kus asub Nõmme gümnaasium?”
„Ah, Nõmme gümnaasium või? Minge otse, siis pöörake vasakule, siis minge otse kuni raudteeni ja keerake paremale, seal ta umbes ongi.”
„Ahah, aitäh teile!” Laps vankris vaatas mind suurte silmadega ja hakkas siis järsku kõva häälega nutma.
„Kuss-kuss, Kristjan, pole midagi, ära nüüd nuta. Emme on siin!” Naine üritas oma poega lohutada. Ta naeratas mulle vabandavalt ja lükkas vankrit kiiresti edasi. Vaene väike, mõtlesin ma. Ei tea, kas ma ei meeldinud talle või siis olid tal lihtsalt püksid märjad. Hakkasin minema naise kirjeldatud teed pidi.
Lapse nägemine pani mind mõtlema, kui kaua nüüd minu sünnini veel jäänud on. Arvutasin, et see tegi umbes 12 kuud. Kui sellest üheksa maha võtta, selgus, et mind pidi eostatama kuskil aprillis. Vau, see tundus väga varsti! Ema oli mind tehes pea minuvanune. Imelik oli mõelda, et kui asjad niimoodi jätkuvad, elab siin maailmas umbes viisteist aastat kaks mind korraga.
Peagi olingi koolimaja juures. See oli selline tüüpiline neljakorruseline, H-tähe kujuline kool, millesuguseid Tallinnas palju on. Värvuselt oli see siin valge. Läksin peaukse juurde, mis oli muidugi kinni. Pühapäev ikkagi.
Tegin nõutult tiiru ümber koolimaja lootuses veel mõnd sissepääsu leida. Kõik uksed olid kinni – nii tagavaraväljapääs, võimla uks kui ka garderoobiuks. Eks siis tulen homme tagasi, oli mu ainus mõte.
Kuhu siis seniks minna? Ja kus ööbida? Otsustasin sellele veel mitte mõelda ja edasi ringi vaadata. Mulle meenus, et Laura elas minu ajas ka Nõmmel ja ma teadsin ka täpselt, kus: Rahumäe kalmistu kõrval ühes väikeses põiktänavas. Mul polnud aimugi, kuidas siinses ajas sinna sõita sai, niisiis hakkasin ma jalgsi paralleelselt raudteega kõndima.
Ilm oli päris külm ja lisaks hakkas veel lund sadama. Siinne talv tundus üldse külmem kui need, mis meie ajas viimastel aastatel olnud olid. Kuna öösel oli ka lund sadanud, olid kõnniteedest mõlemal pool tohutud lumehunnikud. Mitmeski kohas mängisid nendes väiksemad lapsed. Vedas neil. Teed kattis kohati lumi, aga kohati oli ka jää väljas ning liiva polnud just igale poole puistatud. Püüdsin hästi ette vaadata, kuhu ma astun, ja mõnda aega õnnestus mul ilma kukkumisteta läbi saada. Peagi ei viitsinud ma enam eriti jalgealust jälgida.
Tee oli päris pikk. Jah, siin oli ikka nii teistmoodi! Inimesed riietusid hoopis teisiti. Moes olid lohvakad joped ja mantlid. Karvamütse ei peetud sugugi vanamoodsateks. Ja päris paljudel naistel olid valged baretid. Mingi moehullus vist. Olin just mõtetes aegade erinevuse juures, kui minu ette jooksis nurga tagant suur must koer. Ta lõrises ja klähvis ähvardavalt, mis pani mind niivõrd ehmatas, et mu jalg libastus ühe libeda koha peal ja ma käisin täie hooga pikali. Koer hüppas minust üle ja lidus mööda tänavat edasi.
Karjatasin ehmatusest. Küll oli valus! Ajasin end vaevaliselt istukile ja oigasin. Olin kukkunud õnnetult oma parema jala peale ja see valutas täiega. Kaks vanaprouat jäid minu juures seisma ja üks aitas mu püsti, öeldes:
„Oh taevake! Kas sa jäid terveks? Ole ometi ettevaatlikum! Sellise libedaga ei tohi kiirustada! Peab väga hästi ette vaatama!”
Sain kuidagi jalule.
„Minuga on kõik korras,” valetasin, „ja ma olingi ettevaatlik, kuni äkki see suur koer mulle vastu kargas ja mind ehmatas.”
„Mis koer?” uuris teine proua. „Mina ei näinud mingit koera ja ma olin kogu aeg siin samas!”
„Jah, koera polnud siin kindlasti,” nõustus mind püsti aidanu. „Me nägime sind kogu aeg. Sa tulid, võpatasid ja olidki juba pikali. Ma ütlen, need tänapäeva noored ei vaata enam üldse ette! Käivad ringi, pea laiali otsas!”
„Aga…” tahtsin ma juba vastu hakata, kuid siis meenus mulle, et olen siiajõudmisest saadik näinud mitmeidki asju, mida teised ei näe, niisiis hoidsin parem suu kinni.
„Noh, kas sa kõndida ikka saad?” tundis üks mutike nüüd huvi. Proovisin paar sammu teha. Kuigi ma lonkasin, sain sellega nende arust vist siiski piisavalt hästi hakkama, sest teine ütles mulle:
„Näe, saad küll kõndida. Sa ei ela ju kaugel? Saad nüüd kindlasti hakkama.”
Ma küll ei nõustunud nendega täielikult, kuid juba olidki nad edasi läinud, ja mul tuli longates jätkata teed Laura minuaja kodu poole. Mõtlesin selle musta koera peale, kes mulle ennist vastu jooksis. Niisiis järjekordne olevus, keda teised ei näinud. Selles koeras oli midagi VÄGA tuttavat. Koer polnud täiesti must, nimelt olid tal kõrvaotste, kõikide käppade alaosade, koonuotsa ja sabaotsa ümber kollased rõngad. Üks suur lai triip oli tal ka ümber kaela. Isegi silmade ümber olid vist kollased ringid, aga ma võin ka eksida.
Siis meenus mulle, kus ma olin seda koera näinud. See oli üks noist ema lemmikloomadest, keda ta igast küljest maalis. Järeldus – tema nägi neid ka. Ei tea, kas ta vaime ka nägi? Ja veel – kas ta nägi ka teisi olendeid, keda ta joonistas? Ilmselt, kuidas ta muidu neid nii täpselt maalida oskaks? Äkki ma olin selle nägemisande emalt pärinud? Aga enne ajas rändamist ma neid ju näinud ei olnud. Oli vast segadus!
Tundsin vajadust rääkida kellegagi, kes nendest asjadest üht-teist teaks. Küsimusi oli mul tõesti palju. Meenutasin Raimondi sõnu:
„Sa pead seda mõne targema vaimu käest küsima. Või siis küsi mõne Valvuri käest. Need teavad vist praktiliselt kõike.”
Pealtnäha, oli asi ju lihtne – ma pean leidma mõne Valvuri ja ongi probleemid lahendatud. Või siis vähemalt osa nendest. Aga kahjuks polnud mul halli aimugi, mis või kes need Valvurid on. Kuidas nad üldse välja näevad?
Olingi jõudnud Rahumäe kalmistu juurde. Keerasin suurelt tänavalt ära ja vaatasin ringi. Siin polnud peaaegu midagi teisiti, lihtsalt paar maja olid teist värvi või nägid uuemad välja. Laura maja leidsin ruttu üles.
See oli üks vanaaegse välimusega kolmekorruseline kortermaja. Kuna välisuks oli lahti, astusin sisse. Laura elas teisel korrusel, ta kurtis alati, et lapsevankrit on võimatu sealt üles tassida. Seisin juba tema ukse taga, kui tundsin äkki, et ei teagi mida otseselt öelda. Kogusin natuke mõtteid ja andsin siis uksekella.
Algul ei juhtunud midagi, niisiis proovisin uuesti ja seekord pikemalt.
„Tulen juba, kurat võtaks!” kostis seestpoolt vihane mehehääl.
„Kes te olete?” Minu ees seisis küllaltki pahur hommikumantlis nooremapoolne mees, habe ajamata. Näis, et olin ta just üles äratanud.
„Vabandage, aga kas Laura Padrik elab siin?”
Mehe kulm tõmbus kortsu, tundsin, et vajuksin hea meelega maa alla.
„Mis, kurat! Pole sul siin mingit Laurat! Ja teinekord ikka mõtle ka, mis kell sa tuled! Kurat, inimene tahab pühapäeva hommikul välja magada!”
„Henri, kallis, pole vaja nüüd nii ärrituda! Ta on ju kõigest laps!” kostis kõrvaltoast naisehääl.
„Laps või asi…” porises ta. „Noh, sa võid nüüd minna, ega meil sind siia vaja pole!”
„Khm, jah, aitäh, head aega,” pomisesin ma ja läksin rutakal sammul trepist alla..
No see nüüd küll Laura perekond ei olnud! Järelikult ostis Laura selle korteri hiljem. Tore! Jälle üks „ellujäämisvõimalus”
