loevad jutte homme lehest, aga meie teame parimat klatši juba täna, ja vahel on sellest kasu, seletas Demarche ja pilgutas veidralt silma. New York on parim, siis on London, aga temal endal on õnnetuseks Brüssel, mis on maailma kõige tüütum ja harilikum linn. Mina hakkan vastutama mõne Euroopa kolkaküla eest, mille uudiste kihvakeeramisest ei sünni suurt kahju.
Lõunavaheajal trügisime lärmakasse kõrtsi, mis asus samas kvartalis ja oli tuubil täis. Mind tutvustati suurele hulgale telegrafistidele, ja lõpuks olin ma nii uimane, et Demarche’il õnnestus mult pool franki laenata. Ilmselt olin loll, et andsin, vaevalt ma oma raha tagasi saan.
Rüsin oli nii suur, et ma ei suutnud kuidagi enda eest seista ja jäin lõunasöögita. Tõsi küll, ka Demarche ei söönud midagi, ta paistab päev otsa hakkama saavat sigarettide ja klaasi õllega. Monsieur Bergeri tundusid kõik kiruvat, tagaselja muidugi. Kui ma õigesti aru sain, siis oli pilkamise põhjuseks tema hapukapsa järele lõhnav nimi.
Tänane õhtu on kulunud tähtede tuupimisele ja pea on ainult punkte ja kriipse täis. Mu elu õilis eesmärk! Ka selle sissekande olen teinud nii, et iga lõigu järel olen tähti korranud. Sellegipoolest kardan, et ei saa homme hakkama, aga endasse peab uskuma ja toimekas olema.
Koju tulles murdsin pärna küljest oksa ja panin vaasi. Toas hõljuks juba nagu pärna lõhna. Ema ütles kunagi, et igas toas peab olema lill, midagi elavat, midagi, mis vajab kaitset ja mis kardab surma.
Pliiats on lebanud mõne õhtu laual, ehk annad mulle andeks. See ei tähenda, et ma poleks sinu peale mõelnud, olen olnud õhtuti lihtsalt rampväsinud. Vaene käsi on olnud krampis, tõmmelnud nagu sundliigutusi tegev patsient.
Kui natuke aega tagasi koikul hinge tõmbasin ja tumedat aknaruutu vahtisin, tuli mul tunne, nagu oleksin õhku kerkinud, lendu tõusnud. Tuli tunne, nagu oleksid sina seal oodanud, linna kohal, piisas ainult väikesest lennust aknast välja.
All olid kõik majad ja tuhanded väikesed tuled, tänavate hägused laternalindid. Maa peale oli puistatud kullatolmu. Terve linn liigutas peopesal, kõditas nagu sajajalgne. Aga kaugelt paistab alati kõik ilus, kõik halb on kadunud. Kuigi on ometi teada, et see redutab seal, pimedates nurkades, taskupõhja ununenud kivi.
Kui ma seal lamasin, siis tulid mulle meelde pildid, millele ma ei ole kaua aega mõelda tihanud. Võib-olla olen kartnud, et mälestused kuluvad ära, kui neid liiga tihti puudutada; et need on liiga õrnad ja hakkavad sädelema alles siis, kui on väga pime. Aga see kirjutamine lohutab kuidagi, aitab tõendada, et kõik juhtus ja on tõsi.
Meenutasin täiesti tähtsusetuid seiku. Need on muutunud tähtsamaks, suurimateks saladusteks. Mäletan, kuidas sa seisid joonistussaalis, esimest korda. Ma ei näinud su nägu, aga tundsin, et pärast seda ei olnudki saalis enam teisi, olime ainult meie kaks. Su ees oli molbert ja sa olid nii väga keskendunud, et tundus kuritegu säärast rahu häirida. Ent kust see äkiline tunne ja kindlus minusse tuli: pelgalt liigutustest, mis ma ära tundsin, või käe asendist, kuklast, mis oli paljas, või juuksesalgust, mis oli soengust valla pääsenud.
Tegime söega krokiid, harjutasime joont, ehkki tol päeval ei läinud mul hästi. Törnroos hakkas märkusi tegema, nagu tal kombeks, ja Cedermark, kes joonistas mu kõrval, märkas kohe, et midagi romantilist on teoksil, oleksin pidanud teise molberti valima. Ja terve tunni ootasin ma, et sa pööraksid ja ma oleksin rohkem näinud, ühe tunniga olin kadunud mees. Kui uuesti Cedermarkile pilgu heitsin, oli ta joonistanud paberile minu näo, sellise rohmaka häbematu karikatuuri. Tuleb tunnistada, et joonistus oli väga sarnane ja õnnestunud.
Sa mäletad kindlasti, kuidas ma sind väljas ootasin, ehmusid vist isegi ära, kui ma seal niimoodi kohtlaselt passisin. Teesklesin, et mul on vaja midagi teha, ja Cedermark sekeldas abiks. Sa tulid trepist alla, kergitasid käega seelikut, ja ega rohkemaks mul julgust ei jagunud, sul oli saatjaid. Jäin sinna seisma ja oleksin seal seisnud kindlasti terve nädala, kui Cedermark poleks mind varrukast sikutanud.
Käsi, kukal, juuksed. Tundub, nagu oleksin sind varastanud, pilthaaval. Aga ma kardan asjata, ei kao sa kuskile. Äkki inimese meel ongi nagu imelamp või kaamera, ainult et pildid moodustuvad aeglaselt, ilmuvad nähtavale pikkamööda, aeg ja aastad on ilmutuslahus.
See nädal on olnud raske ja aeg-ajalt on mind vallanud lootusetus, olen kartnud, et ei pea õhtuni vastu. Tähed olen ma ära õppinud, aga kiiruses ja veatuses on veel ruumi areneda. Kui telegraafisaalis aeg kiireneb, siis minu jaoks see aeglustub. Ainult telegraafi põhitõdede teadmisest ei piisa, sest on veel kõik need töö peensused ja nüansid.
Kõigele lisaks kiirustavad teised ümberringi tagant, kiusavad meelega algajat, panevad proovile, kas ma pean vastu. Kiirus teeb töö nähtavasti kuidagi peenemaks ja tähtsamaks, ja paljud paistavad isegi võistlevat kiiruses, uhkustavad sellega!
Demarche paikneb hierarhias päris kõrgel, ujub nagu kala vees. Demarche on niisugune tüüp, kes ei kaota kunagi pead, saab kõigega hakkama. Kui Demarche’i-suguse paneks peaministriks, hakkaks ta samal silmapilgul tegutsema, nagu oleks alati peaminister olnud. Aga peaministrit temast muidugi ei saa, sest mehel ei ole auahnust ja tema kõrgeim printsiip on võimalikult kergesti hakkama saada. Sellele lisandub nõrk moraal, ent sel pole vist tähtsust, vähemalt mitte talle endale. Demarche on loomu poolest tegutseja ja mõistab ellujäämisteooriat praktikasse rakendada, teised lugegu seda raamatust. Sellegipoolest meeldib ta mulle, sest ta tundub siiras, nii heas kui ka halvas.
Küünlajupp on otsas, samuti õli. Homme muretsen uut õli ja panen lambi põlema. Muidu läheb olemine pimedaks, kuigi linn peegeldab alati natuke valgust. Ma pean õppima vasaku käega toksima, siis jääb parem kirjutamiseks vabaks. Demarche õpetas, et kui mitte kätt, siis sõrme tuleb kindlasti vahel vahetada. Rütm on tähtis ja ranne peab olema lõtv, laineline liigutus saab alguse küünarvarrest. Morsevõtmega on nii mõnigi oma käekese elulõpuni vigaseks teinud.
Mis määrab ära inimese tee, juhatab teda? Mõni päev tagasi nimetasin sulle imelampi, ja on see nüüd siis juhus, et täna õhtul sattusin imelambietendusele. Tulin õhtuselt jalutuskäigult, kui nägin bulvaril väikest saba.
Jäin vahtima silti, kuhu oli kirjutatud La Fantasmagorie. Reklaamtekst lubas elamusi ja hingevärinaid tekitavaid õudusi, mitte nõrganärvilistele. Kui uksed lahti prahvatasid ja inimesed sisse tungima hakkasid, asusin ma saba lõppu. Või õigemini käis see nii, et otsustava ilmega uksehoidja, kes nägi mind tänaval lonkimas, sundis mind sisse astuma, ja mina hakkasin sõnakuulelikult taskust münti otsima. Ja miks ma ei võiks endale väikest meelelahutust lubada, kuigi loomulikult ei olnud mul õrna aimugi, mis see fantasmagorie on.
Rahvas pressis ennast väikesesse hämarasse saali, kus oli umbes nelikümmend samettooli. Publiku hulgast paistsid paljud olevat juba ette hirmunud, kihistasid närviliselt. Seinale kinnitatud lamp hubises korraks, kuni kustus ja ruumis läks kottpimedaks. Kostis kolksatus, kui uksed meie selja taga kinni pandi, riivi klõpsatus pani kellegi karjatama.
Varsti kostis vaikset tuulekohinat ja ma mõtlesin, kuidas see küll on tehtud. Kas see tuli mingist aparaadist? Kohin valjenes ja jäi vaiksemaks, vahel muutus peaaegu kuulmatuks. Peagi kostis mehe hääl, ka see oli kummaline, kõlalt metalne ja salapärane, nagu oleks kuskilt kaugelt kajanud.
Hääl jutustas lugu naisest, keda oli kaua aega tagasi kõige riivatumal kombel petetud. Naisele oli osaks saanud õnnetu armastus, tema teele oli sattunud julm võrgutaja, ja oma kurvastuses oli naine end järve uputanud. Aga minevik vaevas naist isegi pärast surma ja öösiti tõusis ta järvest vesirooside keskelt. Ja koos temaga pidutsesid deemonid …
Tuul kohises ja seintele ilmus ähmane õõtsuv maastik, hõbedaselt hiilgav häärber ja järv. Saali ees kerkis õhku kirbet
