linna kodu poole kõndisin, tundus päevapilt raske kui tinapomm. Tõstsin seda ühest taskust teise ja olin kindel, et kõik näevad seda ja naeravad mulle järele. Viimaks lipsasin ühte kõrvaltänavasse ja torkasin papist pildi telliste vahele prakku. Kuigi kohe hakkasin ka seda tegu kahetsema, vaene kiviprakku vangistatud naine.
Ma kirjutan selleks, et sa olemas oleksid, kas või natuke. Iga sõna on mõte sinule, tilk vett maapinnale. Mõnikord tundub, nagu kõnniksin läbi kõrbe, öösel, tähtede all. Näeksin telgipraost elavat pilti, hääletult liikuvaid kujusid, inimesi, kes on kaua ära olnud. Või nagu lehitseksin raamatut ja püüaksin leida kohta, mis mul meeles on; habrast lauset, mis on juba teiseks muutunud.
On lämmatavalt palavad päevad, linna kägistab kuumalaine. Päeval lainetas kontor higist ja lärmist, täielik soodom ja komorra. Kodus hoian akent lahti, aga need katusekorterid on kõige hullemad, napsivad päikest juba esimestest hommikutundidest peale.
Vahel kõnnin hilja õhtul pärast tööd tänavail, eemal suurtest bulvareist, ronin Montmartre’i künkale. Nõlvadel on rohkem tuult, ruumi hingata. Sealt näeb alla linna ja siis on see ilus. Otsekui hoiaksin lindu pihus ja tunneksin, kuidas see tasakesi tuksleb, tunnen peos selle peenikesi luid. Kui tundub, et ma ikka und ei saa, kõnnin edasi ja jõuan hommiku poole ööd hallide juurde, kuhu maainimesed saabuvad oma moonavankritega. Rattad krigisevad, hobuste kabjad klobisevad ja naine tukub mehe kõrval. Tänaval on paar lömastatud sibulat, kartuleid ja kaalikas.
Öösiti, kui päikeselised impressionistid magavad, on võimul hoopis teine linn. Salajasem linn, mille naised sind kangialustes kaasa meelitavad, käheda häälega kutsuvad. Aga mul on nendest kahju, sest nad on pelgalt inimese koored, võõbanud ennast pilapildiks.
Öösel on kõik ebamäärane ja sünge, päevased reeglid ei kehti. Sildade all magavad sandid ja sügavate võlvide alt kostab kummalist kära, hullumeelset röökimist. Seine’i vesi on vaikne ja must, ankrus seisvad praamid tuletavad meelde surnukirstu. Üks praamidest ongi ujuv surnukirst, olen ma kuulnud räägitavat. See otsib öösiti uppunuid, sillalt alla hüpanud meeleheitel olijaid, tihtipeale väga tulemusrikkalt.
Ühel ööl nägin meest, kellel oli pool nägu puudu. Silma kohal haigutas sügav must auk. Mis elu see on? Ainult öö ja igavene pimedus. Surm oleks säärasele elu murelapsele üksnes pääsemine, aga seal ta konutas kõigest hoolimata, üritas olemas olla. Kui veider on elujanu, kuidas see meid piinab ja meist küüntega kinni haarab; ja kuidas see teisalt võib kustuda ja isegi kõige kaunim võib lihtsalt kaduda.
Olen maalinud jõekalda maastikku ja proovinud suvehetke püüda. Pitoreskne iluvaade, mis pärast säärast öist jalutuskäiku näib väga tühine. Nii tühine, et südames on hakanud üks kivi kriipima; pean leidma midagi oma ja suuremat, see on alles algus.
Aeg-ajalt, koikul lamades, taban end salajast lootust hellitamas, sulle võin selle paljastada. Pöördun Helsingisse tagasi, kõigepealt leheveergudel, siis laeval, mida on tulnud vastu võtma suur rahvahulk. Lipud lehvivad, kindlasti on kevad. Ma seisan laevatekil ja lehvitan reelingu ääres. Kauppatori kohal keerlevad kajakad ja tore on jälle Nikolai kiriku kuplit näha.
Orkestrilt kõlavad esimesed taktid ja kõik ülistavad kangelast. Ma juhatan orkestrit laevatekilt. Nii tühised ja lapsikud on mu mõtted, kui olen väga üksi. Kas äsja kõmatas kõu? Kui nüüd ometi tuleks torm ja peseks linna puhtaks, uhuks katuseid ja tänavaid, vabastaks meid kõiki.
Onu korraldas eile piduliku õhtusöögi. Ta saatis mulle teate ja palus tund aega varem kohale tulla, sabakuues. Alustuseks astusin sisse kvartali habemeajamistöökotta ja sain ühtlasi kuulda Rue Germain-Piloni värskeimat klatši.
Üleeile oli Bouchard’i vanamees purjuspäi oma troskaga hüdrandi otsa sõitnud. Ratas oli purunenud ja troska oli kummuli räntsatanud, see oli juhtunud Place de Clichy kandis. Ja kuna troska kumm oli alla lastud, oli troskas istunud proua ühele kõnniteel seisnud härrale sülle lennanud. Habemeajaja meelest oli see täiuslikult püütud pall ja jälle üks tõend selle kohta, et inimesel tasub ringi kõndida avali südame ja sülega. Kunagi ei tea, millal kukub taevast järgmine imeilus neiu. Ja ega ilmaasjata polnud madame B. paistnud viimastel päevadel nii tõre, et oli mind vaevu tervitanud.
Kella seitsme paiku seisin onu ukse taga, sabakuub seljas, nagu käsk oli kõlanud. Koduabiline juhatas mind läbi esiku ja saali raamatukogutuppa, kus onu mind ootas. Ta paistis olevat raamatusse süvenenud, kuigi mulle tundus, et ta oli alles hetk tagasi raamatu laualt haaranud, ennekõike vormitäiteks. Otsaesise kortsudest järeldasin, et ta oli minu jaoks mingisuguse kõne ette valmistanud, ja nõnda oligi.
Onu laskis raamatu põlvedele ja oli silmapilgu vait, väheke sedamoodi nagu Saalomon enne kohtuotsuse kuulutamist. Ma peaaegu tundsin kuninglikku keepi tema õlgadel, kanga raskust. Esiteks, alustas onu, on ta minu pärast väga mures, sest ma olin oma vanematele ainult ühe kirja saatnud. Olin ainult teada andnud, et jõudsin tervelt kohale, ja kõik. Tema informatsiooni põhjal olid mu vanemad aga saatnud mitu kirja, ent mitte ühelegi neist ei ole ma vastanud. Kas ma ei mõtle mitte sugugi oma vaese ema peale, kellel on ometi kuldne süda?
Onu teatas, et tunneb minu eest suurt, natuke isalikku vastutust, ja et ta usaldab mind, olen ma ju loomuldasa korralik poiss. Me kõik teeme elus vigu. Niipalju kui ta kuulnud on, olen ma oma tööga telegraafikontoris eeskujulikult hakkama saanud, isegi üle ootuste, sellega on ta rahul. Aga inimene on nagu puu ja igal puul on juured, ütles onu. Tüve ei tohi pooleks saagida, sest puu on kinni maa küljes, mitte taevas, kas ma saan sellest aru?
Noogutasin, kuigi ma ei osanud oma käitumist korralikult seletada. Lubasin siiski kiiremas korras isale ja emale kirjutada ja oma elust rääkida. Paistis, et onu jäi sellega rahule ja vabanes veidi pingest. Vaevalt, et see vestlus tallegi meelt mööda oli, sest ma mäletan, et onu oli omal ajal ka ise pisut tormilistes oludes Prantsusmaale tulnud, ja ma kahtlustasin, et minu käitumine torkas talle südamesse, ja vahest käis tal peast läbi ka mõni hell ja sentimentaalne mõte, noore mehe pilt iseendast.
Onu heitis pilgu kellale ja siirdus sujuvalt järgmise teema juurde, seletas, et õhtusöögile on kutsutud hulk auväärseid külalisi, kellest mul oleks hea üht-teist ette teada. Mul tasuks olukorda ära kasutada ja suhteid luua, sedaviisi oli ka tema edasi jõudnud. Küllap on see ka minu soov?
Õhtu aukülaline on monsieur Grandidier, kuulus uurimisreisija. Kohal on ka Havasi toimetuse ülem monsieur David, kes on minu tuleviku seisukohalt très important. Samuti tuleb mõningaid prouasid ja härrasid, keegi doktor. Kavas on muusikaline etteaste ja õhtusöögiks pakutakse Madeira kastmes parti.
Kui külalised hakkasid salongi saabuma, esitles onu mind kui oma vennapoega, üliõpilast ja lootustandvat noort meest: un jeune homme plein de promesses. Monsieur Grandidier jõudis vastavalt oma väärikusele kohale viimasena, laskis enda järele kaua oodata. Ja mida kaugemale kell tiksus, seda murelikumaks läks onu ilme, ja kui külalistele lõpuks Grandidier’ nimi teatati, ohkasin ka mina kergendatult; olin hakanud onu pärast juba tõsiselt kartma.
Peaosatäitjat oodanud publikut autasustati loomulikult arvukate Grandidier’ seiklustega. Külalised kogunesid tihedasse ringi ja uurimisreisija jutustas, kuidas ta oli kõigepealt otsustanud buda mungaks riietatuna uurida Tiibetit. Sellest ei tulnud ilmselt midagi välja, sest mees oli juba Tseilonil haigestunud ja sõitnud Madagaskarile paranema. Miks just sinna? Ja kuna Grandidier oli juba Madagaskarile sõitnud, siis otsustas ta saare põhjalikult läbi uurida, oli see ju tollal pelgalt valge laik kaardil.
Etteaste, kus Grandidier kirjeldas oma pääsemist nõidussüüdistustest, pani naised ümberringi ahhetama. Mees oli ellu jäänud üksnes seeläbi, et meelitas kohalikud hõimupealikud oma verevendadeks. Tõendiks demonstreeris ta isegi arme
