kohviku ette, mis paistis kena ja odav, kogusin julgust, aga pidin sellest siiski kolm korda mööda kõndima, enne kui mul korda läks üle läve astuda. Sees laabus kõik aga üllatavalt meeldivalt.
Hommikusöök maksis pool franki ja ma viitsin lehe lugemisega aega nii kaua, kui söandasin. See oli Le Figaro Illustré, ja lehelugemine paistab olevat kohalike lemmikajaviide, nagu ka mingisuguste loosikupongide täitmine. Lõbus oli ka aknast möödakäijaid vaadata ja linna moevoolule kinnitust saada: nagu näha, kõlbas kõik, kuigi vaevalt et siiski igas ringkonnas. Üks kohviku klientidest nägi välja, nagu oleks otse rentslist tulnud, aga ilme ja žestide järgi otsustades oleks ta võinud kuninglikku verd olla. Tellis ilma pikema jututa klaasi veini, ja keegi ei pilgutanud isegi silma, kuigi krahvi vasak jalg piilus läbi kingatalla ja habemest pudenes lauale tubakapuru.
Kella kahe paiku seisin onu maja ees, aadressil 47, Avenue de Villiers. Tänava ääres kasvasid pärnad, majad kõrgusid väärikatena, ja siin meeste habemest tubakapuru ei pudenenud. Kui olin portjeele hoolikate väljendite ja nelja sou abil oma probleemi olemust ja tähtsust selgitanud, juhatati mind tõrgeteta üles kolmandale korrusele massiivse ukse taha.
Esimene mulje õhkkonnast: sõbralik, taktitundeline vastuvõtt, olgugi et tunda võis mõistetavat ettevaatlikkust. Tegelikult ei teadnud nad ju, missugune ilmutus nende juurde on saadetud, aga onunaise ohkest võisin järeldada, et vähemalt mu väline olemus pakkus teatavat kergendust. Onunaine otsis vist seelikuvoltide vahelt isegi pitstaskurätiku ja poetas paar pisarat.
Ja nõnda siis juhatati mind pärast lühikesi tervitusi edasi salongi ja pandi istuma rohelisse sametkattega tugitooli. Korter oli moodne, kuigi mitte eriti hubane, ja kõigest võis näha, et mu onu oli edukas mees. Ta haaraski kohe ohjad ja hakkas esitama tavalisi küsimusi selle kohta, kuidas reis läks, kuidas ma olin jõudnud ennast linnas sisse seada ja kas ma olin jõudnud kodumaal midagi õppida. Kui mainisin, et olin käinud Kunstiühingu joonistuskoolis, teatas onu, et seesugused seiklused oleks kõige parem unustada. Ja kui ma rääkisin, kus ma elan, nentis ta, et sealt tuleks ära kolida, see on halb rajoon.
Pärast neid kaht nõuannet näis onu viivuks mõttesse vajuvat, nagu püüaks endamisi mosaiikpilti kokku panna. Seejärel küsis ta, mida ma tean telegraafist, ja mina ütlesin, et suurt ei midagi. Onu teatas, et tänapäev, see on kiirus ja ennekõike just telegraaf. Atlandi ookeani põhja oli lastud ookeanikaabel, küllap ma tean sellest. Kui siin vajutati nupule, hakkas Ameerika mandril paber tiksutama ja vastupidi. Selles tiksutamises oleks ka minu tulevik.
Onu seletas, et tema sõber monsieur David töötab uudistetoimetuses nimega Havas. Ta oli minu eest kostnud, ja ma võiksin alustada tööd telegraafiosakonnas. Õpin morsetähestiku üks-kaks ära, ja kuigi töö on algul mehaaniline, ei puudu ka karjäärivõimalus. Kõik sõltub minust endast, nagu elus üldse. Onu kuuldavasti ei uskunud saatusesse, sest saatus on priileivasööjate ja laiskade väljamõeldis, lollpeade soovunelm. Tema ise on alati olnud un homme de raison, ja kui ka mina olen niisugune mees, ei jää ma kunagi hätta.
Märkan, et tänane kirjatöö sai liiga pikk, palun su ees vabandust. Kõigest pole tarvis rääkida, kuigi tahaks. Aga kui ma kirjutan, siis asetub kõik mõttes omale kohale, saab tõesemaks. Kevadine nohu annab endast märku ja kurk on natuke valus. Lõdisen külmast, ehkki olen ennast teki sisse mähkinud. Võib-olla võtan ema vana retsepti järgi kaks tilka kamprit. Tekk lõhnab väga kodu järele ja palju asju tuleb meelde, aga parem on need rahule jätta. Mõnikord on siin pööningul tunne nagu laeva kajutis, nagu triiviksin kaugel merel.
Eile tundsin, et sa olid siin toas, olin selles kindel. Ma istusin siin sellesama tooli peal ja püüdsin kirjutada, aga sõnu ei tulnud, mitte ainumatki. Aknaklaasil nägin su näo peegeldust, tuul kahistas tühja paberit. Sa istusid mu selja taga koikul, selle serval, vaatasid mind. Ma ei tahtnud ringi pöörata, sest kartsin, et sind ei olegi seal, kuigi nägin ilmselgesti.
Täna on tuuline ja mul on tunne, nagu oleksin sattunud keset kevadist koristust; kogu linn tolmab, nagu pühiks keegi suure luuaga. Seal kodus on ju alles peaaegu talv, vahest on lundki veel maas. Siin lähevad puud lehte ja taevas on imelikult kõrgel. Kuidas sellesama taeva alla saab mahtuda nii palju rohkem?
Astusin hommikupoolikul läbi pudupoest, kust ma selle päeviku ostsin. Riiulis oli mitmesuguseid kladesid, kalleid nahkkaanelisi ja väga ilusaid siidkaantega köiteid Jaapanist. Mõtisklesin, mis tunne oleks kirjutada siidkaanelisse kladesse. Kas habras paber tekitaks minus hirmu või võluks see mu käe ära, hakkaks see võlutähti kirjutama?
Lõpuks ostsin kümne santiimi eest veel teise mustakaanelise, aga joonistamise tarvis. Müüjatar mäletas mind ja küsis, kas ma olen eelmise juba täis kirjutanud. Ütlesin, et jah, mul on väga suur käekiri. Tüdruk pidi naeru kätte surema ja siis hakkasin ma ka ise naerma. Ma imestasin natuke oma julguse üle ja selle üle, kust need sõnad olid tulnud.
Vaevalt et onu mu ostu heaks kiidaks, aga mul on tahtmine joonistada kõike, mida näen, ega onu ei peagi sellest vääratusest teada saama. Täna joonistasin pildi väikesest puiestikust, lasksin käel lihtsalt pliiatsiga harjuda ja see andis õhulise, hea tunde. Nagu oleksin kohtunud vana sõbraga ja üle pika aja õhtu tema seltsis mööda saatnud. Nädalalõpu saadan mööda jõude turistina, sest alles esmaspäeval saan alustada tööd, seesuguse teate sain ma onult.
Mul oleks tahtmine korteriperenaist, madame Bouchard’i, veidi elavamalt kirjeldada. Aastaid võib proual olla neljakümne ringis, kuigi seda on päris raske öelda, samamoodi nagu mõnikord on keeruline otsustada, kas suvi on lõplikult läbi.
Aga selles inimeses on midagi enneaegu vananenut. Nägu on alati peedi värvi, loppis, juuksed on poolenisti mütsi sisse topitud. Sõrmed on kuivetunud, kondised, mitte eriti elegantsed. Käed näitavad ära, kust inimene pärit on ja mida ta on pidanud elus kogema.
Ma arvan, et madame Bouchard on üks neist, kes jagavad teised inimesed ühe silmapilguga klassidesse. Ja kui see silmapilk on möödas, langeb kohtuotsus kogu eluks. Üks pääseb õndsate hulka ja teine vihavaenlaste leeri. Õndsate vastu on proua väga sõbralik, peaaegu piinlikul moel. Nagu ta koketeeriks ja edvistaks saamatult, kuigi see tema olemusele ja eale sugugi sobilik ei ole. Vastupidi, see jätab rumala mulje. Niisiis on proua Bouchard oma olemuselt moralist, kui seesugust sõna tohib tema lihtrahvalikkuse puhul kasutada.
Ma olen paar korda sattunud kuulma, kui madame karjub, ja need tema tuldpritsivad sõnad ei ole kõrvale kenad kuulda. Need vaesekesed, kellele proua viha langeb, ei olegi õieti inimesed, pelgalt lutikad, niisugune tunne on. Tekib tahtmine püsida siin õndsate poole peal, ja see vist on ka tema eesmärk: oma pursetega just säärane soov esile kutsuda.
Tõsi küll, siin linnas karjuvad ka paljud teised, see paistab olevat maa komme. Bulvaril võib keegi ühtäkki karjatada, vihastada mitte millegi peale. Voorimehed kaklevad omavahel, ja ühel päeval nägin, kuidas keegi härrasmees virutas kepiga ühele lapsele. Ma ei tea küll, mida see laps teinud oli, aga kepp kõlksus päris hullusti, ja poiss vaeseke ulgus südantlõhestavalt. Niimoodi ei tohi ometi teha.
Mis lastesse puutub, siis madame Bouchard’il on tütar ja poeg. Mitte eriti ilusad, aga tüdruk on siiski omamoodi armas, olgugi et ta on kahvatu ja aukus põskedega. Silmad on rähmased ja nagu põletikus, kindlasti on ta mingil moel aneemiline ja haige. Vanameest olen näinud ainult ühe korra, ja temas on midagi kalki ja hirmuäratavat. Kongninaga nägu on parkunud, nahkse kõvakübara järgi võiks arvata, et ta on ameti poolest voorimees. Inimesed lähevad seda nägu, kui iga ilmaga väljas passivad.
Aga mina kergitan ikka kübarat ja lausun mööda minnes mõne viisaka sõna. Madame parandab meelsasti minu prantsuse keelt, heidab minu kulul pisut nalja, ja ma ei pane seda pahaks, ma ju õpin sedakaudu. Olen tähele pannud, et keeled
