sellega on? Kas on midagi väga halvasti?”
„Halvasti oleks siin vale sõna. Absurdne – vaat see juba läheks!” Selle peale turtsatas poeg toa teises otsas nii kõvasti, et see ka mulle kuulda oli. Tema kohalolek häiris mind.
„Mis seal siis on? Rääkige,” hakkasin kannatamatuks muutuma.
„Näe, kullake, see siin on inimese elujoon,” näitas ta mulle oma kätt minu oma kõrval. „Selle pikkus määrab inimese eluea, selgus aga edukuse. Sinu elujoon on täiesti erinev kõigist, mida ma iialgi näinud olen. Näe, siin alguses,” näitas ta mulle, „on see sul sügav ja selge – tähendab sul oli muretu lapsepõlv. Aga siin, peale ühte sentimeetrit, näe, katkeb su elujoon nagu noaga lõigatult. Sealt edasi tuleb ainult mingi imepeenike kriips, mis kestab käe lõpuni välja. Vaadates selge joone pikkust ütleksin, et see äralõppemise koht on varsti käes.”
„Mis siis kui see kätte jõuab?”
„Seda ei oska ma öelda, kullake. Sa võid haigeks jääda, sinuga võib õnnetus juhtuda või…” ta ei tahtnud lauset lõpetada, kuid tegi seda siiski, „…sa võid surra.”
„Surra?”
Naine silmitses mind kaastundliku pilguga.
„Sa ei pruugi ilmtingimata surra. Võib-olla sinuga ei juhtugi midagi. Või vähemalt mitte midagi nii hirmsat, sest su elujoon ei lõpe täiesti ära, vaid lihtsalt muutub üliväikeseks ja mittesügavaks. Aga ärme lase tujul langeda, vaatame parem su teisi jooni.” Lootsin, et ehk selgub sealt midagi paremat, ja vaatasin koos temaga.
„Sinu südamejoon on pisut pikem kui peajoon – tähendab, et sa otsustad asju pigem emotsioonide põhjal. Sul on selge ja sügav saatusejoon, mis näitab, et sind ootab edu ja tuntus. No näed, kõik polegi nii pahasti! Ja sul on üks keskmisest pikem ja sügav abielujoon, mis tähendab, et koged ühe korra elus nii tugevaid tundeid, et jääd neid elu lõpuni mäletama.”
Mõtlesin naise sõnade üle järele. Edu ja tuntus pluss tugevad tunded – see kõlas ju hästi. Kui elujoone järgi pidi minuga midagi imelikku juhtuma, siis teised jooned rääkisid sellele vastu. Ja et ma kogen üks kord tugevaid tundeid, mis eluks ajaks meelde jäävad – see pidi alles ees olema, sest seni polnud ma kellessegi väga tõsiselt armunud olnud. Rikas ja kuulus polnud ma ju praegu ka – kuigi edu ja tuntus pole alati sama, mis rikkus ja kuulsus.
Sellele mõeldes kerkisid mu suunurgad mõnevõrra ülespoole ja naine, kes seda nägi, ütles samuti rõõmsalt:
„No polegi ju asi nii hull, kullake! Tahad natuke suhkruvett, see aitab ka.”
„Ei, pole vaja,” keeldusin ma viisakalt. Olin seda võõrast naist niigi juba liialt palju usaldanud. Aga naine ei kuulanud mind. Minu silme ees otsis ta ühest kapist välja suhkrupaki ja kallas ühe klaasi vett täis. Olles joogi valmis seganud, ulatas ta klaasi mulle:
„Näe, võta ikka, kullake. See teeb ainult head.”
Silmitsesin klaasi kerge umbusaldusega, aga kuna olin näinud naist kraanist vett võtmas ja pakist suhkrut lisamas, võtsin prooviks ühe sõõmu. See maitses nagu suhkruvesi ikka – magusalt. Pean siinkohal tunnistama, et suhkruvesi on mu lemmikjook. Kodus segasin seda endale vahel ikka. Kuna maitse oli normaalne, kulistasin naise antud suhkruvee kurgust alla. Suhu jäi kummaliselt hea järelmaik, aga see võis mulle ka ainult tunduda.
„Noh, hakkab ju juba parem?” kiitis naine takka.
„Tänan, jah. Väga maitsev oli.”
„Noh, ma ütlesin kohe, et aitab.”
Vaatasin kella oma randmel. See näitas 15.24. Otsustasin koju minna, sest suhkruvee mõjul oli ka mu viha alanenud. Poeg, kes oli kõik see aeg liikumatult nurgas istunud, tõusis nüüd püsti ja suundus tatsates kõrvaltoa poole. Ta hommikumantel oli nii pikk, et varjas keha kuni maapinnani, kuid hetkeks ta takerdus ja ma nägin siiski veidi ta jalgu. Midagi oli nende jalgade juures imelikku, aga mis just, see ei tulnud mulle kohe meelde ega ka huvitanud hetkel. Mul oli tekkinud imelikult kange tuhin koju minna.
„Ma hakkan nüüd minema. Aitäh teile ennustuse ja suhkruvee eest!”
„Oh, võta heaks, kullake. Oli tore.”
„Head aega!” hüüdsin ukselt ja lippasin astmeid vahele jättes trepist alla. Ja äkki meenus mulle äsjane mälupilt – mustlase pojal olid ju sõrad olnud! Ah, ära kujuta endale ette, pahandasin mõttes endaga ja lippasin allapoole. Tundsin järsku kõhuvalutorget, kuid panin selle nälja arvele, sest ma polnud peale kohvikuskäiku midagi söönud. Kõhuvalu muutus aga kiiresti järjest tugevamaks ja ma jäin keset trepikoda seisma. Üks trepivahe jäi veel välisukseni minna. Valu paisus nii talumatuks, et ma pidin kõhtu kätega kinni hoidma ja mis kõige hullem – see tundus levivat üle kogu keha. Tundsin, kuidas ma valukrambi tõttu tasakaalu kaotan. Karjusin kogu jõust, aga keegi ei paistnud mind kuulvat. Tundsin, et kohe-kohe kukun trepist alla, ja kaotasingi tasakaalu. Sulgesin silmad ja valmistusin valusaks kokkupõrkeks trepiga… mida aga ei tulnud.
Tundsin lihtsalt, kuidas ma langen allapoole ja kuidas valu vähehaaval ära kaob. Lõpuks sadasin vastu midagi pehmet ja jäin sinna kurnatult lamama. Kuulsin kedagi ütlevat:
„Mida kuradit?!”
See oli ka viimane asi, mida ma kuulsin, sest maailm mu ümber vajus musta pimedusse.
24. jaanuar 1993
„Hei! Ärka üles! Ma näen küll, et sa oled üleval!”
Hääl tuli kuskilt lähedalt. Mul polnud aimugi, kui kaua ma teadvuseta olin olnud. Vähemalt valu tundus nüüdseks kadunud olevat. Tegin ettevaatlikult silmad lahti.
Lamasin võrkkiigel mingi maja aias või tagahoovis. Kuidas ma küll sinna olin saanud? Võrkkiige kõrval seisis keegi noor, kahekümnendates aastates naine. Tal olid pikad pruunid juuksed ja sinakashallid silmad ning ta oli minuga umbes ühepikkune. Ta silmitses mind sõbraliku muigega.
„Noh, nüüd kus sa ka üleval oled, äkki räägiksid mulle ka, kust kuradi kohast sa siia said?”
„Ma kukkusin trepist alla,” ütlesin enne, kui taipasin, kui totralt see kõlada võis. Naine turtsatas.
„Trepist?! Kuidas see võimalik on? Sa vist lõid oma pea päris kõvasti ära.”
Tema näolt peegeldus lõbus-kaastundlik imestus.
„See võis küll juhtuda,” nõustusin ma, „aga kus ma üldse olen?”
„Põllu 8, tagaaias. Ühel hetkel sa lihtsalt sadasid taevast alla, otse minu võrkkiigele! Kas sul tuleb juba meelde, mis sinuga tegelikult juhtus?”
Selgitasin talle põhjalikult oma trepikojas juhtunut. Naine põrnitses mind kulmukergitusega ja kõik, mis ta ütles, oli:
„Okei siis.”
„Ma tean, et see kõlab nagu mingi hullu jutt, aga nii see tõesti juhtus! Palun uskuge mind!” jäin naisele anuvalt otsa vaatama.
Üle tema näo levis veelgi laiem muie.
„Olgu, oletame, et ma usun sind. Kus see maja on, mille trepikojas sa kukkusid?”
„See oli kusagil Raua tänava kandis. Igatahes me läksime
