polnud ema lubanud mul midagi puudutada.
„Sa ajad mu tööasjad segamini,” oli ta alati öelnud.
Noh, nüüd saame näha, mis tööasjad sul seal kappides on! – olin ma võidurõõmus. Alustasin kõige põnevamast – ema kirjutuslauast. Laual oli hunnik pabereid, aga need polnud midagi muud kui tellimuslehed klientidelt. Kiskusin sahtlid üksteise järel lahti ja tuulasin läbi. Muu hulgas leidsin sealt enda beebipilte (või olid need ema omad?), kiviks kuivanud võileiva ja koera kaelaketi. Et see oli koera oma, järeldasin ma sellest, et metalse keti otsas rippus ümmargune metallplaadike, millel seisis nimi ARMY ja väike reljeefne käpajälg, mis ei tundunud koera oma, sest sellel oli kolm esivarvast nelja asemel. Ei tea, kas empsil oli kunagi koer olnud? Mulle ta sellest küll midagi rääkinud polnud. Kahjuks ei leidnud ma sealt peale nende esemete ja empsi tööasjade midagi huvitavat.
Järgmisena võtsin ette kapid. Esimeses polnud midagi huvitavat – ainult hiiglaslikud kangarullid. Teise olid pandud juba omanikke ootavad valmis riided. Kolmas kapp oli lukus. Ahhaa, järelikult pidi seal midagi olema!
Kuid, võtit mul polnud. Siis meenus mulle asjaolu, et inimesed peitsid vanasti oma koduvõtmed uksemati alla. Siin polnud küll mingit uksematti, aga põrandale kükitasin ma ikkagi. Kobasin käega kapialust ja pärast mõningast tolmurullide vahel sahmimist puutus mu käsi millegi väikese ja külma vastu. See oligi võti!
Endamisi inimeste ettearvatavuse üle muiates püüdsin ust lahti keerata. Algul ei saanud ma keeramissuunale ja – pöörete arvule pihta, kuid lõpuks tuli kapiuks siiski kääksudes lahti. Selle järgi võisin arvata, et kappi ei avata just tihti.
Lootsin nüüd mõnda ema saladusi paljastavat tõendit leida, kuid pidin vähemalt esmapilgul pettuma. Kapp oli täis imelikku kila-kola, mida õmblusateljees kindlasti vaja ei läinud. Seal oli vana laualamp, mis kuulus välimuselt eelmise sajandi algusesse, tühi jalgpall, samuti vana, mõned nõukaaegsed kooliõpikud – ilmselt empsi omad, mingi imelik ebamäärase kujuga kivitükk, mille liiki ma määratleda ei osanud, ja üks väike must karbike, mis mu tähelepanu köitis. Kui kummardusin seda võtma, nägin, et selle all, täitsa kapinurgas oli mingi hunnik pabereid. Lähemal vaatlemisel selgus, et see oli kummipaelaga kokku köidetud pakk vanu fotosid.
Jätsin karbikese pärasteks ja uurisin fotosid. Nüüd alles põnevaks läks! Esimene foto oli mustvalge ja sellel oli üks väike poiss – nii umbes viieaastane, pildi teisel küljel seisis aastaarv 1957. Jätsin küsimused pärastiseks ja vaatasin edasi. Teisel pildil oli mu ema rasedana umbes minuvanusena (issand, kui minu sarnane ta oli!), kolmas oli mu ema vana klassipilt, kus ta vist üheksandat lõpetas. Järgmisel oli jälle see väike poiss, nüüd aga natuke suuremana, aastaarvuks oli märgitud 1959. Siis veel paar pilti mu emast minuvanusena, kus ta seisis kahtlaselt pildi ühe ääre pool, nagu seisaks ta kõrval keegi, keda näha pole. Siis tuli pilt, mida ma pikemalt vaatama jäin.
Sellel oli üks tüdruk, kes erines kõigist teistest, keda ma seni näinud olin. Tal olid kaks pikka, pea nabani ulatuvat patsi, kuid pealael seisid mõned lokkis juuksed kohati üksikute karvade, kohati lühikeste salkudega erinevates suundades püsti. Mis mind aga eriti hämmastas, oli tema riietus: must mingite kirjadega T-särk, sama värvi püksid ja kaelas rippumas mingisugune kett. Kõige kummalisem detail pildil oli lainelaud tüdruku selja taga – musta värvi, valgete triipudega ja ma ei tea, kas mu silmad petsid mind – sellel laual tundus ülaosas olevat väike ekraan. Vaatasin pilti mõnda aega ja võtsin siis järgmise. Seal oli jälle see tüdruk, aga nüüd sõitis ta lainelauaga mööda laineid. Kummaline tundus pildi juures see, et tüdrukul olid ikka needsamad riided seljas (halloo, surfatakse ju kalipsos, eks?!). Ja et laine tagant pildinurgast oleks nagu majad paistnud. Aga ma võisin ka eksida.
Vaatasin ka ülejäänud pilte. Seal oli veel pilte mu emast, sellest patsidega tüdrukust, väikesest poisist ja paar pilti olid üldse tühjad.
Kes oli see väike poiss? Kas see oli isa väiksena? Selle mõtte viskasin kohe peast, sest mu isa ei saaks nii vana olla. Ta pidanuks praegu siis mingi 57 olema. Pigem oli see mõni ema tuttav või vanaisa või mõni sugulane või… Variante oli palju.
Ja kes oli see patsidega tüdruk? Fotosid temast olid nii mustvalgeid kui ka värvilisi. Ta oli emaga ühevanune, sest märkasin teda ka ema klassipildil. Seal oli tal valge triiksärk ja must vest nagu kõigil teistel tüdrukutel.
Seda pilti vaadates tulin mõttele, et ema polnud mulle kunagi oma klassipilte näidanud ega üldse oma klassikaaslastest midagi rääkinud. Kui ma ka olin temalt selle kohta midagi küsinud, oli ta alati teemat vahetanud. Hakkasin teravalt tajuma, kui vähe ma oma emast tegelikult teadsin.
Vaatasin veel kord pilte poisist. Temast oli kokku seitse pilti, kaks aastast 1955, kaks aastast 1957, üks aastast 1959, üks aastast 1962 ja üks aastaarvuga 1963. Poisil olid heledad juuksed ja heledad silmad, ilmselt sinised. Tema näojoontes oli midagi tuttavlikku ja ma taipasin, et ta oli natuke minu ja seega ka minu ema nägu… Äkki see siiski oli mu vanaisa? Võis olla küll, sest ma polnud teda kunagi näinud, sest kahjuks olid kõik minu vanavanemad surnud – nagu teisedki kõik minu müstiliselt puuduvad sugulased.
Siis jäidki üle pildid, kus mu ema seisis või istus üksi. Tundus nagu oleks piltidel keegi, keda mina ei näe, aga pildistaja on näinud. Hunnik imelikke pilte, mõtlesin ma. Miks pidi ema need siia peitma? Millega ta küll oma nooruses tegeles, et nüüd seda kõike nii varjama pidi? Tal pidi vist päris raju elu olema, et ta sellest rääkida ei julgenud. Mõelda, kui noorelt ta minugi sai – ainult aasta minust vanemana, viieteistkümnesena! Äkki tegeles ta millegi keelatuga ja ei tahtnud nüüd purustada minu illusiooni temast kui musteremast? Olin ühe päevaga oma ema vastu kogu usalduse kaotanud. Mida ta veel minu eest varjas? Kas miski oli üldse nii, nagu paistis?
Sel hetkel hakkas telefon piiksuma ja andis märku SMS-i saabumisest. Jess, mõtlesin endamisi ema numbrit nähes. Nüüd sain vähemalt teada, kus ta on. Sõnumit lugedes tabas mind aga pettumus: „Kõik on korras. Vii projekt nr 279 ära. Ema.”
See oli ka kõik. Tundsin, kuidas nõutus ja trots minus üha kasvasid. Mis kurat tal täna viga on? Miks see projekt talle järsku nii tähtis on? Miks ta ei võinud mulle öelda, mis toimus ja kuhu ta läks? Hingasin veidi aega sügavalt sisse-välja. Olles rahunenud, tegin otsuse – viin selle projekti ära, kui see talle nii tähtis on, ja siis lähen koju ning nõuan emalt vastuseid. Ja mitte vähe!
Pistsin fotode paki ühte ema õlakotti, mis seinal rippus, kavatsedes pilte hiljem ema küsitlemisel kasutada. Haaranud laualt projekti, lahkusin ateljeest. Panin uksed kinni, aga mitte lukku, sest mul polnud võtit. Ema oma probleem, kui see nüüd paljaks varastakse!
Teadsin umbes, kus on Pärna tänav ja asusin sinna poole teele. See polnud kuigi kaugel – ainult mõned tänavad kõndida. Kogu tee vältel tundus mulle, nagu keegi jälitaks mind, aga lisasin selle oma kuhjunud sisemise segaduse arvele.
Maja number 14 oli täiesti tavaline paneelmaja. Trepikoja uks oli lukus, niisiis ootasin mõne minuti, kuni üks vanamees välja tuli ja ma sisse sain. Algul tõkestas too vanapapi mul tee ja küsis pahaselt: „Mis sina lähed ka sinna peole või? Neid kuradeid on seal juba niigi palju. Kisavad ja kuulavad oma tagumist, kuidas jaksavad! Ütle neile, et nad vait jääksid. Või kutsub onu Artur politsei!”
Seejärel lasi vanamees mind mööda ja torises midagi tänapäeva noorte ükskõiksusest.
Olles trepikotta pääsenud, kuulsin ja tajusin kogu kehaga seinte värinast seda muusikat, mida Artur oli n-ö tagumiseks nimetanud. See tuli siitsamast esimeselt korruselt, ilmselt korterist number kolm ja ma taipasin hirmuga, et see oli korter, kuhu ma oma projekti viima pidin.
Andsin mitu korda järjest pikalt uksekella, kuid see ei aidanud. Siis võtsin rusikad
