pean… Ega mina pole mõni torujüri, mina ei ole elus mingisugust ehitustööd teinud, isa ei lasknud ligigi! Oapõllul korra proovisin laudu seina lüüa, aga vanamees saatis mu minema, sest laudadele jäid vahed sisse! Sõimata sain pealegi, et mul on klaverimängija käed, millega ei saagi midagi asjalikumat teha… Ja sina tahad, et ma torutööd hakkaksin tegema, sellest pole mul aimugi,” ajas Einar vastu. Tema hobi oli teaduskirjanduse lugemine, eriti huvitas teda ajalugu. Oli pärast keskkooli juttu teinud, et läheks ülikooli ajalugu õppima, aga sai isalt sedamaid võimuka vastulöögi.
„Lolliks läinud või – seda punast võltsitud ajalugu? Meie peresse ei ole kommunisti tarvis! Minul ei ole mingit ülikooli ja näed – mina saan elus iga asjaga hakkama!” oli Artur Mangel vihaselt öelnud. Isal oli üldse komme ennast kiiresti vihaseks rääkida.
„Torutöö jaoks peame siis meistri võtma,” arvas Merle.
„Meistri? Kas sa kujutled, mis see maksma läheb?” küsis Einar tusaselt. Muidugi oleks ju kena ema elu igatpidi kergemaks teha, aga mis see kõik kaasa toob… Ja raha oli nende peres viimse sendini arvel.
„Imelik – isa oskas sul kõiki töid, kuidas sina temast nii kaugele kukkusid?” aasis Merle, mehe eneseuhkust turgutada püüdes, aga too ei võtnud vedu.
„Torutööd ei osanud temagi – kaevu lasi puurida ja pumba sinna külge panna ikka meistritel, ise oskas ainult aiakastmisvoolikut ühendada. Ja emale seletas, et üle kümne minuti ei tohi pump järjest käia, aga see oli küll rumal jutt, seda tean isegi mina…” meenutas Einar, aga kuidagi emotsioonideta, nagu asi teda ei puudutakski. Merle silmitses meest kõrvalt ja jättis siis ütlemata, mis tema sellest loost arvab. Kadunud Artur Mangel ja tema suhted perekonnaga – see oli omamoodi tabuteema, millest ei tavatsetud pikka juttu teha.
5
Oapõllul jätkus kevadest sügiseni rohkesti tegevust. Nii peenramaa, kasvuhoone kui mitmed lillepeenrad nõudsid harimist, külvamist, istutamist, umbrohuga võitlemist, ja mis kõige tüütum tundus – muru niitmist, sest kevadsuvel kasvas rohi tõesti silmanähtavalt. Varem oli Artur õunapuudealuse rohu vikatiga maha niitnud, aga kui haigus seda enam teha ei lasknud ja mehe lõpuks täiesti voodisse sundis, pidi Erna paratamatult ka selle kohustuse endale võtma. Siis tõid Einar ja Merle emale Tallinnast muruniiduki ning Erna lõpetas vikatiga vehkimise, mis alati abaluude ümbruse valulikuks tegi ja pealegi niitja oskamatuse tõttu inetult triibulise muruvaiba maha jättis. Selle kõrval oli masinaga ühtlaseks pügatud muru sedavõrd ilus, et Erna hakkas puudealust niitma iga nädal; põriseva ja bensiinisuitsu ajava masina juhtimine põõsaste ja õunapuude vahel nõudis küll omajagu jõudu ja osavust, vahepeal pidi ka puhkama, aga tulemus oli seda väärt. Niisugune edasi-tagasi tatsumine aga ei mõjunud Oapõllu perenaise haigele põlvele sugugi hästi, see hakkas aina enam valu tegema, ning kui perearst lõpuks naise Tallinna ortopeedi juurde suunas, avaldas röntgenipilt kogu tõe.
„Liiges on kulunud, siin aitab ainult operatsioon! Paneme teile uue põlve,” ütles tähtsa näoga tohter sedavõrd ükskõikselt, nagu nendiks, et olete end kuskilt veidike määrinud, ma lasen kohe ära pühkida.
„Uue põlve? See… see on ju suur operatsioon!” kohkus Erna. Muidugi oli ta kuulnud, et põlve- ja puusaliigeseid vahetatakse, aga see pidi ikka üks ränk asi olema, kui oma kondid katki saetakse ja pooled neist minema visatakse… Ja nüüd on ka tema selleni jõudnud! „Kas tõesti ei saa mingit rohtu või…?”
„Teid enam rohi ei aita, kõhre on läbi kulunud. Ja tavaliselt on niisuguse staadiumi puhul ka teine põlv ligilähedaselt samasuguses seisus. Kas vasak jalg ei ole tunda andnud?”
Esimese reaktsioonina tekkis Ernal peaaegu paaniline tahtmine valetada ja öelda – ei, ei ole, kuigi tegelikult oli ta mõnikord ka teise jala põlves tõesti ebamugavaid pisteid tundnud. Õnneks olid need küll jälle lakanud.
„Mõnikord, õige nõrgalt…” ütles naine vastuseks hädise pooltõe, aga doktor uuris juba mingit tabelit. Või oli see hoopis kalender?
„Nelja kuu pärast saaksin teid operatsioonile võtta, oktoobris. Kas panen kirja?”
Erna ei osanudki hetkega otsust teha, kuidas nii ootamatule küsimusele vastata. Mõtles pingeliselt, enne kui vastas: oktoober, muidugi see sobiks, siis on aiatöödega ühel pool, kartulid ja õunad korjatud, aga…
„Kas te arvate, et ikka peab…?”
„Pilt näitab, et peab! Teist võimalust teid korralikult kõndima panna ei ole. Te ei taha ju ratastooli jääda?”
„Muidugi mitte, aga… Kas tõesti arvate, et sellest jalast võiks veel asja saada?”
„Kindlasti, selles pole kahtlustki.”
„Olgu siis, teeme oktoobris,” ütles Erna toonil, nagu teeks ta sellega tohtrile suure teene, aga tegelikult oli see hoopiski raske südamega öeldud. On vist vähe inimesi, keda ähvardav sõna „operatsioon” rahutuks ei tee.
Siiski oskas Erna end kiiresti maha rahustada. Esiteks oli oktoober veel kaugel, terve suvi enne ära elada, teiseks aga püüdis naises äratatud lootus toita kujutlust, et juba aastaid muret tegev jalg tõesti korda saab: siis saaks ta jälle metsa seenele minna, läinud sügisel oli haige põlv pehmel metsaalusel kõndimise peaaegu võimatuks teinud. Saaks jalg terveks, võiks jälle valutult jalgratta või talvel ka soome kelguga poes käia, mis see kolm kilomeetrit vändata või lükata… Ja oleks jälle võimalik aias redelilt õunapuude vesivõsusid lõigata või nendelt alati probleemiks olnud rohket sügissaaki korjata – just see tundus millegipärast kõige olulisem. Õuna-, pirni- ja ploomipuid oli Oapõllul Erna arvates isegi liiga palju, pealegi olid need kõrgeks kasvanud ja suur osa viljadest tuli sügisel lihtsalt alla raputada, et paremad neist moosiks või kompotiks keeta. Igasugust vaaritamist sügiseti Ernal jätkus. Mitte enda jaoks, palju üksikul vanainimesel vaja, nagu ta ise ütles, aga poeg Einaril oli neljaliikmeline pere ja sügiseti rändas Erna toodang enamasti Tallinna, nende ruumikasse keldrisse.
Niisiis oktoobris oli operatsioon kokku lepitud… Suvine aeg lendab eriti kiiresti, vahel jääb mulje, nagu püüaks keegi niiviisi nende ilusate päevade ja tundide hinda tõsta. Septembris tuli Einar paariks päevaks appi aiamaalt kartuleid üles kraapima ja tassis need korvhaaval maja alla keldrisalve. Ronis redeliga mööda õunapuid, korjas taliõunu, aitas neid kastidesse pakkida ja läks jälle. Porgandid, peedid ja kaalikad jäid vaid Erna hooleks, neid polnud palju ja nende keldrisse viimist haige jalg eriti ei seganudki. Kapsapeade jaoks oli Artur kartulisalve kohale seinale riiuli teinud, neid sai sel aastal vähe, liblikaröövikud olid enamiku päid auklikuks järanud. Kolm kõrvitsat tahtis Erna köögikapi otsa upitada, aga kui oli selleks tagajärjetult püüdnud taburetile ronida, siis loobus. Jalg lihtsalt ei võimaldanud niisugust akrobaatikat.
„See veel puuduks, et ma maha prantsatan ja mõne kondi ära murran! Kui Einar jälle tuleb, eks tema paneb, see on tal tühiasi…” lohutas Erna ennast, ja see ütlemine tekitas naise näole veidi pilkliku muige. Samamoodi oli ta ennast vist küll kümneid kordi rahustanud, oli siis tegemist hingedelt vajunud ukse, laes läbipõlenud lambipirni või riidekapi nihutamisega Erna arvates sobivamasse kohta – majapidamises on alati vaja midagi teha, parandada või muuta. Paraku olid pojal linnas oma tegemised ja toimetamised ning Hiiumaa-sõit võeti ette üsna harva. Peale aja nõudis niisugune reis mere taha veel ka raha: bensiini jaoks, laevapiletiteks, sellekski, et mitte tühja käega tulla. Ning kui Einar lõpuks jõudiski Oapõllule, jäi nii mõnigi kavandatud ülesanne talle edasi andmata – kas keelas kõikevõitev emaarmastus või otsustas Erna, et poeg ei saa sellega hakkama. Arturi kõrval elades oli ta mehe tegemisi jälginud ja et nii mõnegi oskuse poolest oli ta pojast üle. Aga kui vajalikud tööd tehtud, märkas Erna
