väljas?”
„Kõnniteel.” Gideon haaras mul puusadest ja pigistas neid omastaval, käskival viisil, mis tekitas minus iha tema järele. „Ma olin koosolekule minemas. Minut veel ja ma poleks sind näinud. Olin just autosse istunud, kui sa nurga tagant välja ilmusid.“
Mäletasin küll, kuidas üks Bentley tol päeval kõnnitee ääres ootas. Tulles olin olnud liiga ametis hoone imetlemisega ega märganud läikivat sõidukit, aga olin seda lahkudes tähele pannud.
„Sa lajatasid mulle nagu puuga pähe kohe, kui ma sind nägin,” tunnistas Gideon pahuralt. „Ma ei suutnud silmi sinult ära pöörata. Tahtsin sind kohe saada. Tohutult. Peaaegu, et raevukalt.”
Kuidas ma ei teadnud, et meie esimene kohtumine tähendas palju rohkem, kui ma algul arvasin? Mina mõtlesin, et me koperdasime juhuslikult teineteise otsa. Kuid Gideon oli hoonest selleks päevaks lahkumas… mis tähendas, et ta tuli meelega sisse tagasi. Mulle järele.
„Sa seisatasid just Bentley kõrval,” jätkas Gideon, „ja kallutasid pea kuklasse. Sa vaatasid hoonet alt ülesse ja ma kujutasin sind ette põlvili, mulle samamoodi otsa vaatamas.”
Vaikne urin Gideoni hääles sundis mind tema süles nihelema. „Mismoodi?” sosistasin ma, võlutuna tema leegitsevast pilgust.
„Põnevusega. Väikse aukartusega… väikse alandlikkusega.” Ta haaras mul tagumikust ja tõmbas mind endale lähemale. „Mitte keegi poleks suutnud mind takistada sulle järgnemast. Ja seal sa olid, just nii nagu ma sind tahtsin, peaaegu mu ees põlvitamas. Tol hetkel käis mul peast läbi pool tosinat fantaasiat sellest, mida ma sinuga teeksin, kui sa alasti mu ees oleksid.”
Ma neelatasin, kui mulle meenus samasugune reaktsioon teda nähes. „Kui ma sind esimest korda nägin, mõtlesin kohe seksist. Karjuvast, linu kraapima panevast seksist.”
„Ma märkasin seda.” Gideon libistas kätega üle mu selja. „Ja ma tean, et sa said minust samuti sotti. Nägid, mis ma olen… mis mul sees on. Sa nägid minust otse läbi.”
Ja see oligi, mis mind perseli kukutas – sõna otseses mõttes. Olin vaadanud Gideoni silmisse ja taibanud, kui kõvasti ohjeldatud ta oli, milline sünge hing tal oli. Nägin võimu ja nälga ja kontrolli ja vajadust. Kusagil oma sisemuses teadsin, et see saavutab mu üle võimu. Suur kergendus oli teada saada, et ta oli tundnud sama murrangut seoses minuga.
Gideoni käed embasid mu abaluusid ja tõmbasid mind lähemale, kuni meie otsmikud kokku puutusid. „Mitte keegi pole varem seda näinud, Eva. Sa oled ainus.”
Mu kõri tõmbus valusalt kokku. Mitmes mõttes oli Gideon karm kutt, kuid ta oskas mu vastu nii armas olla. Peaaegu et lapsikult, mis mulle väga meeldis, kuna see oli puhas ja siiras. Kui teised ei vaevunud vaatama tema hämmastavalt ilusa näo ja muljetavaldava pangaarve taha, siis polnud nad seda väärtki, et teda tunda. „Mul polnud sellest aimugi. Sa olid nii… jahe. Näis, et ma ei mõjunud sulle mitte kuidagi.”
„Jahe?” küsis ta halvustavalt. „Ma põlesin su järele. Sellest ajast saadik olen omadega täiesti läbi.”
„Jessas. Tänan väga.”
„Sa panid mind ennast vajama,” kähises ta. „Nüüd ei talu ma mõtet, et pean kaks päeva ilma sinuta hakkama saama.”
Hoides Gideoni lõuga oma pihkudes suudlesin teda õrnalt, huuled meelitavad ja vabandavad. „Ma armastan sind samuti,” sosistasin ma vastu tema ilusat suud. „Ka mina ei suuda sinust eemal olla.”
Gideon suudles mind vastu ahnelt, õgivalt, kuid hoidis mind enda vastas õrnalt ja aupaklikult. Nagu oleksin ma kallis. Kui ta tagasi tõmbus, olime mõlemad hingetud.
„Ma pole isegi sinu tüüp,” narrisin ma, püüdes enne tööle jõudmist õhustikku pingevabamaks muuta. See, et Gideon brünette eelistas, oli hästi teada ja dokumenteeritud.
Tundsin, et Bentley tõmbas kõnnitee äärde ja jäi seisma. Angus astus autost välja, et meil lasta omaette olla, jättes mootori ja kliimaseadme tööle. Vaatasin aknast välja ja nägin kõrval Crossfire’i hoonet.
„Kui nüüd tüübist rääkida…“ Gideon lükkas pea kuklasse ja toetas selle vastu istme seljatuge. Ta hingas sügavalt sisse. „Corinne oli üllatunud, kui sind nägi. Ta lootis hoopis teistmoodi naist näha.”
Mu lõug tõmbus krampi, kui Gideon oma endist kihlatut mainis. Kuigi ma teadsin, et nende suhe oli pigem sõprus, milles puudus armastus ja tekitas Gideonis üksindustunnet, ei takistanud see kadeduseussil minu sees edasi närida. Armukadedus oli üks minu mürgisemaid puudusi. „Kuna ma olen blond?”
„Kuna… sa pole üldse tema moodi.“
Mul jäi hing kinni. Ma polnud selle peale tulnud, et Corinne oli Gideonile standardiks olnud. Isegi Magdalene Perez – üks Gideoni sõpradest, kes soovis, et tähendaks talle rohkemat – oli tunnistanud, et kasvatas juuksed pikaks, kuna tahtis Corinne’iga sarnaneda. Kuid ma polnud taibanud selle tähelepaneku keerulisust. Issand… kui see osutus tõeks, siis oli Corinne’il Gideoni üle tohutu võim, palju suurem, kui ma suutsin välja kannatada. Mu süda hakkas kiiremini peksma ja kõhus keeras. Ma vihkasin seda naist täiesti mõistmatul kombel. Vihkasin, et ta oli kunagi isegi Gideoniga seksinud. Vihkasin kõiki naisi, kes olid tunda saanud Gideoni puudutust… tema iha… tema kütkestavat keha.
Hakkasin end tema sülest maha libistama.
„Eva.” Gideon hoidis mind paigal, haarates mu reitest kõvemini kinni. „Ma ei tea, kas tal on õigus.”
Heitsin pilgu mind hoidvatele kätele ja kui ma nägin Gideoni parema käe sõrmes pühendumist tähistavat sõrmust – märki minu omandiõigusest – siis ma rahunesin. Samuti rahunes segadust täis pilk Gideoni näol, kui talle silma vaatasin. „Sa ei tea?”
„Kui ma seda tegin, siis ebateadlikult. Ma ei otsinud teda teistes naistes. Ma ei teadnudki, et üldse midagi otsisin, kuni sind nägin.”
Kui kergendus mu hinge täitis, libistasin peopesadega üle Gideoni kuuerevääride. Võib-olla polnud ta teadlikult Corinne’i otsinud ja isegi kui oli, erinesin ma temast väga nii välimuse kui temperamendi poolest. Olin Gideoni jaoks unikaalne; naine, kes oli igas mõttes teistsugune kui kõik ülejäänud. Soovisin, et sellest jätkuks, et armukadedusest võitu saada.
„Võib-olla see ei olnudki eelistus, pigem muster.” Paitasin sõrmeotsaga tema kulmujoont. „Peaksid dr. Peterseni käest küsima, kui täna sinna läheme. Soovin, et teaksin rohkem vastuseid pärast kõiki neid teraapia-aastaid, aga ma ei tea. Meie vahel on palju seletamatut, eks ole? Ma ei tea siiani, mida sa minus näed ja mis sind minu küljes kinni hoiab.”
„See on see, mida sina näed minus, mu inglike,” ütles Gideon vaikselt ja tema näojooned pehmenesid. „Et sa tead, mis minus on, aga tahad mind ikkagi sama palju kui mina sind. Igal õhtul magama jäädes kardan, et kui ärkan, oled sa läinud. Või et ma hirmutasin su minema… et ma nägin sind vaid unes…“
„Ei, Gideon.” Jeesus. Iga päev murdis ta mu südame. Raputas mind.
„Tean, et ma ei räägi sulle, mida su vastu tunnen, nii nagu sina mulle räägid, kuid ma olen sul olemas. Sa tead seda.”
„Jah, ma tean, et sa armastad mind, Gideon.” Hullupööra. Kohutavalt. Meeletult. Just sedasi, nagu olid minu tunded tema vastu.
„Ma olen sinuga
