Peegeldus. Sylvia Day

      Tundsin, et mu nägu hakkas õhetama. „Ma ei saa. Mitte siin. Ma helistan sulle hiljem.”

      „Astu samba juures kõrvale, teelt ära.”

      Ehmunult vaatasin Gideoni otsides ümber. Siis mulle meenus, et ta helistab kontori lauatelefonilt. Tõstsin pilgu ja otsisin turvakaameraid. Kohe tundsin endal Gideoni silmi, kuumi ja ihalevaid. Sees hakkas erutus paisuma, kannustatud Gideoni ihast.

      „Tee kähku, mu inglike. Su sõber ju ootab.”

      Astusin samba varju, hingasin kiiresti ja kuuldavalt.

      „Nüüd ütle seda. Su sõnum ajas mul kõvaks, Eva. Mida sa selles suhtes ette võtad?”

      Tõstsin käe kaelale, pilk libises abitult Megumile, kes jälgis mind imestunud ilmel. Tõstsin ühe sõrme üles, paludes temalt ühe minuti, siis pöörasin talle selja ja sosistasin telefoni: „Tahan sind oma suus tunda.“

      „Miks? Et minuga mängida? Et õrritada mind nagu sa praegugi teed?” Gideoni hääles polnud kuumust, ainult rahulik karmus.

      Teadsin, et pean hoolikas ja tähelepanelik olema, kui Gideon seksi suhtes tõsiseks muutus.

      „Ei.” Tõstsin näo lae poole toonitud kuplile, mis peitis lähimat turvakaamerat. „Et sa tippu jõuaksid. Mulle meeldib, kui sa orgasmi saad, Gideon.”

      Ta hingas kähedalt välja. „Et siis kingitus?”

      Ainult mina teadsin, mida tähendas Gideoni jaoks näha seksuaalakti kui kingitust. Tema jaoks oli seks varem olnud valu ja alandamine või lõbu ja vajadus. Nüüd, minuga, oli see nauding ja armastus. „Alati.”

      „Tore. Kuna ma pean sind kalliks, Eva ja seda, mis meil on. Isegi meie alatine vajadus teineteist pidevalt keppida on mulle väärtuslik, kuna see on tähtis.”

      Vajusin samba vastu, tunnistasin endale, et olin kukkunud vana hävitava harjumuse auku – olin kasutanud seksuaalset atraktiivsust, et oma ebakindlust vähendada. Kui Gideon mind himustas, ei saanud ta kedagi teist ihaldada. Kuidas ta alati teadis, mis mul mõtteis toimus?

      „Jah,” hingeldasin ma, silmad kinni. „See on tõesti tähtis.”

      Minu elus oli olnud aeg, mil ma pöördusin seksi poole, et tunda armastust, ajades segamini hetkelise iha ja tõelise hoolimise. Just sellepärast käisin peale, et enne mehega voodisse minekut peaks paigas olema mingi sõbralik raamistik. Ma ei tahtnud enam kunagi armsama voodist välja veereda, tundes end väärtusetu ja räpasena.

      Ja mitte mingil juhul ei soovinud ma odavaks teha seda, mida ma Gideoniga jagasin, ainult sellepärast, et ma mõistmatult kartsin teda kaotada. Siis taipasin, et hakkan tasakaalu kaotama. Kõhus oli iiveldamapanev tunne, nagu midagi kohutavat hakkaks juhtuma.

      „Pärast tööd saad, mida tahad, mu inglike.” Gideoni hääl muutus süngemaks ja käredamaks. „Vahepeal head isu, kolleegile samuti. Ma mõtlen su peale kogu aeg. Ja su suule.”

      „Armastan sind, Gideon.”

      Hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja, enne kui end kokku võtsin ja uuesti Megumi juurde astusin. „Anna palun andeks.”

      „Kõik korras?”

      „Jah. Kõik on kombes.”

      „Kõik on ikka alles kuum ja tormine sinu ja Gideon Crossi vahel?” Ta heitis mulle põgusa pilgu ja muigas kergelt.

      „Hmm…“ Oh jaa. „Jah, see on ka korras.” Ja ma soovisin meeleheitlikult sellest rääkida. Soovisin, et saaksin avada ventiili ja pahinal Megumile oma ülemäära suured tunded Gideoni vastu teatavaks teha. Kuidas mind valdasid mõtted temast, kuidas tema puudutamine mind hulluks ajas, kuidas tema piinatud hinge kirg lõikas mind nagu kõige vahedam nuga.

      Aga ma ei saanud. Mitte kunagi. Gideon oli liiga nähtaval, liiga kuulus. Tema eraelulised suutäied olid väärt väikest varandust. Ma ei saanud riskida.

      „Kindlasti,” nõustus Megumi. „Neetult tore. Kas sa tundsid teda juba enne siia tööle tulemist?”

      „Ei. Kuigi ma oletan, et me oleksime viimaks ikkagi kohtunud.” Meie mineviku pärast. Mu ema annetas suuri summasid paljudele ahistatud laste heategevusühingutele ja Gideon samuti. Minu ja Gideoni teed oleksid mingil ajal vältimatult ristunud. Mõtlesin, et huvitav, milline see kohtumine oleks olnud – tema mingi kütkestava brünetiga käevangus ja mina Caryga? Kas meil oleks olnud samasugune instinktiivne reaktsioon teineteise suhtes eemalt, kui meil oli olnud Crossfire’i fuajees lähedalt?