päeval see neil õnnestuski, kui üks hooletu Kuuhunt endale midagi sisse sõi ja kasvama hakkas. Mitte lihtsalt pikkusesse ega laiusesse, vaid üleüldse igalt poolt. Kui hunt oli kasvanud juba keskmise kuuse kõrguseks, soovis ta paanikas kogu hingest, et säärane paisumine peatuks. Järgmine ime oli see, et pruukis hundil seda vaid tõsiselt soovida, kui see juhtuski. Nüüd ilmnes aga uus probleem – kuidas kahanemist peatada? Jälle proovis ta kogu südamest soovimist ja ka seekord tema soov täitus – ta jõudis tagasi oma normaalmõõtmeteni. Nii oli ta avastanud suurepärase võimuallika, mida ta üsna ruttu kasutama õppis. Piisas vaid mõttes tugevasti soovida, kui soovitud mõõtmed olidki käes. Tema õnne suurendas ka see, et teistel Kuuhuntidel ei õnnestunud ka parima tahtmise juures mõõtmeid muuta.
Siiski ilmnes peagi viis, kuidas teisedki saaksid muunduda – nimelt sündisid tol hundil pojad. Sellest ajast peale soovisid kõik Kuuhundid tolle suguvõsa esindajatega paarituda, sest peale erivõime olid nood saavutanud ka tohutu autoriteedi. Kuna Kuuhuntide seas üldiselt skeptikuid ei leidunud, ei tekkinud ka neid, kes pidanuksid uut võimet ohtlikuks. Vastupidi – nõudlus enesekaitse järele oli nii suur, et tänu afääridele ja tiivaripsutamistele suutsid paarisaja aasta pärast peaaegu kõik Kuuhundid kasvada ja kahaneda.
Uued oskused kulusid Kuuhuntidele igati ära, sest rassidevahelised pinged muutusid aina tugevamateks. Pooled rassidest olid selleks ajaks hävinud, mõned üksikud, nagu Tulekerad ja Majavaimud, olid levinud üle maailma ja nende võim ning arv aina kasvas. Kätte oli jõudnud uusaeg ja inimmaailm arenes hiigelsammudel edasi. Asutati Ameerika Ühendriigid, toimus Suur Prantsuse revolutsioon, avastati Austraalia.
Kuna inimeste arv aina kasvas, suurenes ka asulate arv ja sellega koos ka Majavaimude arv, kes polnud tegelikult midagi muud kui surnud inimesed. Keegi ei tea, millega see veel lõppeda võinud oleks, kuid õnneks leidus kogu selles majavaimuks olemise juures üks pisike konks. Nimelt ei saanud majavaim iialgi oma „objektilt” lahkuda ning see takistas Vaime maailma üle võtmast.
Sellest ajast alates kasvasid kuus allesjäänud rassi aina suuremaks, ja peagi avastasid nad, et kedagi teist polegi õieti alles. Leidusid küll üksikud väikesed kogukonnad, kuid need olid kõik kellegi poole üle läinud ja elasid kellegi maadel. Ainsad, kes midagi ei saanud ja kellegagi kokku ei leppinud, olid Kuuhundid. Algul nad isegi üritasid madudega kampa lüüa, ent maod pidasid neid matslikeks sissetungijateks ja keeldusid.
Nii kestis see võimuvõitlus aastani 1969, mil Valvurid võtsid nõuks Kuuhuntide vastu võidelda ja nad lõpuks tagasi Kuu peale saata. Maod, Amfiibinimesed ja Vaimud toetasid neid, teised jäid aga pealtvaatajaiks. Valati palju verd, paljud surid. Lõpuks – 1970. aasta veebruaris – õnnestus Valvuritel nii kaugele jõuda, et Kuuhundipealik Garn nõustus vabatahtlikult oma rassi tagasi Kuu peale viima, et enda rahvast väljasuremisest päästa. Maa peal segunes võidujoovastus leinaga. Palju oli hukkunuid, aga kõige halvemini oli läinud Amfiibinimestel, kes end maismaal eriti kaitsta ei saanud. Neid oli alles vaid paarkümmend.
Kuidas Kuuhundid oma vana elupaiga vastu võtsid, pole teada, aga kindel võib olla, et rahul nad ei olnud. Kuutolmu maitse oli neile täiesti võõras ja vastik ning Kuu peal puudus vesi. Lisaks seisid igal pool veel inimeste valmistatud sensorid ja kuujaamad, mille eest oli targem hoiduda. Kuni Garn veel valitses, jäid Kuuhundid paigale, ega tulnud kordagi tagasi Maale. Viimase paari aasta jooksul aga oldi taas siin-seal Kuuhunte kohatud. Järelikult olid nad endale uue pealiku valinud. Seega polnud sugugi välistatud, et ühel päeval tulevad nad tagasi ja panevad verejõed taas voolama.
Kogu see jutt kõlas kui katkend mõnest järjekordsest fantaasiaromaanist.
„On see kõik ikka tõsi?” ei saanud ma umbusku avaldamata jätta.
„Mis sa arvad, et ma viitsiks lihtsalt niisama, ajaviiteks midagi sellist välja mõelda?” oli Akiira mu reaktsiooni peale nördinud.
„Ei,” pidin ma tunnistama.
„No vot! Kes sa üldse oled, et minu jutus kahtled?”
Ta näis jätkuvalt vaenulik.
„Ma… Ma…” ei saanud ma sõna suust.
„Kes sa oled selline? Ah? Ah?”
„Ma…”
„Mis on, ei oska vastata või?”
„Kuule, jäta ta rahule! Mida ta sulle teinud on, et sa teda niimoodi piinad?” sekkus Martin sellesse ebavõrdsesse vaidlusesse.
„Ta polegi midagi teinud, aga lihtsalt – iga natukese aja tagant tuleb mulle meelde, et uups, aga ma ei tea ikka veel, kes ta üldse on ja kust ta tegelikult tuleb! Niimoodi pole võimalik kedagi usaldada.”
„Tuleb, kust tuleb. Kas ta näeb siis sinu arust ohtlik välja või?”
See küsimus oli tõesti rumal, sest kui ka ma ise ennast nüüd lähemalt vaatasin (mida ma polnud juba ammu teinud), sain aru, et ainus, mis minu juures teisi hirmutada võis, oli minu kohutav välimus. Mina, kes ma tavaliselt olin kergelt, kuid maitsekalt (vähemalt enda arust) meigitud ja kasutasin vahel ka koolipäevadel parfüümi, nägin nüüd välja kui hunnik õnnetust! Mu jope oli poripritsmeid ja mudalaike täis, püksid olid veel mustemad ja akna vahele kinni jäämise tõttu ka rebenenud ning verised. Õnn, et ma polnud end tol päeval meikinud, muidu oleks see kõik juba mööda nägu laiali nühitud. Juuksed olid igasuguse vormi kaotanud ja hoidsid salku. Kõigele sellele krooniks oli mul veel üks jalg vigane ja andis endiselt valusalt tunda.
Ka Akiira sai vist lõpuks sellest aru, sest ta leebus silmanähtavalt. Oli näha, et tal oli minust isegi veidi hale, aga siis muigas ta jälle oma tüüpilist äraseletatud muiet ja teatas juba palju lõbusamalt:
„Ohtlik on küll viimane sõna, mida sinu puhul kasutada. Kuule, sorri, lepime parem ära, vähemalt ajutiselt.”
Ta ulatas mulle lepituskäe. Kuna vajasin iga sõpra, kes mul siin uues ajas võis tekkida, võtsin käe vastu ja vastasin:
„Vabandus vastu võetud.” Naeratasime mõlemad ja ka Martin paistis olukorra kujunemisega rahule jäävat.
„Aga siiski ei tähenda see, et ma olen sinu isikus lõpuni kindel. Meil on vaja sinu kohta rohkem teada saada, sest ajas rändamine pole meil just päris igapäevane asi. Tead, mis?”
„Ei,” olin ma valvas.
„Ma viin su Saja juurde. Kui keegi üldse sinu juhtumist midagi teab, siis on see tema.”
„Kes see Sada on?” Ka see küsimus keerles mu peas juba mõnda aega.
„Ah, see. Ta on nagu meie pealik või nii, juht, liider. Aga Sajaks nimetatakse teda sellepärast, et üle saja ei saa Valvureid maailmas olla. Me kõik oleme nummerdatud. Number on nagu meie teine nimi. Nagu sa võib-olla märganud oled,” osutas ta sõrmega oma pluusil ilutsevatele numbritele,” olen ka mina nummerdatud. Number 82, teie teenistuses!”
Ta lõi teatraalselt kulpi, aga lisas siis:
„See viimane oli lihtsalt kõnekujund, ära tõsiselt võta.”
Ma muigasin:
„Polnud plaaniski.”
Järsku ma võpatasin, sest koolikell plärises taas kord kõrvalõikavalt.
„Kuidas te küll sellega harjusite?” tahtsin ma teada.
„Kõigega harjub ju,” kehitas Martin rõõmsalt õlgu.
„Rääkides
