peaks olema oma element ja omad valdused. Näiteks amfiibinimesed leidsid, et ainult nemad esindavad vee-elementi, mistõttu kõik maailma veekogud ja ookeanid on nende pärusmaa. Maod jällegi otsustasid, et nemad kuuluvad Maa-elementi, ja et kõik metsad ja rabad kuuluvad neile. Nii jaotuski maailm järgmiselt: Vaimud said tsivilisatsiooni ehk kõik asulad, Tulekerad said kõrbed ja polaaralad, Maod said kõik maailma metsad ja džunglid, Amfiibinimesed said veekogud. Valvurid ei pretendeerinud mingile elemendile, sest igaühel nendest oli see erinev, seega nad ei kuulunud õieti ühessegi. Nemad olid kõigi teiste rasside valitsejad ja kaitsjad.
Nii jäid üle vaid Kuuhundid, kes ei leidnud endale sobivat elementi, ja kuna maa-alad olid kõik juba jaotatud, polnud neil ka õiget elupaika. Nad üritasid elada mäestikes, aga kohalikud väikesed rassigrupid, nagu tatzelwurmid, jetid ja kivikollid tõrjusid nad välja. Pärast seda võttis Kuuhuntide pealik Garn vastu otsuse, et tuleb jaguneda üle maailma laiali, igale poole natuke.
Sellest aga kõik tülid algasidki. Keegi ei tahtnud Kuuhunte oma maadele. Juba ammusest ajast ei peetud neid samaväärseteks, kuna neil ei täheldatud mingeid erilisi võimeid. Ainus, mida nad teha võisid, oli inimkeelest aru saada ja seda kõneleda, ning üksikud neist võisid oma suurust muuta. Pealegi olid nad veidike tahumatu mõtteviisiga ega pidanud hügieenist suuremat lugu. I-le pani täpi aga see, et Kuuhundid olid tegelikult hoopis Kuu pealt pärit ja sealt lihtsalt Maale tunginud.
Vanemad ja targemad teadsid rääkida, et ennemuiste olid Kuuhundid ainult kuu peal elanud ja sealt mitte iialgi lahkunud. Nad toitusid tol ajal ainult teatud liiki kuutolmust, mida siin-seal vedeles, aga see polnud just teab mis hõrgutis. Pealegi leidsid hundid, et elu Kuu peal on kohutavalt igav ning juba iidsetest aegadest peale oli leidunud neid, kes ütlesid:
„Mis me veel siin passime! Lähme sinna sinise palli peale! Seal on kindlasti palju paremad toidud ja huvitavam elu!”
Nüüd võttis Kuuhuntide pealik Torg julguse kokku ja juhtis oma rassi Maa peale. Kuidas nad seda tegid, on endiselt mõistatuseks, sest isegi kuuhundid ise ei oska seda seletada, ja ega neid eriti huvita ka. Kui huntide käpad esimest korda maad puudutasid, polnud neil aimugi, kas Maal on elu või mitte. Enamik neist lootis, et mitte, ja et kui siiski on, siis on need lihtsalt mingid algelised eluvormid, kellega maid jagada ei tule. Suur oli nende üllatus, kui nad nägid enda ees sarnast tolmust kollast pinda nagu neil Kuu pealgi, ainult ilma kraatriteta. Nad otsustasid siiski mitte kohe tagasi pöörduda ja liikusid kindlas suunas edasi. Tõelise kultuurišoki said nad päeval, kui nad nägid enese ees hiiglaslikke kollaseid mägesid, mis aina kõrgemaks kerkisid. Lähemale jõudes nägid nad, et mäe peal kõndisid mingid veidrad kahejalgsed olevused, kes nende lähenedes neile mingit tähelepanu ei pööranud. Kui nad olid vaid saja meetri kaugusel ja kahejalgsed neist endiselt välja ei teinud, muutusid nad julgemaks ja uurisid kahejalgsete tegutsemist. Mõned neist seisid ja karjusid korraldusi, millest kuuhundid enese suureks üllatuseks aru said, enamik aga vedas hingeldades ja higistades suuri kollaseid kiviplokke mööda mäeseinu üles. Mägi ise paistiski koosnevat noist kollastest kiviplokkidest, mida kahejalgsed nii suure vaevaga järel vedasid. Järeldus – nad ehitasid mäge! Milleks, ei saanud kuuhundid küll aru, aga kuulanud veidi aega inimeste juttu, milles oli palju neile tundmatuid sõnu, said nad siiski aru, et neid mägesid nimetati püramiidideks, ja et need on mõeldud surnud inimestele (sest nii nad end kutsusid) kodudeks. Milleks oli surnule eraldi kodu vaja, Hundid ei taibanud, aga nad ei viitsinudki selle üle eriti juurelda – söök oli palju tähtsam.
Järgmise paari päeva jooksul tutvusid nad lähemalt suure kollasest kivist inimpesaga, mida nimetati linnaks, ja uurisid lähemalt inimeste elukombeid. Ega need palju Kuuhuntide omast erinenudki – nad sõid, magasid, ajasid niisama juttu, käisid vahel jões suplemas ja allusid ühele kindlale valitsejale, kelle nime ütlemine Kuuhuntidele üle jõu käis. Siiski leidus ka erinevusi – nad kandsid seljas mingeid imelikke valgeid moodustisi, mida nimetasid riieteks, nad rääkisid pidevalt mingitest jumalatest ja tegid neile ohverdusi (asi, millest Kuuhundid absoluutselt aru ei saanud), ning toitusid pigem muust, kui tollest kollasest tolmust oma jalge all. Õieti ei näinud nad kedagi seda söömas – kõik inimesed sõid mingeid imelikke rohelisi asju, mis maapinnast välja turritasid, töötlesid neid ja sõid neid siis teisel kujul. Söödi ka kellegi liha ja imelikke värvilisi asjandusi, mida kutsuti puuviljadeks.
Kuuhundid said kogu inimtegevust rahulikult jälgida, sest keegi ei paistnud neid üldse nägevat. Keegi ei vaadanud nende poolegi ja üks inimene pidi isegi ühele Kuuhundile peaaegu peale astuma. Kui neil kõht tühjaks läks, proovisid nad süüa toda kollast liiva, mis kõikjal vedeles, aga leidsid, et see on sama kehv kui nende endigi kuutolm. Siis võttis üks hakkajam julguse kokku ja näppas inimeste tagant lihatüki. See oli alles toores, aga ega Kuuhundile vahet polnud – imelik ja uss asi igal juhul. Pärast esimest ettevaatlikku ja vaevalist suutäit tulid teine ja kolmas ja neljas ja viies… Ühesõnaga, see oli parim asi, mida ta iial maitsnud oli (arvestades, et ta oli terve elu ainult kuutolmu söönud), ning ta ärgitas kõiki liha proovima. Algul võtsid vaid vähesed tema nõu kulda, kuid liha kultus levis ja paari päevaga ei söönud keegi enam liiva. Ära prooviti ka nood rohelised asjandused ja puuviljad, ning kui viimased saavutasid isegi mõningast edu, siis roheline sülitati kohe välja ja mindi uut lihatükki näppama.
Kuuhundid kasutasid oma nähtamatust ära ja varastasid, kust aga said. Peagi hakkasid aga jutud kaduvatest lihatükkidest ja puuviljadest levima ning inimesed hoidsid oma toidul hoolikalt silma peal. Kuuhunte see siiski väga ei morjendanud. Nad olid juba kuulnud, et selliseid linnu on veel ja julgemad suundusidki neid otsima. Mõned üksikud leidsid, et on juba piisavalt „sinist palli” näinud ja et parem kui siin ei saa mujal olla. Need, kes edasi liikusid, jõudsid lõpuks nii kaugele, et nägid, et kollane maapind sai otsa ja asendus pruuniga. Kuna nad olid nüüd kõik liha ja puuvilja dieedile üle läinud, liikusid nad edasi.
Kui nad olid juba jõudnud nii kaugele, et maapinnal polnud liivast jälgegi ja igal pool kasvasid mingid suured rohelised pahmakad, mis kõrgusid lausa pilvedeni välja, kohtusid nad esimest korda olendiga, kes neid nägi. Too oli pikk, peenike, ilma jalgadeta ja ta suust paistsid kaks veripunast kihva. Kuuhundid, kes olid vahepeal inimkeele osas palju targemaks saanud, mõistsid paugupealt, et nende ees roomab madu, ainult et kihvadega.
Too madu ei olnud neid nähes just kuigi üllatunud, sest tol ajal leidus igal pool väikeseid rassigruppe, keda tunti vaid nende elupaigas. Kui madu aga kuulis, et nood neljajalgsed tema ees tulevad sealt kõrgelt „kollase palli” pealt, ristis ta nad kohe Kuuhuntideks, ning nende päritolu ja nimi hakkasid levima kiiremini kui hundid ise. Kuhu nad ka ei läinud, igal pool oli neist kuuldud, ja kõik olid jube uudishimulikud noid uustulnukaid uurima. Paraku oli nende nägemiseks suuteline ainult kohutavalt eriskummaline rahvas – kihvadega maod, lestadega inimesed, kirevate juustega inimesed, erinevate loomade ristsugutised… Nagu huntidele selgitati, oli tegemist Vana Maailmaga, ning et nad ise olid samuti osake sellest – tõsi, üpriski vähearenenud osake, nagu paljud leidsid. Kõik, mida nad teha võisid, oli inimkeelt mõista, kuid seda oskasid kõik teisedki. Tol ajal ei osanud Hundid veel suurust muuta, see tuli palju hiljem.
Paarikümne aastaga leidus Kuuhunte juba igal pool maailmas, kuna nad leidsid, et vees kahlata on päris mõnus, ja said ujumise nagu naksti selgeks. Teisi rasse nad eriti ei seganud, kuna olid veel uued ja hoidsid peamiselt omaette. Kohalike suhtes olid nad äärmiselt viisakad ja leplikud. Neile tehti selgeks, kes on Valvurid, ja et neid tuleb austada – ja nad tegid seda. Tundus, et maakera on saanud toreda täienduse oma bioloogilisele mitmekesisusele.
Paraku polnud asjad määratud nii hästi minema. Kuuhundid harjusid uue eluga kiiresti ära, unustasid järk-järgult oma kunagise elu ja päritolu, ning hakkasid end pidama täieõiguslikeks maaelanikeks. Sellega asi kahjuks ei piirdunud – siitpeale hakkasid nad teisi rasse nende maadelt välja ajama ja endale tohutuid territooriume krahmama. Kuid äraaetud rasside elu oli ebavõrdne, mõned olid kasvanud teistest suuremateks ega lubanud teisi enam oma maadel elada. Palju rasse sai võitluse käigus rängalt räsida, mõned lihtsalt surid välja.
Perioodi,
