ema pani mulle sellise nime ja ma ei kurda.” Ta vaikis mõne hetke. „Sa oled alles neliteist ja juba koduta. Lasid jalga või?”
„Ei. Enne trepist alla kukkumist oli mul kodu, aga nüüd olen ma teises sajandis ja ma ei tea, kas mu kodu üldse veel ehitatud on!”
„Nii, et sa väidad ikka veel, et kukkusid trepist alla,” muigas ta. „Mida sa sellega mõtlesid, et oled teises sajandis?”
„Noh, ma ei tea, kas te usute mind või mitte, aga täna hommikul olin ma veel aastas 2009!”
„Sa ei näe välja nagu inimene, kes pärast suurt šokki ei tea ise ka, mida ta suust välja ajab, nii et…” ta tegi pausi, „…mul tuleb sind vist uskuda.”
See oli küll rõõmustav asjade käik. Olime märkamatult peatusesse jõudnud. Vaatasin sildil olevaid busside numbreid – need olid hoopis teised kui minu ajal.
„Milline neist bussidest viib Tehnikaülikooli juurde?” küsisin Akiiralt.
„Number 33,” sain ma vastuseks. Nii, et mõned asjad olid siiski samaks jäänud.
Buss tuligi mõne minuti pärast ja me läksime peale. Akiira käskis mul endale pilet osta, kui mul just kuukaarti ei ole. Näitasin talle oma ID-kaarti, mispeale ta seda igatepidi uuris ja painutas (olin õnnelik, et see terveks jäi!) ning lõpuks kasutuskõlbmatuks tunnistas. Olin sunnitud endale ühekordse talongi ostma. Õnn, et kroonid juba kasutusel olid! Hakkasin just bussijuhile rahatähte ulatama, kui märkasin raha väljalaskeaastat: 1995. Bussijuht jäi mulle küsivalt otsa vaatama ja ma ulatasin raha talle lootuses, et ta seda pisiasja ei märka. Mul vedas – ta ei märganud.
Istusime Akiiraga vastastikustele istmetele ja tekkis piinlik vaikus. Akiira katkestas selle esimesena:
„Mis sul enne selle rahaga juhtus, et sa äkki seda niimoodi jõllitama jäid?”
Taipasin, et siin terendas võimalus oma päritolu tõestada.
„Näe, vaadake seda aastaarvu siin,” näitasin ma talle üht kahekümneviiekat.
„2002?!” oli ta imestunud. „On see ikka ehtne raha? See näeb teistsugune välja kui praegused!”
Selle tõestuseks koukis ta oma püksitaskust veel ühe kahekümneviieka ja hoidis seda minu oma kõrval.
„Näed, hoopis teistsugune kui minu oma!”
Nägin tõesti erinevust – Akiira rahal paistis Tammsaare portree nagu rohekashall foto, aga minu oma peal oli see arvuti abiga tehtud. Ka jooned taustal olid erinevad. Vanem raha oli tumedam. Minu tõestuskatse oli läbi kukkunud.
„Sa oled vist päris rikas, et nii suuri rahasid lihtsalt kaasas kannad,” ütles Akiira mu kahekümneviieste pakki nähes. Ma ei saanud kohe pihta, mis ta sellega mõtles, aga siis meenus mulle, et ema oli seda mulle kunagi rääkinud. Vabariigi algusaegadel oli kõik palju odavam ja raha oli inimestel palju vähem.
„Minu ajal,” ei andnud ma alla, „on sellise rahasumma kaasaskandmine täiesti normaalne. Vahel tundub, et seda on isegi vähe.”
„Noh… kui sa nii ütled,” kehitas ta õlgu.
Märkasin, et ka tema rahakott polnud just tühi, ega jätnud seda märkimata.
„Nii on,” nõustus ta, „aga minult ei hakka keegi seda varastama.”
Ta ütles seda nii hoolimatult, nii kindlalt, et näis, nagu oleks temalt varastamine täiesti võimatu asi.
„Miks te selles nii kindel olete? Hea varas võib igaühelt varastada, ilma, et keegi arugi saaks.”
„Noh, ütleme nii, et ma olen lihtsalt väga hoolas valvur.”
Näis, et sellel teemal ta rohkem rääkida ei taha.
„Kui vana te olete?” tuli mul äkki üle huulte.
„Ametlikult 27.”
„Mis mõttes ametlikult?”
„Selles mõttes, et ma ei tunne end nii vanana, ja kuule, lõpetaks äkki selle tüütu teietamise? Võid mind sinatada ja lihtsalt Akiiraks kutsuda.”
Olime märkamatult kohale jõudnud. Tehnikaülikool oli seal, kus ta ikka oli, ainult seda uut juurdeehitust polnud. Juhatasin Akiirale teed läbi tuttavate majavahede. Mõne minuti pärast olimegi maja juures, mille nurga taga asus minu oma. Juba kaugelt oli kosta mingit mürinat, mida vahel ehitusplatsidel kuuleb.
Ümber nurga jõudes oligi nii, nagu ma olin kartnud – meie maja koha peal käis äge ehitustöö. Vundament oli juba valmis, aga seinu alles tehti. Kõrval oli püsti silt:
„Mis on, kas ei leia oma maja üles?”
Akiira oli mu kimbatust märganud.
„Minu maja,” vastasin ma nuttu kinni hoides, „valmib alles sügisel 1993!”
„See on sinu maja, mida nad siin ehitavad või?” Akiira osutas ehitustöödele. Noogutasin pead. Kui Akiira mu näoilmet nägi, kadus ta lõbusus.
„Sa võid ju paar päeva minu juures elada,” tegi ta pakkumise.
„Ma ei tea, kuidas teid ära tänada!”
„Lihtsalt ära teieta mind, okei?”
„Okei.”
Akiira maja tundus juba väljastpoolt suur, kuid seest oli see veelgi suurem. Majal oli kaks korrust, saun ning välisterrass teisel korrusel. Maja taga oli suur aed, kus ma olin ilmselt „taevast alla sadanud”.
„Tunne end nagu kodus,” teatas Akiira, kui me tema majja sisse astusime. Kodutunde tekkimine tõotas mul ilmselt aega võtta, sest nii suures elamises polnud ma varem ööbinud. Isegi meie suvila Koerus polnud nii suur kui see.
Esik oli sama suur kui mu tuba meie korteris, mis parajasti oli alles ehitusjärgus. Seinas oli oranžitriibuline tapeet ja terve rivi nagisid, neist enamik tühjad, põrandal lühikese karvaga helepruun vaip ja seintel mõned kapid, mis olid kahtlaselt kõrgel. Minu käsi neid avama ei ulatunud. Riided, mis nagis rippusid, tundusid talve jaoks kohati liiga õhukesed.
Esimese hooga ma kohe seda kõike ei märganud, sest olin nutnud pool tagasiteed. Oma kodus pistis Akiira mulle suhkruvee nina alla ja ütles:
„Näe, joo ära, hakkab parem.”
„Ei, aitäh! Jääb ära! Ühest suhkruveest mulle tänaseks juba piisab!” keeldusin ma kategooriliselt.
Ei tahtnud nagu uuesti ajastut vahetada ja kogemata näiteks kiviaega sattuda. Tundsin end selles olukorras täiesti abitult. Olin ühtäkki jäänud ilma kodust, emast, sõpradest ja kõigest muust, mis mulle kallis oli. Mul polnud kuhugi minna ja igavesti Akiira juurde ma ka jääda ei saanud, sest ta arvas ilmselt, et olen lihtsalt kodust jalga lasknud, järjekordne märatsevate hormoonide ja elava fantaasiaga pubekas, kellel ühel hetkel kõik üle visanud oli ja kes varsti koju tagasi ronib. Vähemalt ei uskunud ta ikka veel päriselt, et ma tulevikust siia olin rännanud.
„Kui
