tõesti välja kargavat otse teispoolsusest. Kalbed deemonid, kes naise ümber lipitsesid, olid eriliselt jälgid ja hakkasid meie poole viskuma, nagu oleksid läbi seina tulnud.
Ülal taevas lõkendasid välgunooled ja kostis kellakumin, kõuekõmin. Kui üks deemon vaatajatele kaugelt ja suure hooga lähenes, karjudes, suu võikalt lahti, haaras minu kõrval istuv neiu tormakalt mu varrukast ja surus oma näo mulle sügavale kaenlasse, otsekui oleks mingisugust naudingut tundnud. Keegi teine aga tõusis hirmunult püsti ja vehkis jalutuskepiga õhus, et oma pea kohalt viirastusi peletada.
Sedaviisi jätkus see etendus poolenisti keset korralagedust, kuni järvest tõusnud naine oli kätte maksnud ja häärberis pummeldav võrgutaja leidnud ärateenitud, ehkki süüteoga võrreldes liiga õudse otsa. Ja siis järv rahunes ja udu hajus, seinal süttis rahustav õlilamp.
Väljas tänaval oli õhk värske ja ilm juba hämar. Inimesed läksid naeru kihistades ja üksteist näpistades laiali, mina seadsin sammud kodu poole. Samal ajal märkasin, et üks mu traksidest ripneb lahtiselt. Olin sunnitud käed taskusse panema ja ülejäänud tee pükse üleval hoidma. Küllap ma olin siiski nii trammis olnud, et traks läks pooleks. Või kas oli end mu sülle pressinud neiul õnnestunud mu traks katki naksata? Siis hakkas mulle tunduma, et etenduse tegelik eesmärk oligi anda pimedusele võimalus suunata inimesi valgustkartvatele tegudele. Õnneks oli mul sumadanis nõel, niit ja varunööp.
Hommikutes on midagi õndsat, midagi, mida päev ei ole jõudnud veel ära rikkuda. Mõnus on telegraafikontori poole kõndida ja mööda tänavaid loovida. Täiskiilutud omnibussid ja maameeste veovankrid õõtsuvad, butiike tehakse lahti, puu-uksed kolksatavad. Linn heliseb ja müürsepp tirib oma mördikäru. Piimapoodides ahmavad inimesed hommikusööki ja tänavanurkadel luusivad hulgused, need kohustuslikud Pariisi lõngused.
On pilvituid, tuulevaikseid hommikuid, päevpäevalt soojemaid. Ja vahele satub jahedaid hommikuid, kui kevad ja suvi võistlevad omavahel, põimuvad ühte nagu tüdruku juuksed tuules. Ja roheline ei ole veel see läppunud roheline, mis südasuvel loodust lämmatab, vaid heledam ja õrnem nagu akvarell. Kui ma vaid saaksin sulle Tuileries’ õitsvat parki näidata!
Inimene tunneb ennast kui kübemeke kogu selle lõõtsutamise keskel, vajub nagu kivikild merre. Ühel hommikul püüdis keegi mees mulle tänavanurgal oma kübarat müüa, eks samasugune kivikild ka tema. Ootamatult oli teda rünnanud frangipuuduse tõbi, aga kuigi mul oli tast väga kahju, siis mida ma säärase lömmilöödud torukübaraga teinud oleksin. Kui see tehing ei õnnestunud, katsus mehike järgmiseks oma kuuest lahti saada, aga kangas oli jämedakoeline ja koidest söödud, hõlmad hargnenud. Oleks vist püksidki jalast müünud koos kogu kaasneva orgaanikaga.
Hommikusöök maksab siin pool kuni üks frank, lõunasöök frank ja kakskümmend viis santiimi. Selle eest saab pool karahvini veini, ühe portsjoni liha, köögivilja ja magustoidu. Artišokk on hea ja mulle on hakanud isegi hapukapsas maitsema, ehkki selle himu hoian ma enda teada. Enamasti söön ma üksi ja loen samal ajal läbi päevalehe.
Eile rõõmustasin, ja samal ajal lõin ka araks, kui leidsin esimese jutukese, mille olin kontoris toksinud. Toimetaja oli selle oma käe järgi ümber teinud ja seejuures põhjalikult. Lugu rääkis Antwerpenis toime pandud armukadedusmõrvast, säherdune tüüpiline sensatsiooniline lugu, millest maailm tänapäeval kubiseb.
Oli keegi kõrgel kohal härra ja tal oli armuke. Viimati mainitu leiti tapetuna ja asjaolud olid kahtlased, nagu asja juurde kuulub. Kõigepealt kahtlustati härra seaduslikku abikaasat ja siis härrat ennast, kuni kõigile kergenduseks suudeti süüdlaseks tembeldada üks piisavalt kaitsevõimetu õnnetu masinist. Algupärasele uudisele oli julgelt värvi lisatud ja toimetaja oli omast peast üksikasju välja mõelnud. Masinistil oli muidugi rõugearmiline nägu. Paljas uudis ei ole midagi, vaid alati peab olema mingi lugu. Tragöödia või komöödia, ükskõik.
Iga päev on juttu ka kindral Boulanger’ intriigidest vabariigi vastu ja tema põgenemisest Brüsselisse. Sellest skandaalist ei paista pariislastel isu otsa lõppevat, kuigi enamik juba naerab kogu selle opereti üle. Leidub küll ka neid, kes jagavad tolle endise sõjaministri poolearulisi mõtteid, tahaksid sakslastel suu kinni panna, revanši saada. Aga miks need boulangeristid seda ei teinud, kui ükskord selleks võimalus oli. Nüüd ainult vehitakse kabinettides rusikatega ja sepitsetakse Alsace’i neidude ilust romansse.
Fantaasiapuuduses ei saa Boulanger’d siiski süüdistada, sest ta on teinud ettepaneku koguni uue väeliigi, lennuväe loomiseks. Probleem on ainult selles, et seesuguseid lennuväevahendeid ei ole olemas. Kas lennukas kindral on lugenud liiga palju Jules Verne’i romaani „Cinq semaines en ballon”?
Joonistamise suhtes on mu tunded olnud kahesugused. Pliiats on paberit vältinud, ja ma olen jõudnud järeldusele, et joonistamisest tuleb lihtsalt loobuda. See on nüüd uus elu ja sellega peab rahul olema. Aga kohe hakkab hinges miski pitsitama ja järgmisel hetkel mõtlen, et kes mind takistab, mul on vaba tahe. Ehkki ka see ei pea paika, sest tahe ei saa kunagi vaba olla. Kui kummarduda, võib näha jala ümber peenikest nööri. Ja kui selle nööri järgi minema hakata, siis viib see uksest välja, trepist alla ja tänavale, raudteejaama ja sealt rongi peale. Siis olengi juba teel läbi mandri ja astun sadamas laevale. Laev kiigub üle mere ja jõuab teise sadamasse. Aga nöör läheb muudkui edasi, üle aastate üha kaugemale, lapsepõlve ja isegi selle taha. See ulatub sajandi või aastatuhande lõppu. Ja selle otsa ei ole võimalik leida.
Nädalavahetusel kavatsen minna Louvre’i või Goupili galeriisse. Tahaksin kord elus mõnd Vermeeri maali näha, olen neist palju head kuulnud. Ma ei saa pööningule barrikadeeruda ja pekselda nagu liblikas klaaspurgis. Kuus sammu ja pööre, niisugune on selle konku mõõt. Päike kõrvetab aknaraame ja vahel paistab kõik liiga selgesti. Pärnaoksal on puhkenud üks leht, aga kui kaua see vaasis vastu peab? Pean vett vahetama. Tuleb hingata linnaga ühes rütmis, sest on kevad. Ja see on ometi Pariis!
Sellest tuleb omamoodi igatsusüleskirjutus. Unistan jälle meist. Sa võtad mul käest kinni, me oleme jälle rannal, mäletad? On augustikuu ja vesi juba jahe, aga päev on nii kaunis, nagu olla võib. Otsekui aknast nõrguv valguskiir või kustuv lamp, veel viivu olemas.
Püüan õppida vee peal püsima, aga jalad vajuvad põhja, on liiga rasked, kondised. Sa naerad ja ütled, et igaüks oskab ju vee peal püsida. Tuleb ainult leida õige, vee peal püsimiseks sobiv hingeseisund ja koguda sellesse kergeid, häid mõtteid.
Kui ma siin koikul lesin, siis tundub, nagu lesiksin rannal, ümberringi lainetaks vesi. Juustest pudeneb liiva ja hea on olla. Peaaegu nagu juhtuks kõik siin ja praegu, nagu painutaksin puu oksa ja tunneksin sõrmedes selle pinget.
Sa paned pea mu kõhule, kedagi ei ole nägemas. Inimlapsel peab olema unistusi, nii sa ütlesid. Ja ma uskusin sellesse, kuigi praegu on see raske. Ma olen alles kakskümmend aastat vana, seda ei ole ju palju. Ja ometi tundub, nagu oleks, miks on kogu aeg nii? Mina painutan oksa, aga oks tahab tagasi, naasta sinna, kus oli. Kui ma lahti lasen, on see läinud. Maailma ei saa oma tahtmise järgi vormida.
Elu siin maailmas muutub päev-päevalt veidramaks, kas ma olen enam üldse ärkvel? Ma ei jõudnudki eile Louvre’i pühakotta oma esimest Vermeeri otsima, vaid põikasin Boulevard Montmartre’il ex tempore sisse Goupili galeriisse. Juhtusin nimelt galeriist mööda minema, ja kui olin küllalt kaua akent vahtinud, mõtlesin, et miks ka mitte, astun sisse.
Aga poleks pidanud. Alumise korruse saal oli harilik, olgugi et äärmiselt ülespuhutud oma raskete kardinate ja kullatud kraamiga. Seinad olid lookas prantsuse salongikunstnike Erosele vihjavate klantspiltide all, mis olid kindlasti väga nõutud, kuidas muidu. Meisterlik kolkakunst, aga liiga tihti tühi ja hingetu.
Mõnda
