üles pikast puidust trepist ja jõudsin teisele korrusele, mis oli sama suur ja lai kui alumine. Märkasin, et terves majas olid kõik ruumid kujundatud kollastes, oranžides või pruunikates toonides. Teisel korrusel oli viis ust, millest üks viis Akiira magamistuppa, kus oli voodi asemel hoopis kollase-valgetriibuline võrkkiik (paistis, et tal oli mingi võrkkiigemaania) ja mis ise oli tumekollane, teine minu ööbimistuppa, mis oli helekollane, ja kolmas tuppa, kus kõiki seinu katsid raamaturiiulid, milles oli tohutult raamatuid, vinüülplaate, ajakirju ja isegi CD-sid. Neljas uks viis välja, rõduterrassile. Seal paiknesid laud ja toolid, nii et vajadusel sai õuepidu pidada, ning kust avanes suurepärane vaade tagahoovile ja naabermajadele. Märkasin, et õues hakkas juba pimenema. Nojah, talve asi vist, aga äkki kaotasin oma siialennu ajal mõned tunnid?
Akiira tundus pärast minu sinna sadamist muutunud olevat.. Ma olin küll olnud tol hetkel šokiseisundis, aga mäletasin selgelt, et siis polnud Akiira aias ja maja ümber üldse lund olnud. Sellepärast tal rippuski võrkkiik ka jaanuaris üleval.
Nüüd aga kattis maapinda õhuke lumekiht – nagu igal pool mujalgi. Vahepeal aga lund sadanud polnud. Kavatsesin hiljem Akiiralt selle kohta küsida.
Majja uuesti sisenedes katsusin viiendat ust. See oli lukus. Kuigi mind huvitas, mis seal ruumis on, ei jäänud ma selle üle kauem juurdlema, sest igaühel on ometi õigus mõnele lukustatud uksele majas.
Uurisin lähemalt tuba, kus pidin ööbima ja jäin sellega igati rahule – see oli ju tuhat korda parem kui tänaval või pargipingil magada.
Läksin alla, et alumise korrusega tutvuda. Akiira juba ootas mind all ja uuris:
„Noh, kuidas oli?”
„Väga ilus. Maitsekas.”
„Tänud, ma olen üritanud kogu maja tulevärvides sisustada, sest kollane on mu lemmikvärv. Sa oma tuba nägid juba?”
„Mhmh.”
Kõhklesin, kas küsida talt lume äkilise tekkimise kohta, ja otsustasin seda siiski teha.
„Kuule,” ma niisiis ei teietanud teda, „ma käisin su terrassil ja… Võib-olla mulle ainult tundus, aga su aias polnud enne lund, aga nüüd on. Et… eee… kuidas see tekkis?”
Tema nägu, mis seni oli püsinud uudishimulik, muutus nüüd ettevaatlikuks ja kahtlustavaks.
„Sa olid algul šokis ja ei saanud aru, mis sinu ümber toimus,” tuli mitte just kõige sõbralikumas toonis vastus.
„Võib-olla tõesti,” ei julgenud ma eriti vastu vaielda, sest ma ei tahtnud öömajast ilma jääda.
Nüüd, kus ta nii kahtlustav oli, ei julgenud ma lukustatud ukse kohta üldse küsida. Kui talle otsa vaatasin, oli ta juba leebunud.
„Hei, kuule! Pole midagi, pärast sellist šokki võivad ikka igasugused asjad tunduda. Aga nüüd… ee… kui kauaks sa siia jääda kavatsed? On sul kuskil keegi, kelle juurde hiljem minna?”
„Ma ütlen juba kümnendat korda – EI! Ma tulin siia tulevikust! Aastast 2009! Palun, ära pea mind hulluks!”
„Ma polegi öelnud, et ma seda teen! Su jutt on lihtsalt veidi uskumatu.”
„Ma tean, aga ma tõesti vannun, et see juhtus nii! Miks ma peaks selle kohta valetama?”
Ta mõtles hetke.
„Ma ei tea. Äkki sul on lihtsalt mingi suur tähelepanuvajadus?”
„Vaevalt,” olin solvunud. Ta sai sellest aru ja ütles:
„Kuule, aeg pole veel nii hiline, aga sa elasid täna vist päris suure šoki üle, nii et, äkki tahad juba magama minna? See teeks sulle head, kas tead. Hommikul suudad asjade üle juba värske peaga paremini mõelda.”
Ma ei tundnudki ennast eriti väsinuna, aga kuna magamaminek oleks mind säästnud veel mõnest tüütust vaidlusest ja selgitamisest, siis ma nõustusin.
Akiira tuli koos minuga ülakorrusele ja tõstis ühest suurest kapist välja teki ja voodipesud.
„Mitut patja sa tahad?” tahtis ta teada.
„Oh, piisab ühest!” ei tahtnud ma liigset tüli tekitada.
„Olgu siis, sa saad siin ise kõigega hakkama? Pane lihtsalt pesud peale ja säh, siin on sulle üks öösärk ka,” ulatas ta mulle ühe valge, kollaste täppidega öösärgi. „Jah, noh, head ööd siis, Annika.”
„Head ööd, Akiira, ja veel kord aitäh, et lubad mul siin ööbida.”
„Pole tänuväärt.”
Üksi jäänud, seadsin voodi valmis ja heitsin pikali. Kui olin tule kustutanud, tundsin end järsku hirmus väsinuna. Sellele, mis mind ees ootab, ma mõelda ei tahtnud, nii et lasin oma silmalaugudel kinni vajuda ja jäin sügavalt magama.
25. jaanuar 1993
Ärkasin öösel äkitselt mingi kolina peale. See tundus kostvat kusagilt lähedalt. Kirusin ja vaatasin kella, mis näitas alles 03.47. Üritasin end siiski mitte häirida lasta ja uuesti magama jääda, aga see ei õnnestunud. Mu uni oli nagu peoga pühitud ja et kolistamine ei lakanud, hakkas mind huvitama, kust see kostis. Kas Akiira oli veel üleval? Uudishimu sai minust võitu ja ma hiilisin vaikselt ukse juurde. Paotasin seda ettevaatlikult, et mitte liigset müra tekitada.
Mulle avanes järgmine vaatepilt: keegi vanem mees, hallide juustega, pealaelt juba kiilas, oli ümber ajanud mõned toolid Akiira välisterrassil, ja üritas neid uuesti korda sättida. See ei paistnud tal just kuigi hästi õnnestuvat – miks, mulle hästi ei paistnud, aga tal tundus olevat raskusi toolidest kinnihaaramisega.
Vargad! See oli mu esimene mõte. Astusin ettevaatlikult toast välja ja hiilisin Akiira magamistoa ukse poole. Vargast vanamees heitis mulle küll korra uudishimuliku pilgu, kuid vangutas siis pead ja jätkas toolide kallal pusimist. See tundus vägagi imelik, aga igal juhul pidi Akiira sellest teada saama. Katsusin tema toa ust. See avanes ja ma nägin Akiirat tema võrkkiiges magavat, jalalabad teki alt väljas. Raputasin teda õrnalt õlast:
„Ärka üles, majas on vargad! Ruttu!”
„Mäh? Misasja? Vargad, siin? Pole võimalik,” kobises ta veel unesegase häälega.
„Päriselt ka, su terrassil on mingi vanamees, kes kolistab toolidega! Ma ise nägin!”
„Unes või?” Ta üritas vist vaimukas olla.
„Ei, ilmsi, tule ja vaata!”
Juba oligi ta end püsti ajanud, ja tatsas hooletult ukse poole. Ta vaatas terrassi poole, tegi halvustava grimmassi ja teatas siis:
„Seal pole kedagi.”
Olin selleks hetkeks tema kõrvale jõudnud ja kuigi mulle tundus, nagu oleksin ma veel korra vilksamisi toda vanameest näinud, oli terrass tõepoolest tühi. Mõned toolid olid siiski veel külili maas, ja kui ma Akiirale seda tõsiasja mainisin, vastas ta muretult:
„Ah, see on ainult tuulest. Seda juhtub pidevalt. Ma ei pane seda enam isegi tähele.”
„Aga ta ju seisis seal! Selline vana poolkiilas mees,
