seal olla. Sa pidid seda unes nägema või ette kujutama…” Ta peatus hetkeks ja muigas siis, „…kui sa just vaime ei näe.”
Mina ja näen vaime! Ei noh, aitäh, aina paremaks läks! Ta pidas mind vist ikka püstihulluks. Aga võib-olla ma olingi natuke hull? Äkki see kõik on lihtsalt üks suur unenägu ja hommikul ärgates leian end oma voodist, aastas 2009, mõtlesin ma naljaga pooleks. See oli küll väheusutav variant, aga vajas proovimist, nii et ma ütlesin Akiirale, et jah, tal on ilmselt õigus, et ma nägin seda ainult unes, soovisin head ööd ja läksin uuesti magama, lootuses, et homme on see kõik möödas.
Nagu arvata oli, ärkasin hommikul siiski Akiira majas, helekollase toa voodis. Tõdemus, et tagasiteed koju ei ole, rusus mind juba päeva alustuseks. Siis aga meenusid mulle öised sündmused ja ma tahtsin näha, kas need toolid on endiselt pikali. Nende nägemine oleks mulle tõestanud, et öösel üldse midagi juhtus, et ma seda tõesti ainult unes ei näinud.
Läksin terrassile ja olin pettunud – toolid seisid oma kohtadel korralikult püsti. Ilmselt oli Akiira nad vahepeal üles tõstnud. Kuid mulle meenus samas, et öösel oli Akiira tagasi oma tuppa läinud ja toolid vedelema jätnud. Vast ta oli siis enne mind ärganud? Ent kell mu toas näitas alles poolt seitset ja kuna täna oli pühapäev, siis kahtlesin selles tugevalt. Hiilisin vaikselt tema toa ukse juurde ja piilusin sisse.
Akiira magas oma võrkkiiges ja polnud mingit märki, et ta oleks vahepeal sealt lahkunud. Jäi üle ainult kaks järeldust.
Esimene oli loogiline, kuid imelik – Akiira tõusis vahepeal öösel üles ja tõstis toolid tagasi. Teine oli nii võimatu, et ma ei tahtnud selle peale õieti mõeldagi – keegi käis ja tõstis need toolid tagasi, kuni me magasime. Ilmselt siis see vanamees.
Hakkasin riideid vahetama ja avastasin rõõmsaks üllatuseks, et mobiil ja MP3 olid mul endiselt taskus. Lapsiku lootusega valisin ema numbri ja jäin ootama.
„Number, millele te helistate ei ole kasutusel…”
Nojah, mida ma siis ootasin? Et ema võtaks vastu ja küsiks muretsevalt: „Kus sa oled?”
Ei, tõde oli see, et olin sattunud ajastusse, kus esimesed mobiilid alles kasutusele võeti ning mu ema pidi olema veel lapseeas.
Taas läks mu mõte kodu juurde. Kuhu ma küll täna õhtul lähen? Ma ei julgenud Akiiralt veel üht ööd enda majas paluda, sest ta oli minust vist niigi tüdinud. Magan kas või kuskil keldris, kuni sobivama elupaiga leian, otsustasin ma.
Jah, kohe kui Akiira ärkab, valetan talle, et ma saan siiski ühe sõbra juurde minna, ja et ta ei pea enam minu pärast muretsema.
Millal ta aga ärkab, polnud mul aimugi, niisiis otsustasin natuke lähemalt tema maja ning plaadi- ja raamatukogu uurida. Otsustasin viimasest alustada, sest muidu ei jõudnuks ma äkki pärast seda teha.
Tema kogu oli tõesti hiiglaslik, koosnedes nii vinüülidest kui ka laserplaatidest, aga lähemal uurimisel sai mulle tema muusikaline maitse kiiresti selgeks. Riiulitel seisid peamiselt vanamoodsa popi, džässi, svingi ja rock’n’roll’i plaadid. Bändidest olid esindatud näiteks ABBA, The Beatles, mingi minule tundmatu bänd The Seekers ja ka mõned eestimaised bändid. Raamatuid oli tal iga teema kohta: ilukirjandus, kokaraamatud, välimäärajad, õpikud, naljaraamatud ja Jumal teab, mis kõik veel. Lappasin ka ajakirju – enamik olid õhukesed ja mustvalged. Mõned, mis olid ka värvilised olid minu jaoks nostalgiliselt kehva pildikvaliteediga. Tal oli ka mitmeid atlaseid ja eri maade teede kaarte, millel olid mitmetesse kohtadesse eri värvi täpikesed tehtud. Küllap ta siis reisis päris palju.
Hakkasin mõtlema, et ta peab vist päris rikas olema, et nii hästi elada. Olin emalt kuulnud, et tol ajal, 1990ndate alguse poole oli Eesti väga vaene. Ju siis kõik inimesed ei olnud. Ei tea, kas tal ka oma auto oli? Garaaži maja küljes olin näinud, nii et vist ikka oli.
Suundusin alumisele korrusele, kus ma polnud veel jõudnud eelmisel päeval ringi vaadata. Seal olid köök, suur külalistetuba, esik, WC, tohutu vannituba koos saunaga ja mingi ruum, mille uks oli lukus. Jälle! Ei tea, mis tal siin majas küll sellist oli, mida pidi nii kangesti peitma? Kui ma nüüd natuke planeeringu peale mõtlesin, taipasin, et see tuba on ülemise korruse lukustatud toa all. Minus lõi üle pea kange soov vähemalt ühte neist ruumidest sisse pääseda. Ei tea, kus ta neid võtmeid hoiab?
Hakkasin enda ümber ringi vaatama. Esimesena peatus mu pilk paljude sahtlitega punakaspruunil kummutil, mis elutoa nurgas seisis. Tirisin jõuga lahti esimest sahtlit – see ei tahtnud algul just hästi õnnestuda, kuna kummut oli ilmselt ülivana. Lõpuks tuli sahtel siiski lahti ja ma sain selle sisule pilgu peale heita.
Seal oli hunnik mingeid pabereid ja dokumente, paar plekist karpi, foto ühest vanast naisest ja veel avamata pakk tikutoose. Olin just ühe plekk-karpidest kätte haaranud ja hakkasin kaant üles tõstma, kui märkasin silmanurgast mingit liikumist.
Pöörasin ümber ja seal ta seisis! See sama vanamees Akiira terrassilt! Ta seisis minu selja taga, käed rinnal vaheliti, ja põrnitses mind halvustavalt. Mulle tundus, et tema juures oli midagi teisiti kui pidanuks olema. Ta oli kohati kuidagi valet värvi. Siis ma äkki märkasin erinevust – mehe juuksed oli hõbedased. Ei, mitte kõnekujundlikult, vaid sõna otseses mõttes. Need sätendasid ta palja pealae ümber.
„Tänapäeva noortel pole enam mingit austust teise vara vastu. Ausõna, ma ei saa aru, miks Akiira selle siia võttis?” torises ta justkui omaette. Nagu mind polekski teda kuulmas.
Olin oma esimesest keeletusest üle saanud:
„Kes te olete?” oli kõige tähtsam küsimus neist paljudest, mis mu peas keerlesid. Vanamees jäi mind hetkeks teraselt silmitsema, aga ühmas siis:
„Ah, see veel räägib ka iseendaga.”
„Ma rääkisin teiega, härra.”
Ta jäi mulle seepeale hämmeldunult otsa vaatama ja näitas siis oma nimetissõrmega küsivalt endale.
„Jah, just teiega. Kas te arvate, et ma ei näe teid?”
„Ehh, sedamoodi ma mõt’sin jah,” oli ta kuidagi ebalev ja ettevaatlik, nagu poleks ta kindel, kas ma ikka temaga räägin.
„Noh, siis valesti mõtlesite! Ma näen teid vägagi hästi ja nüüd vastake mulle! Kes te olete?” üritasin temaga karm olla. See paistis mõjuvat.
„Ma olen… ee… Raimond,” tuli ebalev vastus. Vanake vaatas mulle väga hirmunult otsa. Mina aga ei jätnud:
„See pole mingi vastus! Kes ja miks te siin olete? Te ei ela ju siin!”
„Ee… seda, et… tegelikult elan küll, kui seda just eluks saab nimetada.”
Olin üllatunud. Kui see mees tõtt rääkis, siis miks ei öelnud Akiira mulle, et tema majas veel keegi elab?
„Kus te siin täpselt elate? Ma ei ole siin ühtegi kasutuses olevat ruumi peale Akiira oma näinud.”
„See pole teie asi! Ja Akiira teab väga hästi, et ma siin elan!” Ta näis hakkavat oma kohmetusest üle saama. Mulle kerkis pähe üks veidi naljakas küsimus:
„Kas te olete Akiira vanaisa?” Selle peale paistis mees kuidagi rabatud ja vaatas mind, nagu mingit hullu.
„Jumal küll, mõtle ikka ka mida sa räägid! Kas sul pole silmi peas või? Ma pole ta vanaisa! Ma olen ta majavaim!”
„Kuidas
