läbi ja siis veel üks ruum. Siis jõuame minu „tuppa”,” selgitas Martin. Jätsin küsimused pärasteks ja roomasin edasi. Siis jõudsin ühte ruumi, mis paistis olevat kooli keskkütteruum, aga üks asi oli minu seisukohalt valesti. Seal polnud nimelt teist ust.
„Sa ilmselt mõtled, et kuidas sa siit läbi saad. Rooma kõigepealt sinna vasaku seinani. Nii. Ja nüüd anna mulle üks käsi või mõni koht, mida sa roomamisel eriti ei kasuta. Kõik asjad, mida vaim puudutab, lähevad sealt läbi, kust vaim soovib. Jälle üks meie loodusseadus.”
Olin päris kurnatud, aga ulatasin talle oma vasaku käe, millest ta mõningate raskustega kinni haaras.
„Nüüd rooma seni, kuni oled teisel pool seina.”
See tundus küll võimatu ja imelikuna ja igas teises situatsioonis oleks see mind vähemalt muigama pannud, nüüd aga kuuletusin pimesi. Kui mu käsi seina vastu jõudis, ootasin tuttavlikku kokkupuudet, mida aga ei tulnud. Oli hoopis selline pisut kõditav ja kare tunne, kui käsi läbi vineerseina läks. Peale paremat kätt läksid vasak (koos Martiniga) ja mu nägu. Sulgesin igaks juhuks silmad ja ei teinud neid enne lahti, kui olin teisel pool. Nüüd oli juba lihtne ülejäänud keha läbi vedada.
„Luba esitleda – minu kodu,” viipas Martin käega üle ruumi.
Ruum, kuhu olin sattunud, oli natuke väiksem kui keskmine klassiruum ja suurem kui minu tuba mu tulevikukodus. See oli igast küljest seinaga piiratud ja oli näha, et siin oli kunagi uks olnud, kuid siis kinni müüritud. Tolmu oli siin aga vähem kui mujal – küllap oli Martin pühkinud.
Tuba oli tagasihoidlikult sisustatud. Mööblist olid esindatud kummut, lahtikäiv koolipink, tool, kapp ja juba teist korda selles ajas – võrkkiik. Ei tea, kas see on mingi ajastu trend või? Siiski, tema oma oli vanem ja kulunum, kui Akiira oma, kuid soe punakaspruuni-ruuduline värv muutis selle koduseks. Põrandat kattis pisut tolmune ja kulunud roheline vaip. Seinad olid kooruva värviga pruunid. Valgust andis ruumile… hmm… ma ei saanudki aru, mis.
Vaatasin toas otsivalt ringi, aga ei leidnud ühtegi lampi ega küünalt või midagi muud, mis tuba valgustanuks.
„Kuule, sa püsi natuke siin, ma lähen toon ühe asja ära,” ütles Martin, kui olin toaga tutvuda jõudnud. Taas kord astus ta minu nähes silmagi pilgutamata läbi seina. Pidin sellega veel harjuma, sest paistis, et näen terve edasise elu vaime.
Kui Martin teisele poole seina kadunud oli, toimus ruumis muutus. Nimelt läks kõik kottpimedaks. Ah, et sealt see valgus siis tuligi! Martin – nii uskumatult, kui see ka ei kõla – kiirgas valgust! Mitte nagu lamp, et valgus on tema ümber tugev ja muutub kaugenedes tuhmimaks. Oi ei. Muidu oleksin seda ju märganud. Tema valgustas ruumi oma kohalolekuga igalt poolt võrdselt.
Nojah, nüüd sain ma aru, miks kõigis neis keldriruumides pühapäeva öösel nii valge oli olnud. Ma polnud selle peale lihtsalt veel mõelda jõudnud.
Istusin seal nagu kotis ja üritasin asendit vahetada, sest praegune asend hakkas juba valu tegema. Kuigi olin oma haiget jalga pöörates ettevaatlik, õnnestus mul siiski see millegi kõva vastu ära lüüa. Karjusin valust, kuidas kõri võttis, sest keegi ei kuulnud mind niikuinii, ja nii sain kuidagi välja elada seda ängi, mis minu sisse nende paari päeva jooksul oli kogunenud.
Päris kuuldamatuks ma siiski ei jäänud, sest kohe pistis Martin oma sinise pea läbi mu ees oleva seina, muutes ruumi jälle valgeks.
„Mis juhtus, kas peaksid endale kiirabi kutsuma?” muretses ta. Nägin, et talle on nüüd ka tema halliruuduline kaabu pähe tekkinud.
„Ma lõin jala vastu kappi ära,” selgitasin ma õnnetult, sest nagu ma nüüd nägin, oli just kapp mu jalale ette jäänud.
„Kuidas siis? Kas magamatus hakkab juba silmanägemise peale?” kuulsin tema hääles lõõpimisnooti. Ta astus tervenisti läbi seina sisse.
„Sa helendad, tead seda?” mainisin ma.
Ta turtsatas.
„Mis mõttes? Kas väsimus tahab selge mõistuse ka ära võtta?” itsitas ta. Sain tema peale pisut pahaseks.
„Noh, kui sa just ise märganud ei ole, siis see ruum, kus sa parajasti viibid, on valgustatud. Kui sa aga ära lähed, jääb kõik kohe kottpimedaks. Sellepärast ma lõingi oma jala ära.”
Ta vaatas ruumi enda ümber, siis mind ja mu jalga ning ütles:
„Tead, see vist selgitab, miks vaimud pimedas nii hästi näevad – pole lihtsalt pime. Aga inimesed ei näe seda! Ma olen olnud koos inimestega pimedas ruumis ja ma ei ütleks, et nad midagi nägid. Samal ajal nägin mina suurepäraselt. See avastus tuleb kirja panna.”
„Nagu sa enne ütlesid, olen ka mina osake Vanast Maailmast. Sellepärast ma näengi sinu valgust.”
Ta muutus mõtlikuks, selgines siis ja ütles:
„Küsime homme lihtsalt mu sõbra käest, ta teab palju rohkem kui mina.”
„Okei.”
Ma ei jõudnud seda kohtumist Valvuriga enam ära oodata. Temalt oli mul ikka väga palju küsida!
„Kuule, kas sa tahad põrandat või võrkkiike?” küsis Martin. Ma ei saanud kohe pihta, mida ta mõtles, aga otsustasin siis.
„Ma võtaksin parema meelega võrkkiige. Seal on lihtsalt parem puhata. Kui sulle muidugi sobib.”
Ta noogutas nõustuvalt.
„Nojah, seda ma arvasin. Pealegi on sul ju jalg haige. Mina olen seal võrkkiiges juba aastaid vedelenud, nüüd saangi veidi vaheldust,” üritas ta rõõmsat nägu teha. Siis aga libises ta pilk mu jalale.
„Sa püsti saad üldse?”
„Ma rooman kiigeni ja tõusen seal püsti. Edasi on juba lihtne.”
„Olgu,” tuli ebakindel vastus.
Tegin nagu olin plaaninud, ja kui ma juba läbi valu kahel jalal seisin, istusin kiige äärele ning tõstsin kõigepealt haige jala ning seejärel terve kiigele. Valus oli, aga asja sai.
„Tubli oled!” kiitis Martin takka.
Võtsin endalt jope seljast, et palav ei hakkaks, muud riided jätsin selga.
„Ilma sinuta oleksin praegu nende joodikutega jumal teab kus ja mida tegemas,” võdistasin vastikusest õlgu.
Oli ootamatult mõnus niimoodi võrkkiiges lamada. Kahjuks polnud ma oma elus seda kordagi teinud, sest kellelgi meie sugulastest ja tuttavatest lihtsalt polnud neid. Olin varem alati arvanud, et võrkkiiges magamine on ohtlik, ja et sealt võib väga lihtsalt üle ääre kukkuda. Nüüd aga tundus mulle, et paremat aset annaks soovida.
„Meeldib, jah?” küsis Martin muiates.
Ta ise oli kapist (tegelikult läbi kapiukse) välja tõmmanud paar tekki ja laotas ühe enda jaoks põrandale. Teise andis ta mulle. Padi oli võrkkiigele juba külge õmmeldud.
„Sul pole aimugi kui väga!” naeratasin talle. Seal teki all olles oli ikka tõeliselt mõnus ja soe olla.
„Tore, kui sulle meeldib. Mina ei saa tekiga magada, sest see läheks
