osas väljapoole teadmise piire. Seesugune teadmine ei ole mitte kaasas ega kusagil peidus, vaid ta lihtsalt elab koos meiega. Nii ei ole meie tegevuse mõtteks mitte meist väljapoole jääva maailma seletamine, vaid pigem otsing, kus võrdne osalus on nii loodusel endal kui ka sellel, mida tema kohta on arvatud või siis mida arvan mina. Maailm ei ole mitte see, mida me ette kujutame, vaid, mida elame läbi. Kogu teadvus on teadvus millestki, mis juhatab meid tagasi algpõhjusteni. „Kus kõik maailmalik, kõik ruumilis-ajaline olemine on minu jaoks seeläbi, et ma teda kogen, tajun, teda mäletan, ta najal kuidagi mõtlen, ta üle otsustan, teda hindan ja ihaldan jne.”16 Me tunneme maailma just sellevõrra, kui me seda läbi elame, hetkest hetkesse, andmata endale lõpuni aru, kust algab minu kui vastuvõtja ja retseptandi ja kust minu kui sellessamas ümbritsevas osaleja roll.
Maailm on just selline, nagu me seda näeme, kuuleme, ette kujutame. Tuulisel mererannal võluvad liivaluidetel liikujat taamal kerkivad vahused lained, rannaadru paljaste varvaste vahel annab tunnistust veteväljast, looduse igipõlisest kõnest, mis ilmub teadvusesse vahetu mulje ja kogemusena ühtaegu, sünnitades meeldiva tunde kokkupuutest elava loodusega. Võime tajuda liikuva ja muutuva taustal üksikuid kontuure, asjadesse peidetud kvaliteete, mis ilmuvad meile samaaegselt teadmisega nende kujust ja kohast tervikpildis, sellest, mida oleme harjunud pidama maastikuks ja mis tänu meie enese olemasolule loob maastiku, siis selle, mida looduselamuse puhul oleme harjunud hindama kui midagi ürgset, meist sõltumatut ja suuremat, midagi, mis teaduse analüütilises keeles annab subjektiivsele objektiivse sisu. Loodus on iga maastikusse süüvija esimeseks peatuspunktiks. Üksildase uitaja retk „tagasi loodusesse”, sellesse avarasse stiihiasse, mida vahendavad meile nii kunstid kui ka meis elav religioosne tunne, vabastab meid suuremana kui inimene ise ja tema poolt loodud tsivilisatsioon köidikutest, peibutades teadlasi ja kaunishingi, pakkudes leevendust intellektuaalidele, kellele loodusesse süüvimine tähistab põgenemist, ühe äärmiselt keerulise mustri asendamist teise samavõrra keerulisega, millest parim viis osa saada on avada end värskele muljele, sensitiivsele subliimile, nii nagu sellest kirjutas juba 1706. aastal Roger de Piles.17
Looduse sees olek tähistab selle imetlemist, imetlemine ilu, ilu omakorda kõhedaks tekitavat elamust, mis veel täna haarab meid müütilise alateadvusena metsas, kus inimene võis muutuda hirveks või kus karu peied tähistasid nõuet karu jumala käest andeks paluda, pihtimuslikku rituaali, milles inimene asetas looduse religioossele kaalukausile. Loodusreligioonist inimese kõrgema vaimu loomiseni kulus kümneid tuhandeid aastaid. Tajuda tegelikkust olukorrana, kus hing toimetab uurimist omaette, suundub igavese, surematu poole, püsib muutumatuna viibides muutumatu naabruses ja sellega kokku puutudes, nagu sellest kõneles Platon, on meie maailmast arusaamise puhul hüppelauaks kahe teadvuse – orgaanilise loodusreligiooni ja abstraktse Logose vahel.
Oleks lootusetu otsida vastust küsimusele, kumb nimetatud arusaamadest on algne, kõige esmane primaat. Õigus on neil, kes kõnelevad Jumalast ja ka neil, kes räägivad loodusest. Sest vaim on kõikjal niisama kui mateeria, õieti ongi üks teine, nii nagu teine on esimene. See lubab meil tajuda nii üldisest eristuvaid üksikosi kui ka üldist ennast, nii mateeriat kui ka vaimu, mille kaudu tajume nii konkreetset pilti kogu oma lõpmatus mitmekesisuses kui ka ideed sellestsamast pildist.
Mis on metsaandide mõte? Miks on puutumatu loodusmaastik ilus? Kuidas talletab loodus kogemuse kasvada ja õitseda kõigi esteetikareeglite kohaselt? Kas ilma inimeseta viitsiks toomingas õide puhkeda või siis karikakrad kasvatada nii pimestavvalgeid kroonlehti? Ikka ja uuesti, jätkates nii elu nagu mõnd rituaalset tantsu elukangas. Ma ei tea, kas peaksime selleks, et mõista, miks kogu ümbritsev pürgib millegi parema, õnnelikuma, ilusama poole ja miks alati sünnile järgneb vältimatult surm, väljuma omaenese kestast ja astuma kellegi kolmanda kohale. Üksiku ja üldise vahel ei ole vastuolu. Ka mitte leppimist. Nad lihtsalt on, kumbki ei ole kummalegi põhjuseks, sest juba „kõige esmane sündmus, mida tajume, on saanud kaasa tähenduse. […] Tajutav on see, mida tänu oma tajumisvõimele tajume, mille puhul kogu tajumisaparaat ei ole mitte üksnes instrumentaalne ega ka kogu sensoorne tegevus allutatud ühele juhtivale keskusele, sest tervikpildi kujunemisel mängib kaasa kogu ansambel, ka kõige perifeersem osa meie psühholoogilisest minast.”18 Mesilaselend ristikheinavälja kohal kuulub samavõrra mesilasele endale kui meile, looduse rikkus on ühine varandus, mida jagame kõigi universumis ringi uitavate üksildastega.
Aeg ruumis ja ruum ajas
„Sinu aastad ei tule ega lähe; meie omad tulevad ja lähevad, selleks et nad kõik kätte jõuaksid. Kõik Sinu aastad on korraga kohal, sest nad püsivad paigal, ning saabuvad ei kõrvalda minevaid, sest nad ei möödu; meie aastate määr saab täis siis kui nad kõik on lakanud olemast. Sinu aastad on üksainus päev,”19 kõneleb Püha Augustinus, sõnum pärineb Püha Peetruse kirjadest: „Aga selle juures, mu armsad, ärgu jäägu teie eest varjule, et Issandajuures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev” (2 Pt 3:8). Meie teekujutused maailmast tuginevad traditsioonile, mis kõneleb meile ajast, kui seda veel ei olnud keegi enda haldusesse võtnud. Indiaanlaste ettekujutused maast – enne, kui seda asuti mõõtma hobuseteekondade haaval ja kaupa – on ettekujutused lõpmatusest.
Maastik on lõpmatu ja maastik on lõplik. Seda nii aja kui ka ruumi mõttes. Vahetegemine kahe selle peamise tunnuse – tausta ja kontuurjoonte kaudu eraldatud objekti vahel saab olla üksnes tinglik, võimalik tänu meie sensoorsetele toimingutele, mida, nagu eelpool kirjeldasime, saame pidada omaks üksnes osaliselt. Aastatuhandeid on üritatud pääseda lähemale inimese taju mehhanismidele, korrastades meie teadmisi meie endi poolt leiutatud analüütiliste tehete kaudu, struktureerides ja vormistades. Mütoloogilisest teadmisest teaduseni on laiemalt võetuna üksnes kukesamm. Sest võiksime kunagi olla võimelised seletama, mis inspireerib kukke kirema varahommikul ja mida arvavad kanad koidikuvalgusest?
Eralduspind fakti ja seda sisaldavate aja ja ruumi mõistete vahel on õhkõrn, ehk nagu kirjutab Merleau-Ponty: „Ruum ei ole lavastus (reaalne ega loogiline), kus asjad üles seatakse, vaid vahend, mille abil asjad saavad võimalikuks. Selle asemel, et mõelda ruumist kui eeterlikust taevast, milles kõik asjad ujuvad, või siis asjadele omasest mingist ainuomasest abstraktsest karakterist, mis neile on ühine, peaksime mõtlema ruumist kui üldisest ja ühendavast jõust. […] Oma olemuselt kujutab ruum pigem asjade hetkelist ülesriputamist, mille kaudu nad meile ilmnevad ja mida meie määratleme kui nende loomulikku atribuuti ja allikat, midagi, mis saab meile mõistetavaks üksnes läbi meie subjektiivse taju. […]. Teadmine ruumist ilmneb meile läbi ruumiliseks muudetud ruumi ja selles olevate seoste. Ennekõike võtab subjekt vastu ruumi kogu tema vastuolulisuses ja vormilises rikkuses, luues nii võimaluse ruumi kui üldisest eraldatud üksiku terviklikuks mõistmiseks, kõigeks selleks, mis lõppkokkuvõttes aitab meid muuta füüsilise ruumi geomeetriliseks.”20
Nimetatud radikaalselt korrastatud ruumist ei ole võimalik mööda vaadata. Vastasel juhul ei saaks me ruumist üleüldse kõnelda; ei ruumist kui tühjast anumast, maastikust, templist või krateervaasist ega ka ruumist kui kogu universumi täitvast täitumatust ainest. Nii nagu loodus on loodus, on ka selle üks peamisi karakteristikuid – ruum – üksnes ruum, avamata ja kirjeldamata „must kast”, mille sisemine salakiri on tänaseni üksnes arvamuslik ning seejuures erinevate kultuuride lõikes üsnagi erinev.
Olgu siis meile teejuhiks ettekujutus ruumist kui iseseisvast ja sõltumatust printsiibist, nagu seda käsitletakse ajaloolises pärandis Heraklese sammastest Kolhiseni – tühjast ja avastamata piirkonnast, mis on iseloomulik indoeuroopa rahvastele ning kust oma üksildast rännakut kodusadamasse on alustanud sangarid Odysseuse poolt juhitud laeval, kõrvus kohisemas vete müha ja ülal kõrgumas sinine laotus. Kreeklase ruum on sangarite poolt alistatud ja meeste mehisuse poolt välja mõõdetud, millele värvi ja tähenduse annab kõrvus kajav sireenide kutse, sisemine pürgimus tõusta kõrgemale,
Edmund Husserl, „Pariisi ettekanded”, tõlkinud Ülo Matjus,
Roger de Piles,
Merleau-Ponty,
Aurelius Augustinus,
Merleau-Ponty,
