on ilma jäetud. Just sellepärast toome päris valgusest ilmajäetule kultuurivalgust, seletame ja õpetame kannatlikult, missugused asjad siis päriselt on. Nii elab loodus meis üha uuesti saadavate impulsside kui ka mälestusena, millegi sellisena, mis uue liidab kokku juba olemasolevaga, moodustades sellest inimeseks olemise ühe vääramatu aluse.
Ja siiski – kust saavad asjad alguse; mis oli kõige enne; mis on meie elu ja maailma tegelik tähendus? Küsimuste „Kuidas?” ja „Mil viisil?” kõrval on pea alati otsitud vastuseid küsimusele „Miks?” ja „Mida asjad tähendavad?”. Mida siis ikkagi tähendab kreekakeelne sõna semeion?
Maailma kohta võib muidugi jäädagi küsima. Kas asjad on olemas iseeneses või üksnes meie meeltes? Kas maailma, mille üle ma juurdlen ja mõtisklen, kõrval (taga) eksisteerib veel üks ilm, kus kartesiaanlik tahe ei väljendu mitte ettekujutuslike kujundite, vaid tegelike asjade tegelikus loomuses? Küsimus Jumalast ja meid inspireerivast peegelpildist, st tõest, valest ja pettusest, on üks neid kontseptuaalseid seisukohti, mida võttes määrame end juba ette kuuluma ühele või teisele poole piiri, ühte või teise leeri – idee või siis mateeria poolele.
Kummale poole seda nähtamatut seina kuulud Sina, armas raamatu lugeja, on täiesti ja igas mõttes sinu enda otsustada. Usk, et asjad ongi tehtud ainest ja ainuüksi sellest, on lõppkokkuvõttes sama kui usk, et mateeria on üksnes idee, millest asjad on tehtud, et nad võtavad vormi vastavalt meist kõrgema soovidele ja meie eneste ambitsioonidele. Et mõista loodust ja iseennast selle sees, vajab inimene kedagi kolmandat. Vajab kohtumõistjat väljastpoolt iseennast. Et mõista oma olemise sügavamaid tähendusi, vajame Loojat, olgu siis Jumala või kunstniku tähenduses. Kedagi, kes kunagi aegade alguses lõi tuhandest fantaasiakillust esimese suure narratiivi – maailma, mis oli sinnamaani alateadvuses idanenud; sulatas kusagil alateadvuse hämarates soppides olnud ebamäärased ja vormitud kujundid kokku üheks ja jätkuvaks kestvuseks, ajaks ja ruumiks, mis kunagi ega kusagil ei lõpe, mitte enne, kui me ise oleme siirdunud viimsele teele. Jumal tähistab osa meis olemasolevast teadvusest, mis keeruka ja läbinisti äraseletamatu hingelise substantsi kaudu seob inimest tema eksistentsi kõrgemate põhjustega.
Siitpeale on küsimuste kõrval, kuidas mäletab suur loodus ennast ise või kas ka kividel on mälu, hoopiski olulisem küsimus, kuidas neid mäletab ja neist kõneleb inimene. Märgistades ja nimetades looduseobjekte, täidab homo sapiens looduses eksisteeriva ürgse soovi saada teada, mida asjad tähendavad. Niisamuti, kui meie otsime nime kaljurünkale, ootavad ka kaljurünk, jõgi, järv ja puudesalu kedagi, kes neid ära tunneks, eristaks üldisest ja annaks suure ja jagamatu kõrval igale üksikule osale konkreetse tähenduse. Kui idee oli kõige enne, siis kas pilt tähistab looduse loomise ja sellest teadlikuks saamise loos järgmist tasandit, on küsimus, millele jäämegi otsima vastust. Mis poststrukturalistliklingvistilise analüüsi kõrval viib meid seiklema visuaalsemiootika meetodite väljas, kinnitama tähelepanu nii meie unenägudele kui ka virtuaalsele koodide süsteemile arvutimaailma sinisel ekraanil, mis tõsi, ähvardades küll laieneda ja paisuda, on siiski vaid kahvatu peegeldus sellest, mida inimene on suutnud „oma” miljonite ja tuhandete aastate pikkusel teel varem. Oleme osa algusest lõpu poole voolavast ajast, rändajad meie enda poolt loodavas ruumis, kus meie ülesandeks on märgistada asju ja seada neid ritta, anda verstadele ja kilomeetritele valgete postide läbi tähendus; luua lõppkokkuvõttes lugu, kus meie, inimesed – „minu pere ja muud loomad” – oleksime peategelased.
Müüt – lugu ja ajalugu – võtab kaasa kogu eelneva pärandi, kogub kokku põllul valminud vilja, kuivatab ja küpsetab, pakkudes inimteadvuse õide puhkenud võrsetest saagi luuletajale, kes tõstab sellest ürgsest ja korrastamata ollusest esile esimesed sõnad, millel selle kõrval, et tähistada vaid kivi, on ka mingi teine olulisem sõnum.
Jättes siinkohal lähemalt käsitlemata filosoofia selle põhjatuses (nii kantiaanliku idealismi kui ka loodusreligioonina käsitletava darvinistliku materialismi) ning otsides ometi vastust selle raamatu ühele põhiküsimusele, mis on maailm ja mida kujutab endast maastik – kas meie meeltest ja mõistusest sõltumatut tervikut või siis üksnes meelepetet; midagi, millega meie saatus olla inimene on sidunud kõige kõrgelennulisemaid unistusi, seisame paratamatult valikute ees. Ükskõik kummale poolele asetaksime rõhu – eelistades meetodina füüsikat metafüüsikale või siis vastupidi, saab vastus meie küsimusele olla üksnes poolik, poolele teele jäänud mõte, peenralt lahti kistud õis, mis närtsib vaasis mõne päeva või paremal juhul nädala möödudes.
Asjade olemus ei varja end mitte üksnes keeruka koodide süsteemi taha. Asjad ei ole ainult märgid, mis signaliseerivad looduse võimu ja tarkust, vaid kujundid, sümbolid, mis moodustavad osutava ja tõlgitseva allegooriana inimesele ainuomase tähenduste maailma, kus siis toimub vaimu eneseavamine ja ilmneb „tegelikkus” talle konkreetse ja mõistetavaks tehtud olemisena. Meie maailm, see tähendab viis, kuidas me teda mõistame, „on õhuline kedrus, mis ei väljenda mitte niivõrd asjade, kuivõrd tema enda loomust, mis muudab teadmise, võrdselt müüdi, keele ja kunstiga teatavat liiki fiktsiooniks – fiktsiooniks, mis iseennast oma praktilise kasutatavuse abil propageerib, aga mida me ei tohiks mõõta tõe range mõõdupuuga, et mitte sedamaid olematusse sulanduda. […] Üksikud sümboolsed vormid ei ole mitte ainult tegelikkuse matkijad, vaid tema organid, kuivõrd ainult läbi nende on võimalik muuta tegelikkus vaimse vaatluse objektiks.”13 Avanud fenomenoloogilise lähenemise väravad, jõuab loodusest mõtleja keskkonna kui teatavas vaimses väljas piiratud kudumi ehk koodide või häälte põiminguni, mis võimaldab meil ümbritsevat lugeda, kasutades selleks erinevaid kultuuritraditsioonis ja selle diskursuslikes lähenemistes peituvaid võimalusi. Olgu siis analüütilises võtmes, mis muudab meid ümbritseva enne kirjeldama asumist piiritletud arvu ja kvaliteediga üksikosadeks, makro- ja mikrostruktuurideks, mis üheskoos toimides kujundavad imelise loodusmasina – ise toimiva ja liikuva deus ex machina, mille ehk Jumala sõrm on kunagi käima lükanud, kuid mis on sõltumatu meie pidevalt muutuvast ja ajalikust loomusest. Selle järgi kujutab loodus endast hiiglaslikku süsteemi, mis koosnedes lõputust hulgast aatomitest organiseerib liikumatu ja hingetu aine viisil, mida Aristoteles kirjeldas nelja tähtsama – ainelise, vormiva, toimiva ja lõpp-põhjusena, ning mille väljaselgitamisele on suunatud meie planeedi miljonite teadlaste pingutused.
Otsekui oleks loodus mingi väga keerukas, aga ometi meie mõistuse poolt hõlmatav masin, mis küll mitte ehk veel täna, kuid tulevikus lubab oma sisemisi seadusi mingi teoreetilise maatriksina kirjeldada. Niisuguse lähenemise üheks eelduseks on näha ja mõista maailma kui ülima keerukusastmega programmeerimismudelit, jätkuvat rida erinevatest koodidest, millest ühe ja lõpliku esiletoomine tähendab meie unistuste piiril terendava maailma kui terviku idee lahti muukimist. Kuidas aga muukida lahti kuldnoka laulu kevadel, heledat sirinat kõrvus, mis koos sirelite lõhnaga tekitab meis vaieldamatu äratundmistunde – kevade tuhandehäälse kontserdi, kus iga heli saab küll kirjutada lahti noodikirjas, kuid mille uuesti sünd muusikateose näol mõjub ometi millegi hoopiski musikaalsema ning tegelikumana, kui on heli kõrgusi ja taktimõõtu tähistavad märgid koltunud paberipinnal?
Maailm on keerulisem, kui me seda ükskõik millist vaimset protsessi üksikosadeks lahutavat diskursust kasutades oleme võimelised kirjeldama. Maa ja taevas kokku kujundavad terviku, mille osana jääb meile võimalus seda imetleda, avada nokk ja laulda näiteks kunsti või teaduse keeles, mitte aga teha järeldusi, mis on suuremad, ammugi siis mitte lõplikumad, kui maailm ise, milles meie ise moodustame iseka teadmise. „Ma loobun võimalusest määratleda taju kui puhast muljet sellest, asetades rõhu nägemisele, mis näeb ja jagamatult värve ja valgust, kuuleb hääli, tunneb ja tunnetab ühekorraga”, on öelnud Merleau-Ponty.14 Maa koosneb reaalsest ollusest – näiteks tuhast, söest ja põlevkivist. Maailm on seevastu irreaalne. Täpsemalt on irreaalne selle sõna teine osis – õhust eeterlikum ilm, mida ju mujal ei eksisteeri kui meie enese peas, südames ja palves, mida lausume roosiaias. Miks me seda kõike teeme? Küsige jumalatelt endilt, kes on taevarannale seadnud päikese ja
Ernst Cassirer,
Merleau-Ponty,
