midagi rääkimata. Aga vahet pole, niikuinii ei muutnuks see minu jaoks midagi, kui ta hoopis kellegi teise ideid kopeeris.
Siiski ei jätnud ta kõiki maale endale. Mõned neist müüs ta ära. Kellele, ma ei teagi, aga ta väitis, et välismaalastele.
Emal oli ilmnenud veel üks veidrus – ta nimelt rääkis iseendaga. Või õigemini, siis kui ta arvas, et mina ei kuule või magan juba, rääkis ta kellegagi oma toas, kõnetades teda sinavormis. Aga selles, et seal tegelikult kedagi polnud, veendusin ma ise, kui ühel ööl tema toa ukse taha hiilisin. Uks oli pisut paokil ja seest paistis valgust. Kuulsin ema ütlevat: „Jäta kallis, on parem, kui ta ei tea.”
Siis oli mõnda aega vaikus, ilmselt kuulas ema oma nn vestluskaaslase vastust. Nihkusin hiirvaikselt prao juurde ja nägin järgmist pilti. Mu ema istus voodiserval ja vaatas enda kõrvale õhku. Järelikult istus tema kaaslane ta kõrval. Kuulnud vastust, teatas ema piinatud näoga: „Ma olen sulle sada korda öelnud, et ta peaks mind siis hulluks! Ta ei näe sind ega ka kedagi teist teie hulgast. Ma mäletaksin seda, kui mulle oleks räägitud! Sa peaks…”
Siinkohal ta jutuvada katkes ja näoilme järgi tundus, nagu hoiaks keegi kätt ema suu peal. Siis muutus ema näoilme uuesti normaalseks ja ta põrnitses taas õhku. Tema pilk liikus aeglaselt ukse poole. Jooksin minema nii vaikselt, kui sain, ja tõmbasin voodis teki üle pea. Keegi mulle tuppa ei järgnenud ja mõne aja pärast jäin ma rahunenult magama. Hommikul oli ema juba tööle läinud, nii et ma ei saanud temalt veidra vahejuhtumi kohta küsida. Hiljem sai mu üheksa-aastase julgus lihtsalt otsa.
Ka paar korda hiljem olen ema rääkimas kuulnud ja lukuaugust piilunud, aga pärast toda ööd ta pigem sosistas ega süüdanud toas tuld. Järelikult ta siis teadis, et ma tookord pealt kuulasin! Minu juuresolekul ei näinud ema kunagi veider välja ja teisi vaimuhaigusele viitavaid märke ma tema puhul ei täheldanud.
Niisiis, täna hommikul oli ta jätnud laua peale kirjakese – seegi oli meil juba vana traditsioon, et ta kirjutas mulle paberile mõne lustaka tere hommikust soovi ning lisas sinna tihtipeale mõne meeldetuletuse või ülesande, mille päeva jooksul ära pidin tegema. Tavaliselt oli see midagi sellist nagu: pese pesu ära või siis too mulle mu visandimapp töö juurde.
Tänase kirja sisu pani mind imestama:
Tere hommikust, väike ajarändur!
1. Mine keldrisse ja otsi riiuli tagant üks lapik neljakandiline pakk. Too see mulle pärast kooli ateljeesse.
2. Kui hiljem kohtad kusagil mustlasnaist, lase tal endale ennustada.
3. Vii mu projekt nr 279 aadressil Pärna 14, korter 3.
4. Kui sa pärast koju jõuad, pese pesu ära.
5. Täida kindlasti kõik korraldused!
Jäin kirja kulmukergitusega silmitsema. Kas ema oli päris ära keeranud? Lasta mustlasel endale ennustada? Mis hea pärast?! Ja veel, ta polnud kunagi palunud mul oma projekte (nii nimetas ta valmisõmmeldud töid) kuhugi kohale viia. Kes nüüd siis nii eriline klient oli, et ei saanud ema juurde kohale minna, kui tellimas käia suutis?! Ja see aadress tundus mulle ka kummaliselt tuttav, aga kuidagi ei meenunud, miks. Ja siis veel see viies punkt, et kõik korraldused tuleb täita. Ema polnud iialgi midagi sellist kirja lõppu kirjutanud. Midagi oli selle asja juures valesti, sellest sain ma kohe aru. Kuid enne, kui ma neid korraldusi ei täitnud, ei saanud ma ka selgust.
Kuigi mul oli ajaga kitsas käes, lippasin keldrisse, et kirjeldatud pakki ära tuua. Ka see oli väga kahtlane – miks pidi ema pakki keldris riiuli taga varjul hoidma? Esimese pilguga ei paistnudki, et riiulil üldse midagi oleks. Kummardusin ja uurisin asja lähemalt ning tõepoolest, seal, hoolikalt silma alt ärapeidetult seisis mingi pruunis pappümbrises pakk. Ilma ema juhisteta poleks ma ise seda elu sees märganud. Tirisin paki suure vaevaga välja – see oli tolmukihtidega kaetud ja niiske. Vastikustunnet vaevu alla surudes pühkisin papilt suurema tolmu ja viisin selle üles tuppa. Põnevus oli minu jaoks laes – mida küll ema kõik need aastad niimoodi peitis ja nüüd tagasi tahtis? Keerasin papi asja ümbert lahti. See oli paksu veekindla riidega kaetud, aga riie ise tundus kuiv olevat. Kuju järgi näis see olevat maal. Ei tea, kas järjekordne must koer? Värisevate kätega keerasin riide pildi ümbert lahti ja avastasin, et see ei olnud pilt mustast koerast. Oo ei.
Pildilt vaatas mulle vastu kena neoonsiniste juustega noormees. Kui ta oleks päriselt olemas olnud, oleksin temasse vist küll silmapilk armunud. Mingil määral juhtus see isegi nüüd. Poisi riietus polnud just kuigi tänapäevane – tal oli valge avara kaelusega nailonsärk, mille varrukad ulatusid küünarnukkideni. Selle peal kandis ta musta vesti, mis käis eest kinni kuldsete nööpidega. Jalas tundusid tal olevat mustad püksid, milliseid mehed tänapäeval vaid pidulikul puhul kannavad, aga kindlalt ei võinud ma öelda, sest jalad ulatusid pildilt välja. Peas oli tal täiesti moodne halliruuduline kaabu, mille alt turritasid juuksed korrapäratult igasse suunda. Ta neoonläikega juuksed olid tõepoolest sinised – mitte heleega tumesinised, vaid just sellised keskmised. Punkari moodi ta samas ei paistnud. Poisi silmad – need olid kas hallid või sinakasrohelised, jume tundus suisa veatu või siis oli kunstnik ehk mu emps iluvead välja jätnud. Et tema autor oli, kinnitas ta nimi all vasakus nurgas. Vaatamata poisi tavalisele riietusele ja ehteestlaslikele näojoontele, oli temas siiski midagi, mis tekitas tunde, et ta pole tavaline inimene. Võib-olla oli see lihtsalt minu liialdatud fantaasia.
Ja taas keerlesid mu peas paljud küsimused. Kes too poiss oli? Miks oli ema teda kujutava maali ära peitnud ja seejärel nüüd äkki üles leida palunud? Millal see maal valminud oli? Kuhu ema selle viia tahtis? Ja siis turgatas mulle pähe üks pisut häiriv mõte: alati oli ema joonistanud mingeid olevusi, keda tegelikult ei eksisteerinud. Äkki oli see noormees niisiis samasugune ema väljamõeldis nagu kõik teisedki? Sellest olnuks kahju, sest seda poissi tahtnuks ma küll ükskord oma silmaga näha. Viskasin aga kohe selle mõtte peast, sest leidsin, et see oli ülitobe – soov kohata mingit tundmatut, vahepeal ilmselt tegelikult meheks kasvanud poissi ärapeidetud maalilt.
Äkki meenus mulle, et olen kooli ilmselgelt hilinenud. Et ma tahtsin (vähemalt) kolmandasse tundi jõuda, hakkasin maali tagasi kangasse ja pappi pakkima, kuigi tegelikult oleksin tahtnud seda veel ja veel imetleda… See tehtud, hakkasin mõtlema, kuidas maali ateljeesse toimetada. Oli kaks võimalust: kas võtan selle kooli kaasa ja viin pärast tunde ära, või viin selle kohe ära. Mulle ei meeldinud eriti kumbki variant, sest ma ei teadnud, kuhu maali koolis jätta, ning teisel juhul oleksin kooli veelgi rohkem hilinenud. Vaatasin kella – see näitas juba 8.52. Oli selge, et ma ei jõua ka teise tundi õigeks ajaks. Iseenesest pidi meil täna olema viis tundi, aga erandkorras pidi viimane tund ära jääma, sest inka õps oli haige. Mul oli nii kahju! Oleks siis ära jäänud eelviimane tund – matemaatika – aga ei! Hakkasin mõtlema: olin praegu puudunud muusikatunnist, teine tund oli kirjandus ning pärast seda pidid tulema veel geo ja mata. Mulle meenus, et geos pidi täna olema kontrolltöö ja kuna ma matat niikuinii eriti ei sallinud, otsustasin erandkorras popipäeva teha.
Tavaliselt minuga selliseid asju ei juhtunud, olin seni ikka korralikult koolis käinud. Ainult üks kord oli olnud nii, et emale saadeti laevaga välismaalt suures koguses kangaid ja ta oli mind appi palunud. Siis olingi pool päeva kangarulle autosse ja autost ateljeesse tassinud ning hiljem õhtul pidanud veel ema sõbranna Laura kaheaastast poega Markust hoidma. Ema ja Laura olid ostnud endale ooperipiletid ja teatris mõnusalt aega veetnud sel ajal, kui mina nutvat ja tujukat jõnglast pidin kantseldama. Tol korral tundus see mulle tohutult ebaõiglane, sest sel päeval pidi toimuma meie kooli playbox, mida olin kindlasti tahtnud näha. Ja hullemaks olukord veel läks…
Järgmisel päeval tahtsid mu klassiõed teada, miks mind eelmisel päeval kohal polnud. Naiivne, nagu ma toona olin, rääkisin neile kõigest eespool mainitust.
