ütles, et mul midagi on? Ma olen sulle vabanduse võlgu, Eva, selle eest, kuidas ma end sulle tutvustasin.”
Mõtlesin selle üle. Jep, ta oli mulle võlgu selle eest, kuidas ta mind tualetis oma õela armukadeda jamaga ründas. Loomulikult ma ei uskunud, et see oli Magdalene ainus motiiv. Võib-olla, et mina olin ainult kahest halvast parem. Võib-olla hoidis ta vaenlasi oma külje all. „Okei. Aitäh sulle.”
Ega ma vastu vaielnud – ma tundsin end paremini. Raskus, mille olemasolust mul aimugi polnud, oli äkki kadunud.
„Üks asi veel,” jätkas Magdalene. „Gideon tuli sulle järele.”
Haarasin kõvemini telefonitorust kinni. Gideon tuli mulle alati järele… kuna ma kogu aeg põgenesin. Mu paranenud seisund oli nii õrn, et olin õppinud seda iga hinna eest kaitsma. Kui miski mu stabiilsust ähvardas, ma põgenesin.
„Gideoni elus on olnud teisi naisi, kes on samasuguseid ultimaatumeid proovinud, Eva. Nad tüdinesid või tahtsid rohkem tähelepanu või mingit suurt žesti… Nad kõndisid minema ja lootsid, et Gideon neile järele jookseb. Tead, mida ta tegi?”
„Mitte midagi,” ütlesin ma vaikselt, kuna tundsin oma meest. Meest, kes ei veetnud kunagi vaba aega naistega, kellega keppis ega keppinud kunagi naisi, kellega sotsiaalselt suhtles. Mina ja Corinne olime selle reegli ainukesed erandid ning see oli veel üks põhjus, miks Gideoni eks mind kohutavalt armukadedaks tegi.
„Ei midagi rohkemat, kui laskis Angusel nad turvaliselt koju viia,” tunnistas Magdalene, sundides mind mõtlema, et see oli taktika, mida ta ise oli mingil ajal tunda saanud. „Aga kui sina lahkusid, tuli ta sulle kohe järele. Ja ta oli nagu teine inimene, kui hüvasti jättis. Ta oli nagu… eemal.“
Sest Gideon kartis. Sulgesin silmad, kui end mõttes jalaga tagusin. Kõvasti.
Gideon oli mulle rohkem kui korra öelnud, et teda kohutas see, kui ma põgenesin, kuna ta ei suutnud leppida mõttega, et ma ei tule enam tagasi. Mis kasu sellest oli, kui ma ütlesin, et ei oska elu ilma Gideonita ette kujutada, kui ma talle tegudega muud näitasin? Mis ime siis, et ta ei avanud end mulle ega rääkinud midagi oma minevikust?
Ma pidin põgenemisele lõpu tegema. Me mõlemad Gideoniga pidime seisma ja sellega võitlema meie endi pärast, kui tahtsime loota, et meie suhe kestab edasi.
„Kas nüüd olen mina sulle võlgu?” küsisin ma ükskõikselt, lehvitades Markile vastu, kui ta lõunale läks.
Magdalene hingas sügavalt välja. „Me Gideoniga oleme teineteist juba kaua aega tundnud. Meie emad on parimad sõbrannad. Me puutume aeg-ajalt kokku, Eva ja ma loodan, et leiame viisi, kuidas saame ebamugavusi vältida.”
See naine oli mulle ligi astunud ja öelnud, et kohe, kui Gideon „mulle oma riista sisse paneb“, on minuga „kõik“. Ja ta oli sellega välja tulnud just siis, kui ma olin eriti haavatav.
„Kuule, Magdalene, kuni sa draamasid ei tekita, saame me läbi.” Ja kuna ta oli nii otsekohene… „Ma suudan ise ka suhte Gideoniga kihva keerata, usu mind. Mul pole abi tarvis.”
Magdalene naeris vaikselt. „Arvan, et minu viga oli see, et olin liiga ettevaatlik ja liiga leplik. Sinuga peab ta palju vaeva nägema. Mis siis ikka… Ma olen juba minuti ära kulutanud. Lasen sul nüüd minna.“
„Kena nädalavahetust,” ütlesin ma tänu asemel. Ma ei suutnud ikkagi tema motiivi usaldada.
„Sulle samuti.”
Kui ma telefonitoru hargile asetasin, libises mu pilk enda ja Gideoni fotole. Järsku haaras mind kadedus ja omanditunne. Ta oli minu, kuid ikkagi polnud ma päevast päeva kindel, et ta jääb minu omaks. Ja mõte sellest, et mõni teine naine ta endale saab, ajas mind hulluks.
Tõmbasin alumise sahtli lahti ja otsisin nutitelefoni kotist välja. Ajendatud vajadusest, et Gideon võiks tunda sama kirge minu vastu, saatsin talle sõnumi oma äkilisest meeletust näljast ta tervenisti alla neelata:
Annaksin mis iganes, et saaksin praegu su riista imeda.
Mõtlesin, milline Gideon oli, kui ma tal suhu võtsin… need metsikud hääled, mida ta tegi, kui tal tulema hakkas…
Püsti seistes kustutasin teksti kohe, kui nägin, et see oli saadetud, seejärel viskasin telefoni kotti tagasi. Kuna oli keskpäev, sulgesin kõik arvutiaknad ja läksin Megumit otsima.
„Kas sa tahad midagi konkreetset süüa?” küsis ta, kui püsti tõusis ja ma sain imetleda tema lavendlikarva vööga ja käisteta kleiti.
Köhatasin, kuna Megumi küsimus tuli liiga vara pärast mu tekstisõnumit. „Ei. Sinu valik. Ma ei ole viriseja.”
Astusime läbi klaasuste ja suundusime liftide poole.
„Ma olen nii valmis nädalalõpuks,” ütles Megumi oiates, kui ta akrüülküünega kutsunginupule vajutas. „Veel poolteist päeva.”
„Sul on midagi vahvat plaanis?”
„Seda me veel vaatame.” Megumi ohkas ja lükkas juuksed kõrva taha. „Pimekohting,” selgitas ta murelikult.
„Ah nii. Kas sa usaldad seda inimest, kes selle korraldas?”
„Mu korterikaaslane. Loodan, et kutt on vähemalt füüsiliselt atraktiivne, kuna ma tean, kus korterikaaslane magab ja kättemaks saab vastasel korral magus olema.”
Ma naeratasin, kui lift saabus ja me sisse astusime. „Noh, tundub, et sul saab mõnus aeg olema.”
„Ei tea midagi, korterikaaslane leidis selle kuti, kui käis ise pimekohtingul. Ta ütleb küll, et on lahe sell, rohkem minu kui tema enda tüüp.”
„Hmm.”
„Eks ole?” Megumi vangutas pead ja jälgis liftiuste kohal liikuvat vanaaegset dekoratiivset osutit, mis näitas mööduvaid korruseid.
„Sa pead mulle pärast rääkima, kuidas sul läks.”
„Oh, ikka. Hoia mulle pöialt.”
„Loomulikult.” Olime just fuajeesse astunud, kui tundsin kotti käevarre all vibreerimas. Pöördväravatest läbi minnes õngitsesin telefoni välja ja tundsin, kuidas kõhus õõnsaks muutus, kui Gideoni nime märkasin. Ta helistas, mitte ei saatnud sõnumit vastu.
„Vabanda mind,” ütlesin Megumile enne vastamist.
Too tegi ükskõikse liigutuse. „Võta vastu.”
„Hei,” tervitasin ma vallatult Gideoni.
„Eva.”
Peatusin hetkeks, kui kuulsin, kuidas ta mu nime ägises. Tema kähedas hääles oli külluslikult lubadusi.
Sammu aeglustades leidsin, et olen sõnatu, lihtsalt kuuldes Gideoni oma nime ütlemas sellise pingega, mida ma igatsesin – terav kähvatus, mis näitas, et ta soovis olla mu sees rohkem, kui ta soovis midagi muud.
Samal ajal, kui inimesed mu ümber sagisid, sisenedes hoonesse ja sealt väljudes, peatas mind raske vaikus telefonis. Välja ütlemata ja peaaegu vastupandamatu nõudmine. Gideon ei teinud ühtki häält – ma isegi ei kuulnud tema hingetõmbeid –, kuid ma tunnetasin tema nälga. Kui Megumi poleks
