teil just vaja on.” Selleks ajaks Martin enam ei itsitanud omaette, vaid naeris laia suuga. Mina tegin kangelaslikke pingutusi, et mitte sama teha.
„Kuhu ma pean alla kirjutama?” nõudis Akiira.
„Khm, siia, proua,” kogeles direktor ja osutas sõrmega vajalikku kohta. Akiira kirtsutas veel korra nina ja kritseldas lehele suure, lennuka ja elegantse allkirja, millest oli võimatu üldse midagi välja lugeda.
„Ja kui oleks võimalik, palun, siis äkki tütre allkirja ka?” Direktor piilus ettevaatlikult minu poole.
„Muidugi,” manasin ma ette oma kõige lapsikuma naeratuse, millest direktor veelgi näost punasemaks läks.
Allakirjutanud, ulatasin paberid talle tagasi ja me tõusime, et lahkuda.
„Ma pean teile ütlema, härra direktor, et kui minu tütar poleks mulle pikalt ja tüdimuseni peale käinud, poleks ma teda iialgi siia kooli pannud! Kuid lapse heaolu on mulle kõige tähtsam ja ma loodan, et ta ei pea seda valikut kahetsema. Ja …” vaatas Akiira teravalt direktorile silma, „kui ma kuulen, et minu tütart koheldakse siin halvasti, siis tuleb teil veel minuga tegemist teha!”
See viimane ähvardus mõjus härra Kanarbikule vist kõige rängemalt, sest ta kinnitas:
„Ei-ei, proua. Teie tütrel ei teki mingeid probleeme, pole põhjust muretseda.”
„Seda ma tahaksin loota küll, aga nüüd on meil aeg lahkuda. Nägemiseni, härra direktor, ja ma loodan, et me ei pea veel niipea kohtuma.”
„Nägemiseni, proua Vainu.”
Martin, kes pulli pärast veel veidikeseks kabinetti jäi, rääkis meile hiljem, et direktor oli enesele öelnud:
„Ma loodan ka, et me ei pea niipea kohtuma,” ning seejärel: „no on vast naine!”
Seda oli ta veel mitu korda korranud. Seejärel oli ta aga avanud ühe väikese seinakapi ukse ja sealt viinapudeli välja tõmmanud, ning ühe pitsitäie valget viina ühe sõõmuga ära joonud. Pärast seda oli ta lihtsalt laua taha istunud ja enese ette vahtinud, korrates aeg-ajalt heitunult:
„Mida ta endale lubab!”
27. jaanuar 1993
Issand jumal, mu esimene koolipäev osutus täielikuks košmaariks! Õppeained olid ju lihtsalt üle mõistuse rasked! Ma ei saanud pooltest asjadest aru! Nad õppisid siin vist üheksanda klassi materjali järgi või midagi, nii et ma olin teistest täiesti maas! Olgu, eesti keeles ja muusikas sain ikka kuidagi hakkama, aga matemaatika! Ja füüsika! Ja keemia! Ütleme nii, et kui ma omas ajas nendes ainetes peamiselt neljasid olin saanud, siis nüüd tõotasid mul küll ainult kahed tulla. Pidin Akiirat paluma, et ta mulle tarkust pähe tekitaks – või siis vähemalt fotograafilise mälu või midagi. Lisaks olin koolipäeva alustades pisut magamata, sest voodi tundus vaatamata oma pehmusele ikkagi ebamugav.
Päris kõik muidugi kehvasti ei läinud, sest klassikaaslased paistsid suhteliselt normaalsed (kuigi – oi, kui vanamoodsalt nad riides käisid!). Kui ma hommikul garderoobi jõudsin, oli meie boksis juba keegi ees. See oli mingi tüüpiliste kartulikooreblondide juustega poiss, kes tutvustas end hiljem kui Ragnar, sõprade jaoks Raks.
„Mingi uus oled vä?” tervitas ta mind.
„Jah, sinu uus klassiõde, Annika,” tutvustasin end. Ka tema tegi seda ja vaikis siis. Riietusime siis vaikides lahti, ja ta sai enne mind valmis. Arvasin, et ta läheb nüüd lihtsalt kohe üles, kuid ta peatus veel korra ja ütles:
„Soovitus – hoia Jaanusest eemale!”
Ning läinud ta oligi.
Mul ei õnnestunud talt midagi täpsemat seletuseks küsida, sest esimene tund oli tööõpetus ja see toimus meil eraldi ruumides. Esimese tunni lõpuks olin juba kõigi klassiõdedega tuttav (olin neist igaühest juba midagi kuulnud) ja ka poiste kohta räägiti üht-teist. Suurimaks õnneks avastasin, et käin Lauraga ühes klassis. Temalt ma kõigi kohta selgitusi saingi, sest ta oli esimene tüdruk, kes pärast mind kohale jõudis.
Nähes, et mingi tundmatu tüdruk nõjatub just tööõpetuse klassi juures vastu aknalauda, tuli ta kohe mu isikut kindlaks tegema:
„Hei! Kas sa oled meil uus või?”
„Mhmh. Annika,” ulatasin talle terekäe. Ta nägi samasugune välja nagu minu ajal, ainult poole noorem. Oli näha, et ta on tõsine kooliaktivist. Tema juuksed olid sätitud hobusesabasse ja meik puudus tema näost absoluutselt.
„Kas sa kolisid siiakanti kusagilt mujalt või?” päris ta uudishimulikult. Otsustasin kindlaks jääda loole, mille eelmisel õhtul Akiiraga kokku panime. Akiira keelas Martinil mulle mu klassikaaslastest rääkida, sest nagu ta väitis: „Muidu pole tal homme üldse põnev.”
„Jah, ma kolisin siia Koerust. Mu perel sai maaelust kõrini,” seletasin ma Laurale.
„Maaelust? Su ema ei näinud eile küll just maainimese moodi välja.”
„Sa nägid eile mu ema?” tundsin sisemist rahutust ja piinlikust.
„Kuule, halloo, pool kooli nägi teda! Ta on praegu meil kuumim teema,” imestas Laura mu naiivsuse üle.
„Ma usun jah; talle on alati meeldinud muljet avaldada,” luuletasin vastuseks.
„See tal ka õnnestus! Poisid tahavad tema telefoninumbrit teada! Aga, muuseas, mina olen Laura Padrik, klassivanem. Tahad, istume täna koos, ma aitan sul teistega tuttavaks saada?”
„Oleks tore küll, sest ma ei tunne siit mitte kedagi,” rõõmustasin ma siiralt.
„Kokkulepitud. Sa kindlasti kohtasid juba Ragnarit, eks ole?” Noogutasin.
„Kust sa teadsid?” Ta muigas:
„Ta elab kuskil Kalamajas ja ronib siis alati kõige esimesena kooli, kuna bussid ei käi muidu. Aga iseloomult on ta muidu tagasihoidlik ja ta eelistab igal pool tahaplaanile jääda. Kusjuures,” tasandas ta häält ja vaatas mulle vandeseltslaslikult otsa, „pooled tüdrukud meie klassis ja noh, terve seitsmes klass vähemalt on temasse armunud.”
See pani mind veidi imestama, sest mina ei leidnud Ragnaris küll midagi nii erilist, et mul kohe põlved nõrgaks oleksid läinud.
„Ja keda siis ülejäänud pool klassi armastab?” üritasin lõõpida.
„Tarmot, loomulikult,” muigas Laura kaasa. Nähes minu küsivat ilmet, selgitas ta:
„Tarmo on meie klassi sporditäht, ta on jalkameeskonnas väravavaht.”
„Noo jah, siis pole ka ime,” noogutasin ma kaasa. Äkki tuli mul vallatu mõte küsida:
„Ja, kumma poole alla sina siis kuulud?”
Mõtlesin algul, et äkki ma nüüd solvasin teda või midagi, aga ta vastas lihtsalt:
„Tarmo poole alla ikka. Me käime.”
„See on täiega… lahe! Soovin õnne.” Mida muud mul öelda oligi?
„Aga räägi mulle palun teistest klassikaaslastest. Ma tahaksin nende kohta midagigi teada,
