stratigraafias, mis on antud meile sünnidaatumiga. Meist üleval ja allpool kulgevad teised ilmad ja teised inimesed, keda me mingil põhjusel ei näe. Otsides algust allikale, mis on miljoneid aastaid juhtinud selle tänastesse piiridesse, sünnitanud mered ja mandrid, kaanetanud tulise sisu ümber kesta, jõuame paratamatult aega, mil aeg oli veel olematu, mil seda keegi ei mõõtnud ja ilmaruumi valitsev kaos veeres otsast otsa ja servast servani. Me ei tea, milline nägi välja maailm enne inimese sündi. Planeedi sügavam mälu, mida täna loevad loodusteadusteks kutsutud distsipliinid, kirjeldavad küll kunagi aset leidnut selle füüsikaliste parameetrite kaudu, otsides üksteisele järgnenud sündmuste jadas põhjusi aine ja tema muutumiste lõputus ahelas, ei anna aga enamasti vastust küsimusele „Miks siis ikkagi?”. Miks on kõik kunagi saanud alguse? Miks kulgeb kõik radu pidi, mida Logose valitsev diktaat tänase maailma valitseja inimese mõistuse kohaselt ette on kirjutanud? Oleme võimelised maailma lugema tagant ettepoole, tuletama asjade päritolu omaenese mälu seisukohalt, andmata endale seejuures lõpuni aru, kuivõrd on needsamad asjad iseeneses ja kui palju osa meist enesest.
Meie mälu omaduse tõttu saada teada mineviku, aga mitte tuleviku kohta, on lint, mida pidi oleme harjunud liikuma, meie teadvuses katki koha pealt, kus arvame leidvat oleviku. Jumala aeg – nii nagu kirjutas Püha Augustinus – on piiritu. Inimese oma on seevastu piiritletud. Piiritletud nende tingimustega, mis meile oma rännakul on kaasa antud. Mis on meie inimliku olemise vältimatu eeltingimus. Mis on olemas inimesel, aga puudub näiteks kurgedel, kes küll teavad, kunas asuda teele lõunasse ja kunas pöörduda tagasi põhja, kuid kellel puudub teadmine maailma kohta, mis end pigem varjab kui end avatuna eksponeerib. Kurgedel puudub vajadus Jumala järele, sest nad on loomuldasa osa tema laotusest ja võimust.
Inimene on see, kes on määratud otsima, õppima tundma nii maailma kui iseennast. Suutmata seejuures otsustada – kumb neist ikkagi on olulisem. Olen kaugel väitest, nagu puuduks meil maailma kohta teadmine. Kas aga printsiibis on tegemist meie mõttelise ekvivalendiga, ettekujutusega, mis ootamatult võib kattuda sellega, mis sünnib kusagil mujal, väljaspool meie konkreetse eksistentsi raame, on küsimus, millele vastuseks sobivad Immanuel Kanti sõnad: „Aru ei ammuta oma seadusi mitte loodusest, vaid kirjutab need talle ette.”15 Muutes nii välispidise seespidiseks, taandades objektiivse loodusvaatluse transtsendentaalse kogemuse ja mälu omavaheliseks asjaks, luues ja sünnitades asju, milleni jõudmine eeldab tähelepanu pööramist mitte ainult varjudele koopaseinal, vaid ideele.
Loodusel on oma meel ja keel, millega suhtleme oma silma, kõrva ja naha retseptorite kaudu, võtame vastu ja edastame muljeid, talletades neist olulise, kujundades ümbritsevast oma arvamuse. Küsimus, kas loodus on objektiivne ja eksisteerib väljaspool meie subjektiivset ja kaemuslikku teadvust, on samavõrra mõttetu, kui küsida, kas lapse sünnil on olulisem ema või isa. Mõlemad ihalevad teineteist, mõlema puhul kõneleb kirg saada osa, jätkata elu, leida võimalus kooseluks. Nagu lugeja on ehk jõudnud aimata, eksleme ringis, kus objekti ja subjekti eristamine kujutab endast üksnes metoodilist eelistust, mis indo-eurooplasele omasel viisil käsitleb maailma näitelavana mina ja mitte-mina jaoks, kangelase ja tema vaenlaste tallermaana. Sellest päästab meid üksnes meie teadvuse fenomenaalne võime luba ületada kuristikku ja sooritada surmahüpe teadvustamata ja teadvustatu vahele, kus kõigil on tahe, mõnel nende hulgast aga suurem voli saada nägijaks ja ehk siis ka loojaks, kunstnikuks, kelle kätte ulatatud pliiats joonistab välja kontuurid ja pintsel värvib need kirjuks.
Kas roheline värv – toon, mida enamasti seostatakse loodusega – eksisteerib meist sõltumatuna, lahus retseptoritest ja silma poolt vahendatud kogemusest. Kas puudele, põõsastele ja heinamaadele on omane muuta värvi läbi kogu õitsva suve, kas roosid on punased ja valged omaenese tahtel või siis omandab roheline tähenduse üksnes pärast seda, kui oleme kinnitanud sellele tähelepanu, on küsimus mitte ontoloogilise määratletuse, vaid kaemusliku määratlematusega, sellega, mis muutub meie inimeseks olemise igas reflektsioonis ja väiksemaski varjundis intrigeerivaks. Mis sunnib esitama küsimusi meid ümbritseva ja meie eneste kohta ikka ja jälle uuesti. Saamata neile seejuures kunagi ammendavat vastust. Sest meie maailm on määratud samade raamidega, mille sisse oleme asetatud ise. Loodus avaneb meile maastikuna – olgu siis tegemist makrostruktuuridega ja teleskoobi vaadetega kosmosest või mikroskoobi all välja joonistuva ülipeene ja tiheda võrgustikuga; pildiga hommikuses valguses, kui järvelt kerkib udu. Rohelise ilmsiks saamise saaga on osa maailma avastamise, aga ka selle leiutamise loost. Nii nagu kujund on kokkuleppe, on selle värvitoon konventsioon, mis on kleepunud kokku nii meid ümbritseva maailma kui ka meie endaga ning kujundab õhkõrna kihi meie ja maailma vahele. Nagu kibuvitsaõiel on täita päikest ja mesilast meelitav roll, on värv meie meelte poolt avastatud meediumiks, mis köidab nii meid kui ka loodust. Mis rõõm on saada aru ja anda aru maailmast nii selle terviklikkuses kui ka paljude tema üksikosade kirjus koosluses.
Saada ühtaegu aru olemasolevast ja luua uut. Olla oma maailma arhitektiks; mitte üksnes ideid ja asju kasutada, vaid anda kasutatavale nimi, väljendada seda pildi ja sõna keeles; kanda mälus Polykleitese „Odakandja” või Praxitelese poolt pronksi valatud ja kullaga kaetud Knidose Aphrodite kuju; võtta ette rännak lõunasse ja põhja ja ehitada kunstnikuna, kes me oleme sünnieeldustelt, oma maailm valmis sellisena, nagu oleme selle võtnud omaks ja võtame omaks oma tuleviku visioonides. Inimese roll on luua üha uusi pilte, sidudes mälu (mneme) fantaasiaga (phantasma), heita pilk peeglisse ja luua üha uusi peegeldusi. Ükskõik kustpoolt vaadata, tähistab kujundi loomise võime ja sealhulgas kunst inimesele samasugust hädapärast vahendit elus toimetulemiseks nagu kaelkirjakule tema kael või tiigrile vöödid. Kunst ei ole meelelahutus (midagi, mis tuleb pärast), ehkki oma ürgselt olemuselt mänguline, ei harrastata seda ometigi mängu enese pärast (või kui, siis erandjuhul ja väga harva), vaid enamasti – nii nagu see lastele omane – maailma parema tundma õppimise, temaga harjumise ja ehk siis ka muutmise nimel. Kunsti kaudu avanevad tõe väravad. Tema eesmärkide hulka kuulub selle ära seletamise ja muutmise võime vähemalt sama tugeval viisil nagu me tänases akadeemilises maailmas oleme delegeerinud teadusele.
Me lihtsalt oleme, kes me oleme, ei midagi rohkemat ega vähemat. Meie teadmiste piiri on küll võimalik järk-järgult avardada, leppida ümbritsevaga kokku üha uutes rakurssides, mitte kunagi aga ei saa me teada lõplikku tõde. Looduse kui terviku seisukohalt on idealismi ja materialismi probleemid tegelikult ebaolulised. Seistes kevadhommikul köögitrepil, naudime linnulaulu, ilma et mõtleksime tingimata sellise laulu eesmärkidele ja mehhanismidele. Naudime puhast kogemust ja oma osalust selles. Oleme osa tervikust ja elame tervikus, võttes osa looduse igavikulisest (kurb)mängust, mis Platoni ideede juurest teadmise objektina juhatavad kõiksuse juurde, mis moodustub ainususest, mis on olemas samana ja iseenese läbi. Leppides kokku olemast osa, keerlema karusselliringis koos, kus kõik on seotud kõigiga ja viimane omakorda esimesega. Heites koos sellise arusaamaga endalt ühe suurima ja raskema taaga – seista üksi ja vastu tuult silmitsi looduse väega. Niisamuti kui minu veri on minu, on liiv mererannal mereranna oma, kõrbes kõrbe oma, andes nii koha kujutluspildile Väikesest Printsist, kes kastekann käes niisutab ahvileivapuu juuri. Osaluse kaudu leiame lunastuse. Loodus annab elule kokkupuute, puudutab meid vahetult ja lähedalt, otsekui tõmmu kaunitari sametised silmad Andaluusias.
Saavutanud kokkuleppe iseendaga ja leppinud ära maailmaga enda ümber, jääb vaid üks ja ehk kõige painavam mõte. Miks ikkagi oleme olemas ja oleme nii üksi? Looduse looming peidab oma saladust samavõrra, kui ta end avab. Maailma ja meie vahel haigutab kuristik, üle mille on küll nagu vanadel gravüüridel ehitatud sillad, mille abil võime kõndida mõistmise teel ja kus tõde kohtub füüsilise kõrval metafüüsilisega. Kas aga kõikide asjade algpõhjus ja liigutaja peitub meis eneses või siis kusagil mujal? Kust pärineb arusaamise kristallselge vesi?
Meie suhe ümbritseva kõiksusega ja selle üheks koostisosaks oleva loodusega on suhe kahe võrdse partneri vahel, kes nagu siiami kaksikud jagavad mitte üksnes samu käsivarsi ja jalgu, vaid ka mõtet ja tundeid. Looduse koondportree ehk maastik on visioon. Ettekujutus, mis kujunenud juba enne, kui olime saanud selleks, kelleks oleme loodud – inimeseks, kelle kaljuseinte
Immanuel Kant,
