kui tuled meie esinemist vaatama? Ja jääd aasta ägedaimast sündmusest ilma, sest emme…” – ta tegi titehäält – „…palus sul kangaid tassida! Mingi memmekas oled vä? Täitsa tainas ikka!”
Tema ja teised naersid ja pilkasid edasi. Isegi Tiina, keda olin seni heaks sõbrannaks pidanud, itsitas kahjurõõmsalt kaasa. Selle aja peale olid ka poisid märganud, et tüdrukud millegi üle kangesti hirnuvad, ning tahtsid nüüd kohe naljast osa saada. Angeelika selgitas neile irvitades: „Annika ei saanud tulla playbox’ile, ta pidi emme kangarulle tassima ja lastehoidjat mängima! Hei, Annika, kas harjutasid oma tulevase elukutse jaoks?”
Nüüd hirnusid juba nii poisid kui ka tüdrukud mu ümber, vahepeal ilkuvaid märkusi pillates. Klassi esipätt Erik küsis suure naeru vahele: „Kuule, Nänni Vain, kuidas sa üldse täna kooli said? Kas titakestele leiti uus hoidja ja sind vallandati?”
Uus naerupahvak kõigi poolt.
Nimi Nänni Vain – mu perekonnanimi on Vainu – jäi mulle aga kohe külge ja paar nädalat kasutasid kõik seda igal võimalusel. Ainus, kes seda ei teinud, oli mu pinginaaber Merilin. Tema polnud naernud ka tol päeval. Siis hakkas see nimi vaikselt populaarsust kaotama, kuni lõpuks kasutasid seda ainult poisid. Viimasel ajal polnud ma seda enam ammu kuulnud – kuni tänaseni.
Niisiis, et olin otsustanud kooli mitte minna, oli mul aega küllaga käes. Ema juurde võisin maali vabalt viia hiljem, jättes mulje, et tulin koolist. Ma ei tahtnud, et ta mu popipäevast (vähemalt esialgu) teada saaks. Järelikult oli mul nüüd kolm vaba tundi. Vahepeal ei saanud ma ka ema teisi korraldusi täita, kuna ema projekt oli tal ateljees, ja pesu ei saanud ma ka pesta, sest siis oleks ema aru saanud, et ma koolis ei käinud. Otsustasin, et lähen vähemalt toast välja ja jõlgun kas või niisama ümbruskonnas.
Tänavatel liikus sel kellaajal suhteliselt vähe rahvast – enamik inimestest olid tööl, koolis või lasteaias. Kõndisin mööda tänavaid ja vahtisin möödaminnes poeaknaid. Jäin pikemalt peatuma ühe kohviku ees, kuhu olin ammu tahtnud minna. Pealegi oli mul suur janu.
Sees oli mõnusalt soe ja hubane. Lambid andsid õrna valgust ja rahvast oli napilt. Toolid olid mõnusad punutised, puidust jalgadega. Ka lauad olid puidust. Vaatasin seinal rippuvat menüüd. Kõik oli suhteliselt kallis, niisiis piirdusin ainult ühe multinektari ja pähklikoogiga. Valisin endale mõnusa privaatse koha kohviku taganurgas, akna all. Aknast välja vaadates tabas mind imestus – ema ateljee aknad paistsid siit täpselt kätte! Muidu polekski see mind nii häirinud, aga tema akendes ei põlenud valgust. Ah, et mis seal imelikku, kuna päeval paistab ju aknast päikesevalgust? Aga ema ateljees see ei kehtinud.
Tema ateljees olid ruumid projekteeritud nõnda, et toa ja akna vahele jäi meetripikkune minikoridor, tänu millele valgus kuigi hästi sisse ei paistnud. Alati, kui ma seal päevasel ajal käisin, põlesid emal lambid, täna aga – ei ühtki valguskiirt! Tegin lihtsa ja loogilise järelduse, et ema ei ole ateljees. Lõunapausi ta kokkuhoiu mõttes kunagi ei pidanud.
Kuigi see tundus mulle väga imelik, et ema tööl polnud, püüdsin seda seletada mõne ootamatu pakilise asjatoimetusega. Kuna mul niikuinii midagi paremat teha polnud, otsustasin, et jään sinna istuma ja hoian ema akendel silma peal.
Vahtisin seal mõne minuti, aga siis hakkas nii tapvalt igav, et koukisin jopetaskust oma MP3 välja ja kuulasin mitu korda järjest oma lemmiklaulu, „Hot N Cold” Katy Perry esituses. Oo my good, ma lihtsalt armastan selle refrääni! Kuulasin veel paar lugu ja vaatasin siis käekella, mis näitas 10.09 – olin siin niisiis juba pool tundi istunud.
Suures kuulamistuhinas olin vahepeal ema akende jälgimise unustanud, ja kui ma nüüd uuesti vaatasin, nägin seda, mida olin kartnudki – ema polnud ikka veel tagasi tulnud. Asi tundus juba täiesti kahtlane, seega ei suutnud ma vastu panna kiusatusele ise kohale minna.
Peagi seisingi juba ateljee ukse ees ja katsusin linki. Uks polnud lukus. Ka see tundus mulle väga kummaline, sest ema ei jätnuks iialgi oma ateljeed lahtiste ustega omapead.
Märkasin, et tema töötoa uks oli praokil. Kõhedusetunne kasvas. Äkki oli emaga midagi halba juhtunud? Äkki oli siia sisse murtud? Äkki oli keegi ikka veel siin? Kuulatasin hetke. Kusagilt ei kostnud ainsatki heli. Endiselt end kõhedalt tundes lükkasin ukse lahti ja libistasin pilgu üle ruumi.
Kõik oli nagu tavaliselt, või vähemalt tundus nii. Tegin tervele ruumile ringi peale, et näha, kas midagi on valesti või puudu. Enda osaliseks pettumuseks leidsin kõik omal kohal olevat. Pettumuseks sellepärast, et teisel juhul oleksin osanud seda veidrat olukorda ehk kuidagi seletada. Siiski oli märke, et ema oli hommikul siin käinud. Ruumi keskel seisval töölaual vedelesid kangatükid, nööpnõelad ja lõikešabloonid. Kuid kõige selle kõrval pälvis minu tähelepanu ese, mis oli teistest eraldi asetatud ja mille küljes oli väike sildike.
Tegemist oli suure läbipaistva kilekotiga, mille seest paistis roosa, lehvikeste ja volangikestega kaetud riideese. Imestasin endamisi, kes sellist nõmedust üldse veel tänapäeval tellida ja veel ka kanda tahaks. Ilmselt vajas keegi seda karnevaliks või kostüümipeoks. Siis aga kummardusin lugema sildikest koti küljes:
Annikale!
See on projekt nr 279. Vii see aadressil Pärna 14, korter 3
Vaatasin kirjakest ja märkasin, et mu suu oli imestusest lahti kukkunud. Kuidas see võimalik oli? Pärast kogu seda jama kirjutas ta veel – musi, ema!? Ja siis järgnes hiiglaslik küsimuste tulv. Kas ema teadis, et ma siia tulen? Miks ta mul seda teha lasi? Kus ta ise oli? Kas ta äkki jälgis mind kuskilt eemalt ja oli selle kõik lavastanud? Aga miks? Mis toimus???
Hingasin mõned korrad rahulikult sisse-välja ja püüdsin asja mõistusega võtta, kuigi see eriti õnnestuda ei tahtnud. Vaatasin uuesti kirja. See oli mu ema käekiri, polnud kahtlustki. Saadetise aadress näis tuttav, aga kuidas ma ka ei püüdnud, ei meenunud see mulle. Lugesin kirja veel mõned korrad – selle sõnad olid mulle juba pähe kulunud. Oli toimumas miski, millest mina midagi ei taibanud.
Mõtlesin emale helistada ja tõde nõuda, aga mu käsi peatus keset numbrite valimist. Ma ei saanud talle ju praegu helistada, ilma et ta mu popitamisest teadlikuks oleks saanud. Kuid samal ajal mõtlesin, et tühja kah, niikuinii oleks klassijuhataja talle sellest teatanud, varem või hiljem. Ja pealegi oli olukord nii kummaline, et minu popipäev tundus asja juures kõige tühisem osa. Valisin numbri lõpuni ja ootasin.
Telefon kutsus. Kutsus. Kutsus ikka veel. Kui see oli juba kümme korda kutsunud, vajutasin nuppu „katkesta”. Mingi osa minust oli seda ette aimanud. Otsustasin talle saata SMS-i: „Kus oled, mis toimub??? Annika.”
Vajutasin „saada” ja pistsin mobla tasku. Teadsin sisimas, et vastust ei saa ma veel niipea, kui üldse. Meenutasin tänast päeva ja koostasin mõttes nimekirja veidratest ja ebatavalistest asjadest, mis olid täna juhtunud:
1. Magasin sisse ja panin poppi.
2. Ema jättis mulle imeliku töödenimekirja.
3. Leidsin (liigagi) köitva maali.
4. Ema polnud ateljees.
5. Ema lasi mul oma projekti kohale viia.
6. Ema ei võtnud telefoni vastu.
Märkasin, et enamik põhjustest algas sõnaga „ema”. Tema oli selle kõige taga! Kas ta üritas enda arust nalja teha või oli ta nüüd peast täielikult ära keeranud? Tajusin, et esitan juba mõttes liiga palju küsimusi, millele ma niikuinii vastuseid ei saa, ning otsustasin hoopis tegutseda. Alustasin sellest, et vaatasin ateljees natuke
