suitsu- ja krõpsupakid, kellegi sokid ja jumal teab, mis kõik veel. See ei tundunud just kohana, kus keegi vajaks roosat volangidega kostüümi. Minus võttis maad halb eelaimus.
Liikusin üle esiku tuppa, kust kostis kiljumist, naermist ja kus ilmelt mängis ka too kohutav tümps.
„Ma tõin teie tellitud kostüümi ära…”
Sõnad surid mu huultel, kui seisin toalävel ja mulle vaatas ootamatult otsa hunnik tuttavaid nägusid.
Elutoa diivanil olid tühjade džinnipurkide vahel koha leidnud Erik, Jürka, Angeelika ja Birgit. Põrandal lamasklesid, siidrid käes, Elise, Rasmus ja Kerli, ning tugitoolis olid enne minu tulekut ilmselt amelenud Toivo ja mingi tibi, keda ma esimest korda elus nägin. Nüüd vahtisid nad kõik mind ja enamik neist irvitas.
„Kuule, Nänni Vain, miks sind täna koolis ei olnd? Aah? Pidid jälle lapsukesi hoidma vä?”
Erik, kelle hingeõhk reetis joovet, irvitas omatehtud nalja peale, teised temaga koos. Ka see tundmatu tibi muide.
„Mida sa siit üldse tahad?” küsis Angeelika üleolevalt. „Ja mis faking asi see veel on?” osutas ta pakile mu käes.
„See on mingi riideese, mille selle korteri elanikud tellisid,” pobisesin ma, teades, kui haledalt see kõlab.
„Minu vanemad pole sult sittagi tellinud,” nähvas Erik ja sel hetkel sai mulle selgeks, miks see aadress mulle nii tuttav oli tundunud. See oli ju Eriku aadress…
„Tra, näita siia,” krabas Erik paki mu käest.
Ta käristas kile lahti ja tõmbas sisu välja. Kui ta oli selle lahti voltinud, pääses üle ruumi valla mõnitav naerupahvak. See projekt oli mingi sajanditetagune meesteülikond, mille käistel, krael ja alaservas oli hiiglaslik volangimeri. Eriti nõmedaks tegi selle too beebiroosa värv.
„Mis kuradi pask see veel on?” küsis Jürka naeru vahele.
„Mis su emal on mingi kiiks vä, et ta sihukest saasta teeb?”
Kui vahepeal kippus naer juba vaibuma, siis nüüd sadas see uue hooga minu peale. Olin juba näost täiesti punaseks läinud ega teadnud, mida edasi teha.
„Vale aadress vist,” pomisesin tuhmilt. Kummardusin põranda poole, et too roosa jõletis üles võtta ja kaduda, kuid Jürka seisis mulle ukse peale ette.
„Kuhu nüüd nii kiiresti? Pidu ju alles algas. Või äkki emme juba ootab ja närib küüsi, et kus sa oled.”
„Lase mind mööda,” nähvasin talle. Ta ei teinud muidugi välja.
„Putsi, Jürka, noh, kas sul siis südant ei ole vä? Kari tittesid jääb praegu hoidjata,” oli Toivo mõnitavalt hoolitsev. Kõik naersid jälle. Jürka, kelle suust tulev viinalõhn mind lämmatama pidi, kummardus mulle lähemale ega kavatsenudki mind mööda lasta. Viimses hädas lajatasin talle nii tugeva kõrvakiilu, kui sain ja trügisin end tema kõrvalt välja. Edasi ma lihtsalt jooksin läbi esiku, saateks mõnitav naer ja pilked, ning lõin korteriukse pauguga enda järel kinni. Majast välja saades ma ainult jooksin mõnda aega – peamine, et saaks sellest kohast eemale. Mis näoga ma küll esmaspäeval kooli minema pidin? Selleks ajaks pidas juba terve klass mind opakaks! Ühel hetkel leidsin end trollipeatusest ja troll oli juba ees. Lipsasin kähku sisse ja istusin taha nurgaistmele.
Pisarad valgusid üle näo. Koju ma kohe kindlasti minna ei kavatsenud. Tulin lõpp-peatuses ehk Viru juures maha ja otsustasin mõneks ajaks sinna jääda.
Siin ma siis nüüd istusin. Päeva meenutades polnud ma märganudki, et minu kõrvale oli istunud vanem naine. Mustade juuste ja tõmmu nahavärvi järgi otsustades mustlane või mõni turist. Ei, turist ilmselt mitte, sest kaelasrippuvat fotokaamerat ja hiiglasuuri ostukotte ei paistnud kusagilt. Naine märkas, et ma teda silmitsen, ja küsis mingi veidra aktsendiga: „Kas on midagi?”
„Ei,” valetasin ma. Naine ilmselt nägi mu vale läbi ja jätkas.
„Kullake, ma näen, et miski piinab sind. Kas sina tahad sellest rääkida?”
„Ei.”
„Siis tahad sa hoopis ennustust?”
Tundus, et tema jaoks polnudki see küsimus, pigem tõdemus. Olin kuulnud mustlastest, kes tulevikku ennustavad, aga samal ajal sind tegelikult paljaks varastavad. Katsusin alateadlikult oma kotti, et näha, kas kõik on alles, ning märkasin alles siis, et olin projekti Eriku juurde unustanud. Tühja kah. Mustlasnaine vist märkas mu liigutust, sest ta ütles: „Ära sina karda, kullake, tule, ma ennustan sulle!”
Pärast tänast jama tundus see pakkumine ahvatlev ja ma ütlesingi jah. Kui palju hullemaks asjad ikka minna said?
Pikemalt ootamata krabas naine mul käest ja vedas endaga kaasa.
„Kuhu te mind viite? Laske lahti!”
„Ma viin su enda juurde, egas ma sulle tänaval ennustama ei hakka,” vastas ta mul käest lahti laskmata.
Puiklesin algul veidi vastu, aga siis lasin end kaasa viia. See ei saa olla hullem kui kõik see, mis minuga täna juba on juhtunud, lohutasin end mõttes. Naine vedas mind trammi peale ja me sõitsime Kadrioru poole. Ka trammis ei lasknud ta mu kätt lahti. Läksime ülikooli juures maha ning naine juhtis mind läbi väikeste tundmatute tänavate. Ta jäi seisma ühe maja ees, mis teistest kuigivõrd ei erinenud. See oli nõukogudeaegne kolmekorruseline, mille seintelt koorus tumerohelist värvi.
„Siinsamas teisel korrusel see ongi,” teatas naine.
Läksin tema järel vanast kivitrepist üles ja astusin sisse kulunud korteriuksest.
Sees oli hämar, sest akende ette olid tõmmatud kirevamustrilised kardinad. Põrandal olid indiapärased vaibad, riiulitel vedelesid igasugused kaardipakid, raamatud, pudelikesed ja isegi kristallkuul. Õhus oli tunda kas viiruki või lõhnaküünla magusust. Oli näha, et siin elav inimene tegeleb ennustamise, vahest isegi maagiaga. Kööginurgas istus laua taga maani ulatuva hommikumantliga mees, kellest ainult heledad silmad ja pruun habemetüügas paistsid. Mulle meenusid kohe hoiatavad jutud vägistajatest ja pervertidest. Rapsasin oma käe järsult mustlasnaise peost vabaks ning taganesin ukse poole. Mustlasnaine sai mu hirmust aru ja naeris rahustavalt: „Oh, ära karda, kullake, see on kõigest minu poeg. Ta armastab kodus hommikumantlis olla.”
Ma ei liigutanudki. Sõna „mantel” ei kõlanud just kuigi julgustavalt…
Tekkis piinlik vaikiv kolmnurk, kus keegi lisaks käsi laiutavale mustlasnaisele ei liigutanud. Lõpuks kostis kähedat itsitust.
„Ma pole sinust huvitatud,” kostis hommikumantlist poja häälest muie. Läksin näost tulipunaseks ja tulin naise juurde tagasi.
„Näe, tule istu siia, kullake,” viipas ta mind väikese tumedast puidust laua juurde.
Mind häiris veidi, et ta mind kogu aeg kullakeseks nimetas, aga sellised mõned vanainimesed vist juba kord on.
„Kas te ennustate tarokaartidega?” tahtsin teada.
„Hiljem, kullake, hiljem. Alustame parem käejoontest. Näe, istu siia ja anna mulle oma vasak käsi. Sa oled ikka paremakäeline?”
„Jah,” vastasin kätt lauale sirutades.
Naine
