style="font-size:15px;"> Õpetajad nimetasid mõrvamist kultiveerituseks ja traditsiooniks, aga minu arust oli see argus. Hullud või mitte, aga need prantslased vähemalt ei karda. Näiteks Cézanne teeb ennast naerualuseks, ja kuigi maal ei ole minu arust veelgi hea, isegi mitte kõlblik, ta vähemalt üritab midagi.
Aga mitte kunagi ei ole suvi mõjunud nii suvena kui nendel maalidel, ega lumi lumena. Päike särab läbi lõuendi ja seda on nahal tunda. Tuppa hõljub lumesadu. Valesti maalitud ja ometi tõelisem. Tõeline ja samal ajal kuidagi mittemateriaalne. Kui piima lauale kallata, siis näeme selle valevust. Ja ometi teame, et seal veereb vaid hunnik aatomeid.
Tagaruumi uks oli lahti ja galerist istus laua taga. Kui ma mööda läksin, vaatas ta minu poole ja kirjutas edasi. Kindlasti ta teadis, et ma tagasi tulen. Targa moega mees ja nii heasoovlik pilk. Nagu oleks ta näinud midagi, mida teised ei näe, ka see pani mind mõtlema. Oleksin tahtnud temaga rääkida ja teada saada, mida ta kõige selle kohta arvab, tema seletusi kuulda. Võib-olla oleks ta osanud mulle öelda, mida ma peaksin tegema ja kuhu minema, oleks näidanud kätte õige suuna.
Luugile riiv ette ja olen jälle üksi. On vaikne nagu katakombis, välja arvatud see paberikrabin, kui ma kirjutan. Ööriided on voodi peal valmis ja leek võbeleb akna ees, teekannu käepidemele on laskunud koiliblikas. Kas ma tohin tunda ja elada, olemas olla?
Märkan, et olen kirjeldanud sulle oma pööningukonkut nii, nagu oleks see õhus hõljuv kajut, mis kiigub ulgumerel. Või õhupall, köit pidi kinni madame Bouchard’i jala küljes. Aga luugist pääseb redelit mööda alla trepikotta ja trepist alla õigele tänavale, sellest ei ole ma midagi kirjutanud. Muidugi ei taha ma, et sa ära eksiksid …
Tänav tõuseb järsult, või laskub, sõltub sellest, kus seista. See on kitsas ja munakividega kaetud. All Boulevard de Clichy nurgal on populaarne kohvik, kus kvartali elanikud käivad doominot mängimas ja oma erimeelsusi lahkamas. Üleval tuleb vastu käänuline Rue Véron.
Maja siseõuel ripuvad pesunöörid ja keldris on söetagavara, müüri peal kasvab ronitaim. Tänava pool on rätsepaäri, kus elutseb itaallane nimega Lotti. Mees ei ole rikas, aga on siiski tõeline vaatamisväärsus. Kaelusest pressib välja siidisall, mille värv vaheldub alatasa: kiiskav aniliinpunane, erekollane või sinisem kui Prantsusmaa taevas.
Ma ei himusta kaasmaalastega kohtuda, tahan käia omi teid. Ühel päeval märkasin teisel pool bulvarit Järnefelti. Ehmusin korralikult ja keerasin kohe teise suunda. Ta vist ei märganud mind, ja ega ma ei tea, võib-olla ei oleks võõras linnas äragi tundnud. Astus seal reipal moel kellegi teise seltsis, kuigi ma seltsilist ei tundnud. Näojoonte ja maainimese moodi rõivaste järgi otsustades samuti skandinaavlane.
Ma tean enam-vähem, kus soomlased oma istungeid peavad, ja Lefranci veinipood on üks neist kohtadest. Ise käin ma teistes kohvikutes, neid jagub igale nurgale. Siin linnas võivad tuttavad elada naaberkvartalites, ilma et kunagi kokku juhtuksid. Kunstikoolidest on praegu hinnatud Académie Julian, sinna võetakse nimelt naisi. Cormoni ateljee lähistel on teine koht, ka sellest olen ma lugenud. Hoian mõlemast eemale.
Ainult et kust see pelglikkus ja põgenemine, mul pole midagi salata. Ma lihtsalt ei jaksa kõike seletama hakata, saad kindlasti aru. Kirjadele ei ole ma vastanud ega neid saatnud. Pean ennast koos juurtega lahti rebima, lumelt jäljed pühkima, kübemed ja paberid põletama! Kui pööninguluugi riivi paneksin, ei leiaks mind keegi. Istuksin siin nagu lapsepõlveonnis.
See on häbi, kõigest hoolimata, asjatu on seda eitada ja ennast petta. Või süütunne, pigem see kohutav süütunne, mis keerdub mu ümber nagu vääntaim, lõhub koed ja nöörib kinni südame, mis veel vaid vaevu tuksub.
Mõnikord mõtlen, et olen teinud väga halvasti ja kustutanud kõik tähed, need ei sära enam mulle. Ühel õhtul kaalusin aknast väljahüppamist, aga ära nüüd ehmu, ma ei teinud seda. Pealegi pakuksid Seine’i sillad lahkemaid võimalusi. Mu meeleolu on lihtsalt pärast seda Goupili külastust kõvasti kõikunud. Ja elus on ju kõigest hoolimata palju asju, mida armastada, kuigi Jumalasse ei suuda ma enam uskuda. Kas sina suudad?
Anna andeks see eelmine, kuu aja tagune melanhoolne sissekanne, nüüd on mul juba häbi. Või mis siin häbi tunda, inimene tunneb hea ja halva ära, enda vastu peab õiglane olema. Ja halba pole võimalik üle maalida, värv ei püsi peal, hakkab kooruma. Kui olen üksi ja pisut ekslemas, idaneb igasuguseid mõtteid. Anna sina andeks, siis annan ma ka ise endale andeks, või vähemalt püüan anda.
Ma peaksin rohkem inimestega kohtuma ja olema rohkem nagu teised. Tuleb lihtsalt leppida, et on päevi, kui pimedus valdab mõtteid ja omaenda tühisus paljastub. Aga on ka helgeid päevi, mis kerkivad esile nagu päikeses säravad mäetipud. Neis päevades on imelist kergust ja siis tundub kõik maailmas olevat lähemal, lausa pihus.
Viimasel ajal olen põgenenud linna rahmelduste eest igal võimalusel, sest nii teevad ka kõik kohalikud neil suvealguse nädalavahetustel. Maailmanäitus tõmbab linna turiste ja tunglemine on hirmus. Rongiga, omnibussiga, ükskõik mis riistaga minema, ja viimane teejupp jala. Kõik vajalik on seljas: kokkupandav molbert, seljakott ja lõuend, värvid ja muu kraam, ajalehte keeratud leib.
Ma lähen Boulogne’i metsa või Seine’i äärde Argenteuil’sse ja otsin rahuliku nurgakese, panen molberti rohu sisse püsti ja hakkan maalima en plein air. Värvid on minu jaoks koguni muutunud, ateljee hämarus on maha varisenud. Teen ühe hooga lõpuni, ei takerdu millessegi, ei lase pintslil peatuda. Maalin märjalt märja peale ja raiskan värvi nagu Marie-Antoinette oma puusadele siidi.
Vahetevahel käin ma Sceaux’s, mis on armastatud väljasõidukoht. Seal on naljakas puude otsa ehitatud tornidega restoran, mille nimi on Robinson. Ma maalin ja seejärel vaid istun ja puhkan, jälgin patseerijaid, kleitide ja põskhabemete elegantsi. Ja sama mäng igal pool, Demarche’i-suguseid jagub igasse ilmanurka: olla kõige häälekam, lõbusam ja jultunum, see ongi kõikide maailma Demarche’ide hoolikalt varjatud saladus.
Aga mu mõte eksis nüüd Demarche’i tegudele, kuigi tahtsin kirjutada maalimise rõõmust. Tuleb tugineda vaistule, lükata mõistus kõrvale, et vahele jääks ruumi. Vanad ateljeetööd on liiga umbsed, kõik on liiga valmis, lõpuni viimistletud, värvidest on elu ära varastatud. Need on maalitud nii, nagu silm kujutleb nägevat, aga mitte nii, nagu see tegelikult näeb. Õhk ja aeg on välja pigistatud, mitte nii! Peab olema ruumi hingata ja ette kujutada, peab laskma ajul pilti kududa, igaühel oma. Ehkki alati ei ole see meele järele!
Kas selles on midagi müstilist, seda ma ei tea, aga minupärast olgu: ikka parem kui maailm, kus kõik on valmis tarretatud ja tunded vormi valatud. Varem ma armastasin valmis asju, aga kas pürgimus, üritamine ise pole siiski tähtsam? Kas värv võib vormist irduda? Kas puu peab alati olema puu? Säärased hullud mõtted olid mul.
Siin pööningul on pea paks. On tunne, nagu põletaks päike ikka veel otsmikku, kuigi on juba videvik, raske on rahuneda. Lugemine aitab, ja tihti unustangi ennast hilise ööni lugema. Jõekaldal on end sisse seadnud raamatukaupmehed oma müügiputkadega, ja ma olen seal püsiklient. Viimati ostsin romaani pealkirjaga „Les Misérables”, mille on kirjutanud prantslane Victor Hugo. Romaan on olnud siin väga armastatud.
Üks juba tuttav raamatukaupmees soovitas seda mulle ja see oli hea soovitus, ma olen raamatut lausa neelanud. Kõige vastikum on mulle romaani ebameeldiv politseinik Javert. Mees on pidevalt peategelasel kannul, peaaegu nagu oleks temaga kokku kasvanud, kas see Javert on üldse päris? Ja ma ei saa midagi parata, et Javert meenutab mulle sinu isa. Mõnikord on mul tunne, et olen su isa suisa näinud, et ta seisab tänavanurgal ja varitseb mind. Nagu näed, olen muutunud väga pelglikuks.
Kõnealune väga vabameelne raamatukaupmees
