kõrvale istuma keegi madame Fremont, kes oli just hiljaaegu naasnud oma tütrega Marienbadi sanatooriumist. Ta oli viibinud raviasutuses kuu aega, et ravida üht ebameeldivat häda, mille täpsem olemus jäi seltskonnale saladuseks, aga mille kohta vastas istuval doktoril õnnestus avaldada mitmeid asjatundlikult kõlavaid mõtteid.
Doktor selgitas põhjalikult ravivannide ja soolade mõju maksale, neerudele ja väga paljudele teistele elunditele, võõbates oma laused üle teadussõnavaraga, mis tagas selle, et keegi ei võinud teada, ajas ta täielikku loba või mitte. Madame Fremont’i paistis elundiloetelu siiski virgutavat ja ta juhtis vestluse sujuvalt, lausa imetlusväärselt üha uutele vaevustele ning sundis meelituste ja kaebuste kunstipärase kombinatsiooniga vaest doktorit ennast ikka ja jälle ületama.
Seltskonnas oli ka üks kolmekümnendates eluaastates härra, kes hiljem õhtu jooksul osutus tulihingeliseks tolstoilaseks. Selleks ajaks olime salongis kuulanud keskpärast Chopini ja Saint-Saënsi klaveripalade esitust, ja meestel oli õnnestunud kindlad positsioonid sisse võtta raamatukogutoas. Onu paistis selle tolstoilasega võrdlemisi jahedalt ümber käivat, tõenäoliselt pidas ta tema mõju mulle ohtlikuks. Panin ka muidu tähele, et tolstoilasesse suhtuti nagu mingisugusesse meelelahutusse, tema üle peaaegu naerdi, kes teab, miks teda üldse oli kutsutud.
Minu meelest oli mees aga huvitav, palju huvitavam kui oma mansetinööpidega maadlev Grandidier, või doktor, kes kujutas ette, et esindab Sorbonne’i ülikooli eliiti. Pealegi oli tolstoilase rääkimisviis väga põnev, nagu oleks ta kogu aeg pakatamas; nagu oleksid mõtted tema sees nii tohutu suured, et ta kartis iga hetk, kas need üldse mahuvad suust välja.
Tolstoilase peamine mõte oli see, et maailm pöördub peagi teistele rööbastele. Aadelkond ja suurem osa kodanlusest on vaimselt mäda ja leiab otsa oma sisemise mandumise läbi. Ka riik kui selline muutub ebavajalikuks ja koos nende krahhidega loobub inimene kurjusetõvest, mis õigupoolest on kõigest isekas himu. Neid mõtteid avaldas tolstoilane, tõsi küll, vaid valitud kõrvadele ja peaaegu sosinal.
Üks kohalolijaist märkis, et tolstoilase jutt kõlab nagu kommunisti jutt, kui isegi mitte nagu budisti jutt; schopenhauerlase jutt, naeris teine. Aga tolstoilane ei pannud irooniat tähele, vaid noogutas innukalt kaasa ja kuulutas, et mitmeski mõttes täpselt nagu budisti jutt, aga selle vahega, et inimese kõrgeim eesmärk ei ole seotud niinimetatud nirvaanaga, vaid inimestevahelise vennaliku armastusega, kaastundega …
Kui aga hakkasin õhtusöögiseltskonda hoolikamalt jälgima, siis paistis küll, et tolstoilase mainitud eesmärk ei täitu veel niipea, sedavõrd ajas iga mees oma asja. Doktori suu avanes ja sulgus, ladinakeelseid sõnu purskas sealt üha kõrgemate lainetena. Grandidier sikutas oma varrukaid kõrgemale. Onu oli näost punane, ja raamatukogutoa uks ei suutnud summutada madame Fremont’i kiljatusi.
Aga ehk püüdis onu olla aus ja tahtis suursuguse žestiga pakkuda mulle seda näitemängu kui näidet selle kohta, mis rõõmud mind ootavad, kui olen usin, diplomaatiline ja õpin püüdma lindu lennult, nagu Demarche ütles. Ja kui vaid järgin tema järeleproovitud elureegleid.
Siin sulle väike ülevaade kõrgemast seltskonnast à la Avenue de Villiers. Vahest olen olnud asjatult kriitiline, isegi õel ja julm. Onu soovib mulle ainult parimat, või kas soovib? Või olen ma talle siiski ainult koorem? Minu prantsuse keelt muide kiideti ja see tegi mind tõesti rõõmsaks. Ka onunaine oli täna minu vastu armas ja heatahtlik, ehk on ta salamisi üks neid tolstoilasi? Un jeune homme plein de promesses …
Viimaks ometi on vihma tulnud ja juba ka järgi jäänud. Piisk ootab, kuni alla kukub, mööda oksa alla libiseb. Ei kosta ühtki häält, miski ei liiguta. Otsekui ripuks maailm juuksekarva otsas, mis on katkemas. Sumadan lärmab nurgas. Selle seest kostab hääli, kilinat, kolinat ja naeru. Õhtute ja suvede hääli.
Kas see tuleb sellest peoõhtust, aga mulle tulvab pähe uusi mälestusi. Ma joonistan üksi villa suvetoas, seal, kus on alati jahe. Ema on hiilinud salaja vaatama, ei anna endast märku. Kui kaua ta oli seal lävel seisnud, ma ei tea, olin nii töösse keskendunud.
Kopeerisin joonhaaval Düreri joonistust, isa raamatust. See oli raamat, mida ei tohtinud puutuda, üks isa aardeist. Ühel päeval olin võtnud selle riiulist ja lahti teinud, oma tuppa smugeldanud. Ma armastasin seda pilti, Ilmutusraamatu nelja ratsanikku, nende hoogu ja jõudu, taevarannal veerevaid pilvi.
Mu joonistus õnnestus hästi ja edu oli täielik. Ema hüüatas vaimustusest ja peagi olid kõik tuppa kogunenud. Mul silitati pead, joonistus tõsteti parema valguse kätte, vaata poissi! Ka isa naeris ja jättis karistuse sobivamat hetke ootama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
