mul on neid teadmisi juba homme vaja! Sa ei olnud meil mata tunnis! See õps ei salli mind üldse, selline ülbe vanamutt!”
„Nagu ma ütlesin, sa räägi Lauraga. Või…” ta kõhkles hetke, „…või palu Martinilt abi. Ta on spets tunnirikkumise alal.”
„Ma muide ei näinudki teda täna,” olin ma veidi pettunud (või siis rohkem kui veidi).
„Ma tean, ma palusin tal mitte end sulle näidata. Ma tahtsin, et sa kogeksid esimest koolipäeva nii, et keegi sind ei aita, ja pealegi,” jätkas ta mu protestiilmet nähes, „mida teised sust arvaksid, kui sa kogu aeg tühja kohta vahiksid ja iseendaga räägiksid? Nad peaksid sind hulluks!”
Ta jutus oli tõetera. Kui ma ka tulevikus Martinit näen, pean ette vaatama, kuhu ma vaatan. Ei tahaks veel lollimasse seisu sattuda, kui ma juba olen, tõdesin ma.
„Jah, sul on õigus, ma pean teine kord meeles. Ma lähen ja õpin nüüd,” ütlesin ma ja ronisin trepist üles „oma tuppa”.
Meenutasin, et eile, pärast registreerimist läksime me õues nurga taha ja Akiira muutus kui võluväel jälle 14-aastaseks iseendaks. Kui tunnikell oli helisenud, läksime Martini juurde ja muljetasime naerdes. Hiljem läksime (ilma Martinita, tema jäi kooli) Akiira juurde, kus ta väikese helekollase toa ümber sisustas, tekitades eikusagilt kirjutuslaua, riiulid ja suure riidekapi, milles leidus hunnikute kaupa mulle parajaid, tolle aja moodi järgivaid totakaid riideid. Õhtul lasi ta mul oma plaate kuulata ja raamatuid lugeda, tingimusel, et kõik samale kohale tagasi panen. Ma kuulasin neid plaate veidi ja jõudsin järeldusele, et mulle ei meeldi rock’n’roll – seda oli lihtsalt liiga palju ja kõik lood tundusid ühesugused. Hommikul läksin jalgsi kooli, kaasas kõik vajalikud õpikud (ka need oli Akiira kusagilt hankinud). Raimond oli kuhugi kadunud ja teda mul näha ei õnnestunud.
Istusin tuppa jõudes laua taha ja proovisin lahendada seda tohutut koduste ülesannete hunnikut (või midagigi sellest), mis mulle jäeti, ent pärast paari mataülesannet jooksis aju kokku. Ma olin alanud veerandil kaks nädalat puudunud ja sain ilmselt KÕIK selle aja sees tegemata jäänud ülesanded üheks õhtuks teha. Aga, hei! Asi polnud ju nii hull – kaks ülesannet sain tehtud, ainult 30 veel! Pluss veel eesti keele harjutused ja füüsikavalemid ja keemilised elemendid. Ja tööõpetuses tuli sokikudumist alustada…
Pärast kolme tundi kribamist, sodimist ja Akiiralt poolte vastuste väljapressimist sain enamiku mataülesannetest tehtud, ainult kolme nendest ei osanud kohe absoluutselt. Pool tundi kulus veel eesti keele harjutuste peale, mis tundusid pärast matemaatikat lõõgastavalt lihtsad, ning füüsikavalemite ning keemiaelementide pähetuupimisele.
„Nüüd ma saan jah aru, miks sa mult seda tarkust tahtsid – isegi mina ei pidanud omal ajal niimoodi õppima! Ja minu ajal käidi muide ka laupäeval koolis. Nõudmised olid siis palju kõrgemad,” vangutas Akiira pead, kui olin koduste töödega ühele poole saanud ja me koos õhtust sõime. Ta oli kartuleid kõigepealt keetnud ja siis praadinud, sest nii olid need tema arust kõige maitsvamad ja ega minagi kurtnud.
„Laupäeval koolis?!” ei suutnud ma kuuldut uskuda.
Akiira ainult muigas minu teadmatuse üle:
„Oo jaa, minu ajal oli nädalas ainult üks vaba päev ja seegi kulus tavaliselt referaatide kirjutamisele. Kõige rängem periood mu elus.”
„Kuidas?” imestasin ma, „kas siis tööl ja ülikoolis oli kergem või?”
Taas kord oli Akiiral see oh-on-veel-nii-palju-asju-mida-saei-tea-muie varuks:
„Kas ma näen sinu arust välja, nagu ma käiksin tööl?”
Hea tähelepanek. Ma polnud teda kunagi tööst rääkimas kuulnud ega teda tööle minemas näinud (kuigi ma polnud temaga just palju aega koos veetnud).
„Ei,” tunnistasin ausalt.
„No vot. Ja ülikoolis ma ei käinudki,” tuli lakooniline vastus toonil, millest võis järeldada, et sellest me enam ei räägi. Mina aga ei tahtnud asja veel päris sinnapaika jätta ja uurisin:
„Aga mida te, Valvurid, siis põhiliselt teete? Milles teie töö seisneb?”
Akiira kortsutas pahaselt kulmu, kuid otsustas siis veidi leebuda:
„Kui tarvis, räägin sellest sulle mõni teine kord. Enne viin su Saja juurde. Muide,” elavnes ta veidi, „ma võtsin temaga täna ühendust ja me sõidame laupäeval Helsingisse. Ta ootab meid seal.”
„Ta elab siis Soomes või?”
„Ei – ja see pole tähtis, kus ta elab. Kui vaja, saad kunagi teada,” oli ta konkreetne.
„Olgu, ma lähen siis üles ja jään vast varem magama,” ütlesin haigutades. „Väsitav päev oli.”
„Mine-mine, hommikul pead ju jälle sinna kooli minema,” oli Akiira jälle sõbralik ja ka isegi veidi kaastundlik. Või nii tundus vähemalt mulle.
Trepist üles minnes mõtlesin selle üle, kuidas Akiira mind sisimas ikka veel ei usaldanud. Vähemalt täielikult mitte. Leidsin, et on parem, kui ma tema elu ei uuri, sest muidu muutub ta jälle kahtlustavaks ja süüdistavaks. Ei, enne laupäeva ma tema eraasju ei torgi, sest nagu ma varemgi olen mõelnud – ma vajan igat sõpra, kes mul siin ajas võib tekkida, otsustasin ma mõttes.
Olin just oma tuppa sisenemas, kui kuulsin tolle lukustatud ukse tagant klaasikolinat ja vandumist. Näis, et Raimondil on tõepoolest tõsiseid raskusi asjade käes hoidmisega.
„Huvitav, mis asjad tal seal kinnises ruumis on?” mõtlesin, kuid ei hoolinud sellest siis enam, sest väsimus tikkus jõuga peale. Läksin oma tuppa ja kerisin magama.
28. jaanuar 1993
Kui äratuskell hommikul plärisema hakkas, olin kõike muud kui puhanud. See voodi oli ikka kohutavalt ebamugav, aga ma ei julgenud Akiira ees nuriseda. Pealegi, kui ma siin esimest korda ööbisin, oli ju kõik korras olnud. Siiski olin ma tookord muidugi kohutavalt väsinud olnud. Otsustasin sellest Akiirale rääkida, aga mõni teine kord.
Olin hommikul taas esimesena platsis ja jälle jõudis Ragnar minuga peaaegu ühel ajal kohale.
„Privet,” oli kõik, mis ta mulle ütles. Milline veider pöördumine! Kuid tervitasin teda vastu. Ma sain küll enne teda valmis, kuid ei läinud üldse selles suunas, kuhu vaja (ehk siis bioloogiaklassi), vaid suundusin hoopis selle ukse juurde, mille teadsin garderoobist küttekeskusesse viivat.
Nagu arvata võib, otsisin ma Martinit. Mul olid siiski kolm mataülesannet tegemata ja ma ei tahtnud kohe teisel päeval oma hinnete seisu tuksi keerata. Niisiis otsustasin ma teha, nagu Akiira soovitas ja paluda Martinil matatunnis veidi noh… kummitada.
Mul vedas, et uks oli lahti, ja ma pääsesin hõlpsalt küttekeskusesse. Kartsin, et äkki pole Martinit kohal või ta magab, aga just siis, kui olin jõudnud ruumi, mille seina taga peitus Martini tuba, pistis ta oma pea läbi seina ja naeratas:
„Tšau, ma kohe arvasin, et sa mind varem või hiljem üles otsid.”
„Jaa, tšau! Kuule ma tahtsin sult ühte asja paluda,” ei julgenud ma äkitselt tema ees seistes talle oma järsku väga egoistlikuna näivat palvet esitada.
„Las ma arvan, ma pean sul mõne tunni ära rikkuma?” pakkus ta muigega
