märkavat.
„Vaimud ei võta kunagi neid riideid ära, mis neil surmahetkel seljas olid. Vähemalt täielikult mitte,” vastas ta mornilt.
Tajusin, et olin puudutanud valusat teemat ega küsinud selle kohta rohkem.
„Nojah, head ööd siis, Martin,” pomisesin silmi sulgedes.
„Head ööd, Annika.”
Üle pika aja magasin hästi ja kaua. Võrkkiik oli tõepoolest parim valik magamiseks! Kui ma kunagi endale mingil kombel oma kodu saan, ostan endale võrkkiige, otsustasin ma.
Ma oleksin ilmselt kauemgi maganud, kui mitte koolikell poleks üle maja valjult plärisenud. Tegin silmad lahti ja leidsin end mõnusalt valgustatud ruumist. Järeldus – Martin on kusagil sealsamas.
Vaatasin ringi ja seal ta oligi – lamas silmad kinni maas, käed pea all ja võttis hommikust viimast. Oli näha, et ta oli tegelikult juba ärkvel. Vaatasin teda ja tundsin kuidas kõhus keeras. Ta oli niivõrd kena! Ei tea, kui vana ta olla võis? Riiete järgi otsustades pärines ta sellest sajandist, aga mis aastakümnest, oli raske öelda. Ta avas vahepeal ühe silma ja naeratas.
„Hommikust.”
„Hommikust,” vastasin.
„Kuidas oli, ega jalg ei valutanud väga?” muretses ta. Kui armas temast.
„Üldse mitte, ja muide, võrkkiiges on nii mõnus!” Nägin, kuidas ta endamisi naeris ja mind kulmukergitusega vaatas.
„Nii et sul oli selline tunne, nagu poleks paremat aset olemas, jah?” Kummaline küsimus.
„Jah, mis siis?” tahtsin teada. Ta näolt peegeldusid nüüd vastakad tunded.
„Noh… vaata, ma räägin sellest sulle siis, kui mu sõber tuleb. Ma ei taha su üllatust ära rikkuda.”
„Mis üllatust?”
Taas kord muigas ta kelmikalt.
„See poleks ju enam üllatus, kui ma sellest räägiksin või kuidas?” Näis, et ta mõtles seda tõsiselt ja ma ei hakanud selle kohta rohkem pärima.
Üritasin end hoopiski võrkkiigest püsti ajada. See õnnestus paremini, kui ma arvasin, aga jalg oli endiselt väga valus. Vähemalt suutsin nüüd mõnda aega kahe jala peal seista.
„Mis kell su sõber siis täpselt tuleb?” uurisin ma.
„Tundes teda on ta juba vähem kui kümne minuti pärast siin. Hakkame vast parem minema.”
„Oota,” pidasin teda kinni, „täna on ju esmaspäev, eks ole?”
Ta noogutas.
„Mida ma siis inimestele ütlen? Ma ei käi ju siin koolis ja nad hakkavad kindlasti uurima.”
Ja taas kord oli Martinil naeratus varuks (sugugi mitte külmaks jättev, muide).
„Kas sa arvad, et ma pole selle peale mõelnud? Ei, me läheme läbi keldri, kuni jõuame staadionile. Me ei tohiks kedagi kohata, kuna tund juba käib.”
„Sa oled ka kõigele mõelnud!” naeratasin talle ja vangutasin rahulolevalt pead.
„Kui sul on nii umbes igavesti aega, siis miks mitte mõelda? Midagi peab ju selle ajaga peale hakkama.” Tema häälest kostis nukrat leppimist.
Tal käest kinni hoides, (mis mul taas kord südame kiiremini liikuma pani), läksime läbi seina. Mina longates ja tema hääletult kõndides. Seekord kõndisime läbi nende ruumide, kust ma eile läbi roomanud olin, ja siis veel tollest katkise aknaga ruumist, kus oli uks, mis viis otse kooli garderoobi. Sealt pääsesime juba vaevata välja. Õnneks istus garderoobitädi oma ruumis ega pööranud mulle mingit tähelepanu.
Peagi istusimegi juba staadionitribüünil ning ma rõõmustasin, et saan pärast pikka ja vaevalist kõndi veidigi puhata.
Samas olin ka närviline. Kes polekski, kui peab kohe-kohe kohtuma isikuga, kelle välimusest ja võimetest tal aimugi pole!
„Milline ta siis on, see Valvur?” lootsin, et Martin mulle midagigi räägib. Tema ainult vangutas rõõmsalt pead ja ütles:
„Olgu, üks vihje. Valvur oma täies hiilguses ületab kõik, mida sa seni oma elus näinud oled.”
See oli paljulubav, ent pärisin siiski veel:
„Mis mõttes „oma täies hiilguses”?”
„Vaat niimoodi!” ütles Martin ja osutas näpuga enda ette taevasse. Ma vaatasin tema osutatud suunas, kuid ei näinud midagi peale ühe täpi keset taevast. Siiski… selle täpi ümber oli veel midagi, mis muutis pidevalt oma suurust ja kuju. See paistis olevat nagu mingi tihke udu või midagi sarnast.
„Mis asi see tema ümber on?”
„Teda tundes pakun, et vesi,” ütles Martin, nagu oleks see igapäevane asi, et vesi õhus ringi hõljub. Tema jaoks muidugi oligi.
Nüüd hakkas see niinimetatud Valvur lähemale jõudma ja ma nägin teda paremini. Ja see, mida ma nägin, näis mulle kummaliselt tuttav.
Paistis, nagu oleks tegemist inimesega, kes seisab lainelaua peal ja surfab. Kusjuures ta ei surfanud mitte õhus, (kaugel sellest), TEMA surfas vee peal, mis muundus erineva kujuga laineteks ja mis hõljus õhus, nii imelik, kui see ka polnud.
Täpselt nagu see tüdruk mu ema fotodelt. Ja nüüd, kus ta oli peaaegu staadionile jõudnud, nägin ma, et see ta oligi: surfilauaga tüdruk fotodelt. Ei tea, mis emal temaga, pistmist oli? Ja üldse, miks ta Martinit maalinud oli? Mis tal temaga pistmist oli?
Juba jõudiski Valvur meie juurde. Ta tiirutas paar korda meie ees ja meie ümber, tehes sealjuures igasugu järske pöördeid ning isegi ühe salto. Märkasin, et kogu tema riietus ja varustus oli musta-punase-valge-kirju. Pluusi peal olid tal punased numbrid – 82 – ja kaelas rippus tal lühike ja suhteliselt jäme kett. Ta hõikas:
„Tšau, Külmsõrm! Üritad jälle õpilasi jälitada? Kes see õnnelik teadmatu siis seekord on?”
Korraga tundus mulle, et olen seda häält või temaga sarnast varem kuulnud.
„Tšau, A! Ta muide näeb sind!” hõikas Martin talle vastuseks. A? Mul tekkis halb eelaimus.
Martini vastuse peale jäi tüdruk koos oma lauaga seisma, hüppas selle pealt vette, mis kattis kogu maapinda tema lainelaua ümbruses. Ta vaatas mulle näkku ja paistis jahmunud.
„Mida tema siin teeb?” osutas ta näpuga mulle.
„See pidi tema jaoks üllatus olema,” kostis Martin pealtnäha rõõmsalt, aga samal ajal aimdus ta toonist ka nukrust. Paistis, et Valvurit see ei rahuldanud.
„Seda ma usun jah, aga kuidas ta siia sai? Kuidas ta sind näeb?”
Martin ei teinud Valvuri kahtlustavast ilmest väljagi ja ütles lõdvalt:
„Ah, tead, ta lihtsalt kukkus keldri aknast sisse ja miks ta mind näeb, ma ei teagi… Ta näeb Kuuhunte ja sind ka.”
Valvur
