sisenes ja käratas:
„Nii, alustame tunniga! Kõik püsti!” haaras mind vaikselt paanika ja mul hakkas kõhus keerama. Äkki Martin ikkagi ei tahtnud mind aidata? See oleks tema poolt küll uskumatu reetmine olnud, aga ikkagi, kes teab…
Seda õpsi karmi käsku täitsid isegi suurimad ülbikud, kuigi Merilin (ja tema jüngrid tema järel) väljendasid põlgust õpetaja vastu iga oma liigutusega. Õps silmitses meid kurja pilguga, oodates täielikku vaikust. Egert ja Raigo veel sosistasid midagi omavahel, kuni õpetaja vihane: „Kas saab vaikust!” nad paika pani.
„Istuge!” käratas Nõid ja me kõik istusime. Teadsin juba eilsest, et õpetaja alustab tundi koduste tööde kontrollimisega ning mina olin tal kindlasti tänases nimekirjas. Just siis, kui õpetaja oli istunud ja hakkas rääkima vihikute toomisest, läks klassiuks aeglaselt lahti ja lendas siis täie pauguga jälle kinni.
Vähemalt teistele paistis see nii; samas nägin mina muidugi Martinit ust lükkamas.
„Leo, lõpeta see mööbli lõhkumine! Ise suur poiss, aga mõistust pole peas!”
„Mina ei teind midagi!” protesteeris Leo, kes istus uksele kõige lähemal.
„Suu kinni, poiss!” käratas õps, ent just siis hakkas mulle kelmikalt naeratav Martin täiest jõust rusikaga vastu ust taguma, nii, et kostis, nagu keegi taoks ukse taga. Tal vaesekesel oli pingutusest lausa keel suust väljas ning ma vaatasin teatud kaastundega, kuidas tal mõne löögi ajal käsi läbi ukse läks.
„Kesse hull seal nüüd niimoodi kolistab!” torises Nõid ja tatsas ukse juurde. Martin astus ta teelt kõrvale. Avastanud, et ukse taga pole kedagi, küsis õpetaja mööduvalt õppealajuhatajalt:
„Kuule, Tiina, kas sa nägid, kes siin praegu ust prõmmis?”
Õppealajuhataja, kes ka ilmselt meie õpetajat veidi (isegi tolle aja kohta) vanamoodsaks pidas, kergitas selle peale kulme:
„Aga siin polnud ju kedagi. Ma rääkisin siin koridoris just direktoriga ja meie küll midagi ei näinud. Vahest tegi seda keegi klassist?”
„Ei-ei! Ma nägin oma silmaga, kuidas see uks vabises, ja ma võin teile kinnitada, et seda ei tehtud seestpoolt!” jäi Nõid oma arvamuse juurde. Õppealajuhataja vaid ohkas selle peale tüdinult ja astus klassi sisse.
„Olgu, tunnistage nüüd ausalt üles, kes seda tegi. Kui te praegu üles tunnistate, pääsete vaid noomitusega.” Kõik vaikisid kui ühest suust.
„Aga, ma ju seletasin teile, et ma nägin oma silmaga…” ei andnud pedagoog veel alla. Ta teadis ju isegi, et ta ei pruukinud oma prillidega just kõige teravamalt näha, kuid oma autoriteedi huvides ei saanud ta enam loobuda.
„Leida, kas sa oled viimasel ajal oma prille puhastanud?” uuris õppealajuhataja tülpinult sellise ma-tean-misnüüd-tuleb-näoga.
„Kas te kahtlete minu kompetentsuses?” oli Nõid haavunud. Sellele järgnes pikk ja elav vaidlus selle üle, kummal on õigus. Meie, õpilased, olime nagu üks mees vait ja jälgisime sõnavahetuse kulgu. Martin istus jalgu kõlgutades õpetaja laual ja lagistas naerda, aeg-ajalt mulle küsivalt naeratades. Hakkasin nagu muuseas käsi mudima ja tõstsin ka nagu muuseas korraks pöidla püsti. Martin tabas selle hetke ja hüüdis mulle:
„Ma tegin, mis suutsin, kas teen veel midagi?”
Imelik oli mõelda, et keegi peale minu tema sõnu ei kuulnud. Justkui muuseas raputasin ma kergelt pead ja minu õnneks püsisid kõigi pilgud vaidlejatel. Martin paistis küll veidi pettunud, kuid kehitas siis õlgu ja naeratas.
„Mulle aitab! Kui keegi neist lastest seda nüüd üles ei tunnista, lähen ma direktori juurde ja räägin, kuidas siin majas kogemustega pedagoogidesse suhtutakse!” ähvardas Salumets.
„Keegi ei suhtu sinusse halvasti, Leida. Sa oled lihtsalt veidi ületöötanud ja direktor ise võib sulle ka kinnitada, et ta ei näinud koridoris kedagi!”
„Lase mul nüüd oma tunniga edasi minna ja mine võta üks rahusti. Mul on vaja neile kurinahkadele matemaatikat õpetada!” sundis Nõid õppealajuhatajat lihtsalt lahkuma.
„Ära muretse, ma lähen, aga võib-olla
