tegi selle peale halvustava grimassi.
„Ükskõik milline ettekuulutus muutub pikema aja jooksul naljaks. See on lihtsalt paratamatu ühiskonna probleem. Mina aga ei usu, et see oleks nali. Mul on selle täpne sõnastus isegi üles kirjutatud. Tahad näha?”
„Mhmh.”
„Olgu, aga ma pean selleks oma raamatu tooma. Ole siin.”
Tjah, nagu mul olnuks siit oma jalaga kuhugi minna! Minu silme ees astus Martin läbi vasakpoolse seina sellise kartmatuse ja kergusega, et olin isegi veidi kade. Kui inimesed kah seda oskaksid! Palju mugavam ja huvitavam oleks! Aga juba oligi Martin tagasi, käes paks vanaaegne kaustik, mille kaanele oli natuke väriseva käega kirjutanud: „Suur vaimuelu entsüklopeedia”.
„Vau!” oli kõik, mis ma öelda suutsin.
„Meeldib, jah?” oli ta rõõmus. „Ma olen seda juba 24 aastat kirjutanud. Näe, kaustik on trükitud aastal 1969. Siis ma alustasingi.”
Ta lappas lehekülgi, millel olev käekiri oli algul väga konarlik, aga muutus iga leheküljega aina kenamaks. Viimasel täiskirjutatud leheküljel oli käekiri juba kenam kui mõnel hooletul koolipoisil. Mõistsin, kui palju vaeva võis selle kõige kirjutamine talt nõuda. Eriti veel, kui ma nägin, kuidas tal tekkis raskusi lehekülgede pööramisega, sest sõrmed kippusid tihti lehtedest läbi minema. Ja kui palju lehekülgi ta oli juba täis kirjutanud! Pluss – kaustik oli A4-formaadis ja mitmetes kohtades olid tekstile lisaks joonistatud skeemid ja tabelid.
Kui olin terve kaustiku ära näinud, läks ta vaevaliselt tagasi ühele leheküljele, kus kõige muu seas paistis olevat mingi luuletus, aga tegelikult seisid üksteise alla paigutatuna mitu punkti teksti. Kuna ma kohati käekirjast aru ei saanud, luges Martin need mulle ette.
Saja ettekuulutus
1. Rändur tuleb müstilisest tulevikust.
2. Ta sõlmib SURMAGA kokkuleppe.
3. Ta õpib Reeturi käe all.
4. Ta abiellub Mõrtsukaga.
5. Ta sõlmib Kuradiga kokkuleppe.
6. Ta muudab kolme saatust.
7. Ta sünnitab iseenda.
8. Ta on võimsam kui keegi teine.
Kui see loetud sai, olin täis vastakaid emotsioone. Kas mina olin see müstiline „Rändur”? Absurd! See polnud lihtsalt võimalik! Ent kui olingi? Siis olin ma seni küll ainult esimest punkti täitnud. Ja üldse, kuidas pidanuks mina iseennast sünnitama või Kuradiga kokkulepet sõlmima? Mina, kelle suurim kuritegu seni on olnud lasteaias ühe nuku varastamine, mida ma pärast kohutavalt kahetsesin ja mitu päeva nutsin! Ei, see ei saanud olla mina… ja samas… oli siis keegi teine ajas rännanud? Üldse kunagi?
Kui ma seda Martinilt küsisin, siis raputas ta pead ja ütles, et küsigu ma homme Valvurilt, sest tema küll ei tea.
„Aga kuule, kas sina usud, et see, kellest seal räägitakse olen mina?” tahtsin ma teada. Martin vaatas mulle pikalt otsa ja kordas:
„Ma ei tea. Ma tõesti ei tea.”
„Aitab nüüdseks vast küsimustest. Kell hakkab vaikselt kaks saama,” ütles Martin, kui vaatas väikest äratuskella, mis kummalisel kombel oli keldrisse sattunud.
„Hommikul võime rahulikult seda asja edasi uurida. Pealegi,” muigas ta, „pole ma juba neli ööd maganud!”
„Jah, kuidas see võimalik on? Kas vaimud siis magavad ka?”
„Oojaa. Aga mitte nii nagu inimesed. MEIE,” lausus ta rõhutatult, „võime olla mitmeid öid järjest magamata, aga lõpuks murrab väsimus meidki maha. Me võime põhimõtteliselt magada ka igal ööl, kuigi seda ei tee vist mitte ükski vaim.”
„Aga kas sa tead, kui mitu magamata ööd järjest on vaimude rekord?”
„Hiljuti suutis üks vaim olla järjest üleval 54 ööpäeva.”
„Ooh! Viiskümmend neli! Kuidas see võimalik on?”
„Noh, seda tegi üks vana ja kogenud vaim. Ja see oli kihlvedu. Ega tegelikult ei jäta keegi nii pikki vahesid.”
„Jah? Kui tihti sina siis magad?” tahtsin ma teada.
Ta kehitas vaid õlgu:
„Tead, ega mul kindlat režiimi polegi. On olnud aegu, kus ma magan iga öö, aga on olnud aegu, kus ma magan umbes viis korda kuus. Praegu olen ma jälle rohkem öid üleval olnud, sest ma sain hiljuti jälle uusi fakte vaimude kohta teada ja pidin neid kirja panema.”
„Sa kirjutad siis öösiti?”
„Üldiselt jah. Päeval on tihti muudki teha. Öösiti aga – mitte midagi. Pealegi võtab mul ühe lause kirjutamine ikkagi umbes minuti või paar. Sõltub, kui väsinud ma olen. Ega ma korraga üle kolme lause ei jõua. Vahepeal tuleb vähemalt pool tundi puhata, et edasi kirjutada. Kurb, mis?”
Ta ohkas.
„Mh-mh,” nõustusin temaga.
Ta pilk libises mu jalale ja ta justkui ärkas oma mõtisklusest.
„Kas sa üldse kõndida saad?” tahtis ta murelikult teada.
„Ma proovin.” Ajasin end kuidagi kükakile ja üritasin püsti tõusta. Valulaine lõi taas läbi mu jala. Oigasin ja ajasin end püstiasendisse. Seejärel proovisin oma terve jalaga sammu teha. Sealjuures pidin toetuma oma haigele jalale ja tõmbasin terve jala poole sammu pealt karjatusega tagasi.
„Kas kõik on korras?” muretses Martin.
Nagu miski võiks korras olla!
„Ei, aga ma proovin teise jalaga.”
Astusin seekord haige jalaga ettepoole, ja kuigi see oli valus, sain ma sellega üsna lihtsalt hakkama. Aga kui üritasin nüüd tervet jalga tagant juurde tuua, muutus valu minu jaoks nii talumatuks, et mu jalad ei kandnud mind enam ja ma kukkusin karjatades maha. Martin, kes oli kogu aeg mu kõrval seisnud, üritas mind kinni püüda ning algul see tal mingil määral õnnestuski, kuid paari hetke pärast tõmbas ta käed ettevaatlikult ära ja ma potsatasin õrnalt põrandale. See polnud aga enam pooltki nii valus, kui kõrgelt kukkumine oleks olnud.
„Aitäh sulle,” pomisesin Martinile, ise selili maas lamades.
„Mis siin tänada, ma ei jõudnud sind ju kinni hoida.”
„Ikkagi. Sinuta oleks see olnud palju valusam. Nüüd ma ainult ei tea, kuidas ma siit edasi liigun. Tuleb vist roomata.”
Martin noogutas kurvalt.
„Kui oleksin võimeline sind tassima või vähemalt lohistama, siis teeksin seda igal juhul, aga ma olen vaim ja enamik mu energiat on praeguseks läinud,” ohkas ta. „Mul on kahju.”
Proovisin hakata ukse poole roomama. See oli küll vaevaline, sest ma ei saanud oma haigele jalale toetuda, aga lõpuks jõudsin ikkagi üle läve. Roomates hakkas mul täiega piinlik, et pidin niimoodi haledalt mööda maad ukerdama, samal ajal kui
