Sõda oli lõppenud, riik vahetunud ja paljudel eesti meestel oli esmavajaduseks saanud silmapaistmatult edasi elada, et punavõimu valvsa pilgu eest varju jääda. Alatasa kuklasse hingav oht Siberi vangilaagrisse sattuda sundis neid mehi end maadligi hoidma, veel parem aga – maa alla kaevuriks minema.
Olga Karjane oli leidnud endale töökoha Kohtla-Järvel kiiruga avatud lastekodus, kuhu koondati sõjas kodutuks jäänud lapsi. Traumeeritud lastega tegelemine oli suurt pühendumist nõudev töö, mis noore naise kannatuse tihti proovile pani, sest omapead hulkuma harjunud lapsi oli väga raske kindlale distsipliinile allutada. Polnud sugugi haruldane, et kuue-seitsmeaastane jõnglane lastekodust põgenes ja ta purupurjus olekus kuskilt leiti – odavat viina müüdi pea igal tänavanurgal ja nii mõnelegi eluheidikule pakkus lõbu tänaval hulkuv laps purju joota.
Just järjekordselt kaduma läinud jõnglast taga otsides kohtuski Olga oma tulevase mehe Sergei Kapustiniga. Sergei oli miilitsaseersant, kes poisi kuskilt kuurist magamas leidis ja lastekodusse tagasi tõi. Sealt hakkas Olga ja Sergei tutvus arenema ja poole aasta pärast otsustati leivad ühte kappi panna. Ametlikud abiellumispaberid aeti korda ligi aasta hiljem, kui Olga oli veendunud, et mees on töökas ega ilmuta ülesaamatut nõrkust viina järele.
Olga võttis oma tööd tõesti südamega ja see paistis kohalikkudele võimudele silma. Kõigepealt edutati ta sellesama lastekodu juhatajaks, kuid seda tööd ei jätkunud kauaks.
„Lastekodu viiakse üle Tartusse! Kas soovite koos sellega Tartusse kolida?” küsiti linna täitevkomitees üsna kange keelega.
„Mina Tartusse? Mida ma seal peale hakkan? Mu mees töötab ju siin, miilitsas, te vist teate!” kohkus Olga, just nagu oleks tahetud teda mehest lahutada. Meestest tuli sel ajal kümne küünega kinni hoida.
Nii pakutigi Olgale Kohtla-Lageda uue lasteaia juhataja kohta. Lasteaed oli kakskeelne, Olga oli nii lastekodu juhatajana kui oma venekeelsest abielust saanud tugeva keelepraktika ning valdas mõlemat kohalikku keelt peaaegu võrdselt, kuigi kirjalikult oli ta eesti keeles tugevam.
Senise lastekodutööga võrreldes tundus töö lasteaias peaaegu puhkusena ning pärast seda, kui Tallinnast oli sinna tööle suunatud kaks äsja pedagoogilise kooli lõpetanud kasvatajat, oli seni kummitanud personaliprobleem vähemalt esialgu lahendatud. Muidugi tekkisid sedamaid uued probleemid, kõigepealt kahe kohaliku neiukesega, kelle Olga oli kasvatajana tööle võtnud, kuid kellel ei olnud vastavat haridust, pealegi ei osanud kumbki eesti keelt. Nad olid lihtsalt Kohtla-Järvel kümneklassilise vene keskkooli lõpetanud, aga nüüd tõrkusid oma töökohti uutele tulijatele loovutamast.
„Teil ei ole pedagoogilist haridust, ma ei saa teid kasvatajatena enam kasutada,” selgitas Olga mitu korda kannatlikult, aga mõistmist leidmata.
„Imelik! Siiamaani saite, aga enam ei saa!” väljendati pahameelt.
„Pealegi ei oska te kohalikku keelt! Te ei saa eesti lastega korralikult suhelda.”
„Mis tähtsust sel on? Kõik on üks Nõukogude Liit ja siin peavad kõik vene keelt oskama! Mida varem nad ära õpivad, seda parem.”
„Seadus nõuab, et kasvatajatel peab olema pedagoogiline haridus! Ja nõutakse, et lapsi tuleb õpetada kohalikus keeles, sellepärast,” püüdis Olga õigustust leida, ise täpselt teadmata, kas niisugust seadust üldse ongi. Aga seadus, eriti selle sõna venekeelne vaste – zakon – kõlas kuidagi rangelt ja distsiplineerivalt, isegi omajagu halastamatult ja sobis hästi relvana haarata. See taltsutas ka need noored protestijad. Darja ja Sveta küsisid peaaegu ühest suust:
„Aga mis meist nüüd saab? Kuhu meie tööle läheme?”
„Kui tahate tingimata lasteaeda kasvatajana tööle jääda, minge pedagoogilisse kooli, õppige ja saate vastava elukutse! Praegu võin teile pakkuda vaid koristaja ja söögitädi kohta. Aleftina hakkab pensionile jääma ja üks koristaja on meil just puudu. Aga kui ei sobi – Kohtla-Järvel on teil küllalt võimalusi tööd saada,” seletas juhataja ettevaatlikult sõnu valides. Sest valitses kirjutamata seadus, et tööle võtmisel olid vene rahvusest inimesed eelisseisuses ja omal ajal oli linna täitevkomitees üks mitte just kõrgelt haritud funktsionäär selle ka koosoleku ees välja öelnud, muidugi vene keeles: „Vene rahvas on sõjas palju kannatanud, nendele tuleb igal pool eesõigus anda!”
Ida poolt tulijad käitusid kõikjal peremeestena ja leidsid selle põhjendamiseks ka küllaldaselt argumente. Üle kõige rõhutati, et nemad on sõja võitnud ja Eestimaa sakslastest vabastanud; see oli võitja poolt nähtud fakt, mida sai alatasa mis tahes situatsioonis korrata ning mille vaidlustamine võis kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi ja oleks sel ajal olnud ülimalt ohtlik. See oli võimulolijate juhtmõte, mis õigustas kõike pärast sõda Eestimaal toimuvat, aga see määras paljuski kohalike ja idast tulnute vahel tekkivaid suhteid.
Olga mees Sergei Kapustin ei olnud seejuures erand. Inimesena üllatavalt hoolitsev ja mõistev mees muutus niipea, kui asi poliitikasse puutus, nagu pimedusega lööduks. Nende abielu alguses oli Olga hellitanud lootust, et suudab pikapeale mehe õigesti mõtlema panna – rääkis talle ennesõjaaegse Eesti elust, mis iga aastaga paremaks ja lootusrikkamaks läks –, aga kõik see oli asjatu.
„Nuumasite siin kapitaliste! Ja ise te, tobukesed, ei saanudki aru, kelle armust nad elavad, vereimejad!” väitis Sergei kõikumatult.
„Minu ja meie pere verd ei ole keegi imenud! Meie elasime hästi!” andis Olga vastu, aga mees ainult muigas.
„Nojah, sinu isa oli metsavaht, eks ta lasi muist puid-palke ka kõrvale, pistis raha oma tasku.”
„Ole vait! Minu isa ei olnud varas!”
„Ega ta sinule ei tulnud sellest ette kandma, aga ilma selleta ei ole võimalik hästi elada,” noogutas Sergei teadjalt ja Olga loobus vaidlemast, kuigi okas jäi hinge. Ometi laabus nende perekonnaelu niisugustest lahkarvamistest hoolimata küllaltki hästi, sest Sergeil oli haruldane omadus, mis teda rahvuskaaslastest eristas ja omamoodi isegi eraldas – mees ei sallinud viina. Isegi venelaste igipõline süüdistus, mis keelduja tavaliselt sõpradega kaasa jooma sunnib – sa ei joo, tähendab, ei austa mind –, tema puhul ei mõjunud ja ilmselt sellepärast ei olnud mehel ka sõpru.
„Militsionäär…” öeldi tema kohta, ja see kõlas halvustavalt, pealegi lisati sellele tingimata ka igituttav kolmesõnaline lause, milleta nende mujalt tulnud meeste ringis rääkida ei osatudki.
Olgal ja Sergeil oli kaks last – kaheksane Andrei, keda ema põhimõtteliselt Andreseks hüüdis, ja neljane Küllike. Tüdrukule oli Olga pannud oma kunagise pinginaabri ja südamesõbranna nime, lihtsalt mälestuseks tüdrukust, kes koos oma perekonnaga sõjaajal oli Rootsimaale põgenenud. Aga just sellise nime valikul oli kaasa rääkinud ka naise jonn pärast Sergei kindlat nõudmist, et pojale peab nime valima isa.
„Kui tuleb tütar, siis paned nime sina,” oli mees seletanud ega võtnud kuuldagi, et Andrei poja nimena Olgale ei meeldinud. Naine kandis neli aastat hinges kiuslikku soovi sellele omapoolselt vastata ning kui lõpuks tütar sündis, oli tal nimi kohe olemas.
„Tema nimi on Küllike! Või Külli, kui lühemalt soovid öelda.”
„Mis? Mismoodi sa ütlesid?”
„Küllike,” hääldas Olga selgelt ja kõlavalt.
„Eto nevozmožno võskazat… Julike? Miks mitte Julia?”
„Ei mingit Juliat! Küllike. Ise ütlesid, et tütrele panen nime mina.”
Sergei
