leiab kokkukõla teose väärika suursugusega. Imetlusest langen ekstaasi. Tunnen oma rinda tõusmas ja vajumas, täitumas prohvetliku eelaimdusega. […] Mõtted kannavad mind Deelose ja Lüükia metsasaludesse, paikadesse, mida armastas külastada Apollo – ja kuju näib nagu iseenesest ärkavat ellu. Pygmalioni käe all kauniks voolab unustatud kunstiteosesse elu.”25
Winkelmann on vastuoluline natuur – ühelt poolt teadlane, süsteemi looja, teiselt poolt poeet, kelle kohta Goethe on öelnud, et Winckelmanni lugedes ei saa me midagi teada, kuid me saame millekski. Poeesia võtmes maastikku lugedes rändame Kreeka ilu jälgedes, puudutades oma sureliku jalaga surematut pinnast, rännates sinna, kus „Päike, Hypérioniid oma kullase kaariku sissse astus.”26 Klassikast kõneledes kerkivad kujutlusse templid ülal akropolide tippudel ja all viljarikastes orgudes, mis kauge ja kättesaamatu utoopiana on seisnud arhitektide ja arhitektuurist kirjutajate ees. Kreeka orderiarhitektuuri on järginud kõigi hilisemate aegade „peapuusepad”, architektonid (archi – pea, techne – tehnika, kunst) Vitruviusest Palladio ja Leonardost Le Corbusier’ni. Apolloni tempel Delfis Parnassose mäel, Zeusi ja Hera templid Olümpias, Paestum ja Sitsiilia pühad paigad kõnelevad jumalate ülevast tarkusest ja koha enda vaimust, genius locist, olles tõendiks sibüllide ennustamisjõust, samavõrra aga ka inimese lakkamatust pürgimusest sellesama jumaliku tarkuse poole, väljendugu see siis kas filosoofia, matemaatika või kunsti keeles.
Euroopa tsivilisatsioon põhineb suures osas mõõtmisel. Kreeklaste meelistegevuseks oli turuplatsil mõõta veini, vilja ja õli, mille eest nende järglased ajaloo areenil andsid neile pisut alandavagi nime – graechuli (kreeklasekesed). Ilma aega ja ruumi konkreetsemalt piiritlemata ei ole olemas inimest. Inimeseks olemine tähistab omakorda enda asetamist süsteemi. Inimesele on kaasa antud võime tajuda maailma ühtaegu nii rikka kui ka tervikuna, taandades samas selle teadmise erinevatele analüütilistele tehetele. Selle asemel, et tajuda meid ümbritsevat kosmost muutuva, liikuva, paisuva ja taanduvana, et kuulata loodust kogu selle ääretuses, oleme endale maastiku mõiste seletamisel seadnud ranged piirid. Piirideta maailm on ebaloogiline. Kõik, mis on ebaloogiline, on ebausaldatav. Siirdudes eksirännakule, saab reisisihiks olla üksnes ajas määratud soov pöörduda tagasi turvalisse kodusadamasse. Sinna, kus sadamakaid ulatuvad vette ja kus rannas lösutavad majad moodustavad tänavad. Selleks, et elada, vajame raame, ladina pärandina kaasa saadud tarvet ehitada avarust kruntideks, jagada pagus kiviaedade ja nöörsirgelt kulgevate maanteede võrguks. Just ladina pärand on meie teadvusesse jätnud sügavad vaod, vertikaalja horisontaalteljed, midagi sellist, mida on modelleeritud pikkuse, laiuse, sügavuse ja aja (selle voolavuse) kaudu. Mis ühtekokku annavad inimese elule suuna ja olemisele mõtte, röövides samas vabaduse unistada ruumist, millel nagu preeriahobuse maailmal ei ole piire ega välja mõõdetud kaugusi.
Sellest, milline on ruum tegelikult, ei ole mõistlik mõelda. Halvemal juhul juhatab selline soov meid üksnes ummikteele. Maastik elab ja sureb koos meiega. Sulgedes lõpu eel silmad, kustub nähtavasti ka meie individuaalne pilt rohelisest, punasest, kollasest värvist ja kujust, koos mina-figuuri lahkumisega kaob nähtavasti elav ja iga hetk uuesti sündiv ettekujutus loodusest, maailmast, mille keskpunkti moodustav ego annab meie isikule eneseteadvuse. Kaob füüsiline ja kombatav, ajalik ja aromaatne, mis ometi ei tähenda nagu häviks kõik koguni ja täielikult, põleks olematuks tuhaks. See, mis elust järele jääb, on põlematu, mitte füüsiline vaid metafüüsiline aine, jälg maailma kaljusel pinnal, mida kulutavad üksnes aastatuhanded ja mille mõistatuseks on inimesele lõpuni tajumatu mõiste „igavik”.
Olnu annab endast teada tuhandet eri värvi ja faktuuri mälestuskillu kaudu: vana foto perekonnaalbumis, videosalvestus, kõik, mis kokku liimituna ühiskonna ja tema tahte poolt, kujutab kultuuritraditsiooni – laia ja rahuliku vooluga kultuurijõge, mille aiste vahele rakendatakse inimesed põlvkond-põlvkonna järel ja mis oma edasi antud teate säilitab kas jumaliku ettehoolduse või kultuurimälu ammendamatutes varasalvedes. „Kestma jääb kaunis ja kestma jääb kole,” kirjutas Artur Alliksaar. Hobuse õigus ei ole küsida, kuhu ja milleks ta koorma viib.
Elame maailmas, kus üksikult ja liigikaupa on tallel kõik, mis erinevaid sisenemisviise kasutades sisse on saanud: valgus ja kõikide kehade värvus ja kuju silmade kaudu; hääl kõrvade kaudu; lõhnad sõõrmete kaudu; maitsed suu kaudu; kogu keha tundmisvõime kaudu aga see, mis on kõva või nõtke, kuum või külm, pehme või kare, raske või kerge, kehaväline või – sisene. Selle kõik võtab vastu mälu tohutu varjupaik koos oma salajaste ja kirjeldamatute käärudega, et vajadusel seda uuesti vaadelda ja käsitleda. Asjad ise ei sisene, seda teevad kujutlused, et olla neid meenutava mõtiskluse teenistuses. Sest ka pimedas vaikuses olles võin ma oma mälu abil soovi korral esile manada värve, teha vahet valgel ja mustal, ning hääled ei söösta peale ega aja kõike segi, kui vaatlen silmade kaudu ammutatut. Kuna ideed ja ainult ideed on meelelise maailma põhjuseks, tuleneb ideede tõsiolevus sellest paratamatult. „[…] ma ei taipa enam ega suuda mõista neid teisi teraseid põhjusi, kui keegi ütleb mulle, et miski on ilus seetõttu, et tal on kena värv või kuju või muud taolist. Las nad jäävad kõrvale – tekitavad ainult segadust. Ma hoian kinni – tingimatult, otseselt, küllap lihtsameelselt – üksnes sellest: mitte miski muu ei tee ilusaks kui tolle ilusa juuresolu või osadus või kuidas iganes seda nimetada. Ma ei läheks veel üksikasjadesse, aga kõik, mis on ilus, on seda ilusa [enese] tõttu. See näib mulle olevat kõige kõikumatum vastus nii endale kui teistele. Ja kui sellest kinni hoian, siis arvan, et ma ei väärata, vaid seisan kindlalt ja vastan kindlalt nii endale kui igale teisele, et ilusad on ilusad ilusa tõttu. Või sulle ei näi nii?”27
Maastik ja sõna
Selleks, et loodusest kõneleda, vajame sõnu. Sõna abil määratleme nii välise kui ka sisemise ruumi, sõna lubab meil kõnelda nii üldisest kui ka konkreetsest, annab meie tumedale hingele ja ähmastele ettekujutustele konkreetse vormi. Öeldes „puu”, mõtleme selle all objekti, millel on tüvi, juured, latv. Puu kui üldmõiste eeldab paljude erinevate komponentide kokkusulamist, meis asetleidnud keerulise ja vastuolulise psüühilise protsessi lõpuleviimist ning ühe kindla mõiste fikseerimist oma tehte lõppresultaadina. Nii nagu pole sõnadeta võimalik rääkida, ei saa ka loodust analüüsida ilma, et me ennast varustaks mõistetega. Nii nagu vilja lõikuseks vajame sirpi või heina niitmiseks vikatit, on sõnad meile vajalikud selleks, et kõiksusest ja selle metafooriks olevast kaosest lõigata tükk-tükilt välja tarbelist toitu. Ilma sõnadeta sureksime piltlikult öeldes nälga, meie põllul ei idaneks idee ega lammastel kasvaks karv.
Lihtsast häälikute kombinatsioonidest mõisteteni, mis väljendavad maailma seostes teadmisega, et noorest võrsest kasvab kunagi sihvakas tüvi, tuleb läbida vaevarikas tee, võtta üha suurem arv sõnu ja mõisteid enda haldusesse, moodustada esmasest semiootilisest süsteemist teine, täites nii lingvistilise filosoofia alusnõude kujundada abstraktse loogika ning sõnade ja mõistete abil keele maailm, mis nn päris maailmaga seostub umbes nii nagu rehepeks partele kuivama viidud vilja ja viimane omakorda rukkiorase tärkamisega kevadel. Sest head ja muhedat leiba saab küpsetada üksnes viljast, mis on kuivatatud ja klopitud, udjatud malakatega ja jahvatatud veskis. Selleks, et sõnadest tekiks laused ja lausete ülekordamisest ja kombineerimisest uued ja keerulisemad mõisted, vajame inimeseks olemise aastatuhandete vanust kogemust. Kultuur loob võimaluse koondada kogu meie asjadest arusaamise aluseks oleva seletamise ja väärtustamise ning paljud esmased emotsioonid ühtseks süsteemiks. Süsteemiks, mida me lihtsuse huvides kutsuksime maastikuks.
Kõige laiemas mõttes on kogu loodus maastik. Peatatud ja staatiline hetk, kokku traageldatud väga mitmetest erinevatest alalises liikumises olevatest osadest. Sest loodus ei seisa paigal, vaid areneb, pungub, küpseb, variseb, plahvatab. Selleks, et hetkeks peatada aeg ja sellega koos ka loodusobjektide pidevalt kulgev vool, on vaja inimest, kes oma intellektuaalsete, s.o struktuuri loovate eeldustega korrastab kaose ja märgib üles tsivilisatsiooni kiirteel liikuvate objektide
Johann Joachim Winckelmann,
Stesichoros, fr. 185 (
Platon,
